Rametovi poolt juba 1985. aastal värvatud agent edastas, maksis ropult rohkem. Kaheksa aastat oli Josef GRU-d juhatanud mitmete agentide jälile, kes töötasid nii Venemaal kui ka Balti riikides LKA kasuks. Ligemale sada LKA mitmesugust operatsiooni olid tänu Josefi informatsioonile läbi kukkunud, mõni tuhat saladokumenti rännanud Langley salaarhiividest Akvaariumi, aga ikka ei suutnud USA luuretalitus toibuda. Ometi pidi neile ammu selge olema, et „luurelaev” upub, liialt meeletu oli leke. Kramov nipsutas tuha sigareti otsast tuhatoosi. Juba mõned head aastad tagasi oli ta kahtlustanud, et Josef töötab LKA egiidi all, kuid ikka osutusid saadetud andmed ja dokumendid tõesteks, paljastatud operatsioonid aga sellisteks, et ükski luureorganisatsioon poleks kaksikmängu nimel läinud sellistele kaotustele. Lihtsalt tuli leppida sellega, et ameeriklaste paljukiidetud LKA on mandunud, kui nad kaheksa aasta jooksul ei suutnud „mutti” tuvastada. Kuid Pjotr Ivanovitš oli selleks liiga kaua olnud luures, et uskuda olukorda igavesti kestvat. Uued värsked tuuled USA poliitikataevas andsid märku muutustest ning selleks tuli Josefilt veel välja pumbata, mis pumbata andis. Iga hetk võis olla viimane. Mida edasi, seda tõenäolisem tundus Kramovile väärtusliku infoallika kaotamine. Eks taipas seda kõike ka Josef, kes paari viimase aasta jooksul oli pidevalt ja üha sagedamini rääkinud errumineku vajadusest. Samas olid aga kasvanud ka summad, mida mees oma informatsiooni eest küsis. Josef oli väga vajalik inimene ja seda just operatsiooni „Bright Stars” valguses, kus teda kellegagi asendada polnud. „Bright Stars” polnud üksnes operatsioon, see oli lootustandev tulevik. Kindral kustutas näppe kõrvetava koni tuhatoosi ja naasis šifrogrammi juurde.
… Juhuks, kui teil puudub väljavõte Jeltsini ja Bushi neljasilmavestlusest 3. jaanuaril Moskvas, mil president Bush viibis START-2 lepingu allakirjutamisel, saadan teile koopia.
„… Jeltsin: Härra president, nüüd meie valitsusest: Neljakümnest liikmest vahetasin välja kõigest neli ministrit. Ülejäänud kontingent on reformidealdis ja ei lase uuel valitsusjuhil Viktor Tšernomõrdinil kõrvale kalduda uuenduste kursilt. Mis puutub Tšernomõrdinisse, siis teda tean ma juba kolmkümmend aastat. Ta on mulle ustav inimene, kes üldiselt on samuti reformide poolt. Tõsi ta on, et Viktor Stepanovitšil on nõrkus tootmise ja tööstuse vastu, jättes teinekord unarusse büdžetiküsimused, kuid vastukaaluks on talle valitsuse esimehe asetäitja finantsküsimuste alal härra Fjodorov, kes enne seda töötas Londoni rekonstruktsiooni- ja arengupangas. Fjodorovil on piisavalt kogemust töötamiseks välismaiste organisatsioonidega, kus ka tema nime teatakse…”
„Milline häbi, jumal küll, milline häbi,” pomises Kramov, ise näost punane, sigaretipakist uut suitsu otsides. Süüdates sigaretti märkas mees, et käed värisevad. Kontrollimatult suitsu ahmides tundis ta kipitust silmanurgas. „Mu jumal,” pomises ta, „mis küll toimub, kas nad üldse häbi ei tunne? Mu jumal, suur Venemaa…”
Kindralpolkovnik Kramov võttis end kätte ja jätkas Josefi saadetise lugemist.
…Bush: Härra president, kas te ei täpsustaks, kuidas on lood kaitse- ja välisministeeriumiga?
Jeltsin: Tahan eraldi ära märkida meie kaitseministrit Pavel Gratšovi, kes on küll veel noor mees, kõigest 45 aastat vana, kuid seisab kindlalt reformide poolt, selle poolt, et vähendada meie sõjalist potentsiaali. Meie eelmises telefonivestluses, härra Bush, palusite välisminister Kozõrevile säilitada tema koht. Teie palve ma täitsin. Nii kaitse- kui välisministeerium seisavad kindlalt minu kui Venemaa presidendi poolel…
Kindralpolkovnik Kramovilt nõudis suurt pingutust, et mitte röögatada vihast ja alandusest. Ta poleks kunagi elus osanud ette kujutada, et ühe superriigi president kannab ette teise riigi presidendile olukorrast riigis ja peab temaga nõu, milliseid ministreid kohtadele määrata. „…Vähendada sõjalist potentsiaali… täitsin teie palve…” kordas Pjotr Ivanovitš raevukalt sosistades ning tõusis nii järsu liigutusega laua tagant, et tugitool uperpalli eemale lendas. Ta ei jaksanud seda alandust rohkem lugeda.
Seina äärde, kurat, Gorbatšovist pihta ja kõik seina äärde, kiristas mees hambaid ja astus kiirete sammudega üle toa puhveti juurde. Rutakalt haaras ta klaasi ja riiulilt pudeli „White Horse”, täitis napsiklaasi ääreni ja neelas sisu ühe lonksuga alla. Kindral tundis, kuidas kange märjuke mööda kõri allapoole libises, korraks hingamist takistas ja siis soontes soojuseks muutus. Pea veidi viltu, kuulatas ta oma enesetunnet ja kordas siis endise rutakusega manöövrit. Kange kraam tegi head. Soojus voolas mööda keha laiali, kuid hinges valitses endiselt raev. Reeturid, äraandjad, ameeriklaste tallalakkujad – need olid sõnad, mis kindrali peas ringiratast tiirutasid. Pudel ühes, klaas teises käes, vahtis ta noruspäi vaibamustrit, siis, nagu ärgates unest, raputas mees ägedalt pead, asetas „White Horse’i” riiulile, pani klaasi korralikult kappi ja läks mõtlikult rõhutatud sammuga kirjutuslaua juurde tagasi. Pjotr Ivanovitš oli endast jagu saanud. Rahu aitas saavutada otsus, mille mees oli teinud juba 1991. aasta detsembris. Deržava lagunemine oli andnud venelaste rahvusväärikusele valusa löögi. Kokku varises see, millesse paljud pühalt uskusid. Hävines kõik, mis oli tundunud olevat vankumatu, mis oli alati olnud rahvusuhkuse objekt. Kuid siin ei saanud väärikusest enam juttugi olla. Kindralpolkovnik Kramov istus uuesti laua taha, lasi lipsusõlme lõdvemaks ning keskendus Josefi kirjatööle:
…Jeltsin: Hiljuti viibisin riigivisiidil Lõuna-Koreas ja Hiinas. Kuna Venemaa asub suuresti Aasia mandril, on meile vajalik selliste kontaktide hoidmine, kuid vaatamata sellele jäävad suhted Ameerika Ühendriikidega meie välispoliitika prioriteediks.
Bush: Kuidas suhtub Vene parlament START-2-te?
Jeltsin: Ma ei varja, härra president, meie parlamendis leidub kontingent, kes sõdib selle lepingu vastu, on neid, kes pooldavad Iraagi agressiivset poliitikat, ja pole meil puudu ka ortodokssetest kommunistidest, kuid ma olen võtnud oma pühaks kohuseks isiklikult osaleda Ülemnõukogu istungil ja leping saab ratifitseeritud.
Bush: Härra president, kuidas on suhted teie endiste tuumarelva omavate vabariikidega?
Jeltsin: Hoian neid lühikese lingu otsas. Paar päeva tagasi teatas mulle Kravtšuk, et Ukraina vajab 1993. aastaks 45 miljonit tonni naftat. Varem tarnisime neile ligemale 40 miljonit tonni aastas, aga tänavu otsustasime piirduda 14 miljoni tonniga. Tema jaoks on see nagu nael kirstu kaane sisse.
Bush: Räägiksime nüüd krediitidest.
Jeltsin: Jah, härra president, siin on probleeme. Momendil on võlg USA-le 158 miljonit dollarit. Me palusime kas või aasta võrra pikendust, kuid teie poolt sai meile osaks uus löök – USA lõpetas teraviljatarned.
Bush: Kahjuks, härra Jeltsin, eksisteerib selles küsimuses USA seadusandlusest tulenevaid takistusi. Kui teie 1992. aasta novembris katkestasite laenude tagasimaksmise, sattusin mina kui USA president olukorda, kus enam ei saanud garanteerida Venemaa krediidisuutlikkust. Krediteerimise ja viljatarnete taastamiseks tuleb Venemaal esmalt vanad võlad tasuda…
Enam hullemaks minna ei saa, mõtles kindralpolkovnik Kramov ja sulges plaksatusega šifrogrammide kausta.
Tallinn
Aprill 1993. Leo Tamm
Klient lõi autoukse pauguga kinni ja kamandas lühidalt vene keeles: „Šeff, na Lasnamjae.” Leo Tamm pidi tegema juba märkuse, et auto uks ei ole küüni värav, kuid loobus. Ilma selletagi oli tegemist, et „Viru” hotelli peatuses ärritatud rahvahulgast autot välja manööverdada. Pahased järjekorras seisnud kodanikud tõkestasid autole tee, koputasid akendele, kisasid ja sõimlesid, näidates igati üles huvi tagaistmel ülbe näoga istuva reisija vastu, kes järsku ei tea kust oli välja ilmunud ning kedagi arvestamata autosse istunud.
„Ja skazal Lasnamjae, dorogoi, taksa troinaja,” kordas ülbe vend ning vaatas
