ette Bill Williamsile, nii vist oli teie vahetuse turvateenistuse ülema nimi. Öelge, et ma pidasin teid kinni.” Kindral tegi pausi, lastes noormehel kärust välja ronida ja jätkas: „Ma olen tuhandeid kordi öelnud, et ei taha ühtegi turvateenistuse meest oma silma alla tolgendama.”
„Nojah, söör, aga meil on eeskirjad…” kogeles leitnant Jerney jalalt jalale tammudes
„Tean,” lõikas kindral noormehel sõnad suust. „Teie asi on kaitsta, aga mitte minu nina all mingit maskeraadi korraldada.” Põlglikult andis Thamerick kärule jalahoobi. Solvunult kriunatades veeres see kümmekond meetrit eemale, põrkas vastu graniitrinnatist ja jäi käätsatades seisma. Häbistatud leitnant tõmbas pea õlgade vahele ja pomises silmi peites:
„Me ikka teie pärast, söör… ja… ja nagu… nagu parem oleks, söör.”
„Nagu parem oleks, söör,” osatas Thomas, irooniline naerusäde silmades. „Luures, leitnant, ei ole pisiasju. Kui olete juba otsustanud maskeeruda, siis tehke seda oskuslikult. Pidage meeles, treenitud silm ei vaata seda, mis spetsiaalselt on vaatamiseks välja pandud, vaid seda, mida varjata püütakse.”
Michal Jerney kehitas õlgu ja pomises: „Ma ei saa aru, söör.”
„Mõelge pisut,” patsutas Thamerick noormehe õlale, „kui sellises maskeeringus oleksite mulle 190-ndatel tänavatel vastu trehvanud, poleks selles midagi erilist olnud, aga siin…” Kindral viipas soliidsetele majadele, asutuste reale ja jätkas: „Siin Hudsoni kaldapealsel West Streetil on see pigem imelik ja äratab tähelepanu.” Michal Jerney tundis piinlikkust. Noormees sai aru, et oli arvestustega alt läinud. Ta oli tahtnud tõestada iseenesele ja oma kaaslastele autos, et on parim, suisa nii hea, et kindral Thamerick, see vana kooli luureäss, ei suuda oma proteesidega seda pähklit hammustada. Tuli välja, et suudab küll ja kuidas veel ning väga valusasti.
„Pisut veel teie vigadest, leitnant,” jätkas Thamerick noormehe piinamist. „Ükski asotsiaal ei kanna 250-dollarilisi firmapäikeseprille. Kui kannate vanu rõivaid, peaksid ka sokid olema vastavad, soovitav teine teisest paarist. Veel praegugi piilub kulunud teksapükste august säärele kinnitatud püstoli rakmerihm. Kui rääkida aga kaenlaalusest kabuurist, siis olite selle valesti nihutanud, nii et jättis juba kaugelt nähtava kühmu teie pintsaku seljatagusele.”
„Saan aru, söör. Olen süüdi, söör.” Noormees ajas end sirgu ja vaatas esimest korda kindralile otsa.
„Siis on hästi, leitnant Jerney,” muheles Thamerick, ulatades kohmetunud noormehele käe. „Jogo, jogo, joo…” jorises ta valeräpparit osatades, mis tõi naeru ka noormehe paledele. Ere päikesekiire välgatus sundis Thomas Thamericki tegutsema. Tugev hoop rindu viis jahmatanud leitnant Jerneyl jalad alt. Kukkudes kuulis ta kindralit röögatavat: „Rinnatise taha, kiiruga!” Mehed veeretasid end päästva graniidi varju. Samal hetkel tabas just seda kohta, kus nad hetk tagasi olid seisnud, kuul, lõi asfaldist välja kivipuru ja kadus vingatades kaugusesse. Thomas Thamerick tundis vanu aegu naasvat, adrenaliin lõi veresoontes pulbitsema. Polnud agent Manuse reaktsioon kadunud veel kuhugi ja selle tunnetamine tegi enesetunde väga mõnusaks. Leitnant Jerney rabas taskust kõrvaklapi, kinnitas kiiruga põsele mikrofoni ja sosistas ägedalt:
„Kolmas, kolmas, siin kakskümmend üks, esimest rünnati, kuuldel.” Kõrvaklapist kostis ainult vilinat ja raginat. Noormees kordas kutsungit, koputas mikrofonile, püüdis seadistada pulti vööl, kuid kõik oli asjata. Lebades graniitrinnatise varjus, vaatas kindral muigamisi noormehe askeldusi pealt.
„Jätke see mänguasi rahule. On ilmselge, et sellele sagedusele on segaja peale lükatud.” Thamerick märkas, et noormehe silmades ei olnud kartust, pigem piilus sealt hasart. Et üle rinnatise piiluda, püüdis leitnant end jalgadele upitada.Viimasel momendil jõudis Thamerick noormehe tagasi tõmmata ning kohe vingatas graniidilt ka kuul, hetk hiljem veel teinegi, mis mõni meeter eemal asfalti tabas. See on snaiper, kaliiber 7.62, mõtles Thomas endamisi ning lausus: „Noormees, surnud turvamees ei ole enam turvamees, ärge ilmaaegu saatust narritage.”
„Aga nad lähevad ju minema, pääsevad putku,” sosistas leitnant ärevalt ning tema silmades oli tõeline hurdakoera ulukiihalus. Juba üksnes selle pilgu eest oli kindral Thamerick valmis leitnant Jerneyle andestama kõik ta endised apsakad.
„Rahu, noormees, rahu, ei nad lähe kuhugi,” taltsutas ta oma noort partnerit, haaras kaenlaalusest kabuurist oma lemmiku, üheksalasulise „Magnumi” ning lükkas kaitseriivi tagasi. „Neile seal jõel on antud kõva käsk mind kõrvaldada. Meie taga on lage tänav, varjuda ei ole kuhugi. Nii nad nüüd istuvad ja ootavad, et me nina välja pistaksime ja seda rõõmu me neile ka teeme.” Üllatunult vaatas leitnant Jerney kindralit.
Valge kaater loksus vaikselt kalda lähedal. Mees rooli taga oli tõstnud binokli silmadele. Graniitrinnatist jätkus paarikümneks meetriks ja selle taga objekt end varjaski. Raske oli öelda, kas keegi oli ka tabamuse saanud, kuid arvessse tuli võtta alati viletsam variant, valvsust ei tohtinud hetkekski kaotada.
„Ei nad pääse kuhugi,” sosistas ta silda, kus optilise sihiku taga istus teine mees.
„Kas tuleb meil siin veel kaua passida?” päris sihtija pahuralt, kordagi silmi optikast pööramata.
„Kohe, kohe, ole kannatlik,” vastas roolimees ja langetas binokli silmadelt. „Poisid just teatasid, et on autos istujatega ühele pool saanud, kohe panevad tänava poolt riivi ette.”
„Tore oleks,” mühatas optikasse passija ja kohendas snaiperpüssi paremini palgesse. „küllap on varsti ka politsei kohal.”
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Rinnatise tagant paistis mustas palitus selg, mis kummargil ja kiiresti liikus rinnatise vasaku otsa poole. Snaiper oli kiire mees liikujat optikaristi püüdma ja vajutas siis sujuvalt päästikule. Üks kord, teine kord, otse näha oli, kuidas kuulid potsatasid palitusse, kuid objekt jätkas liikumist. Siis adus laskja, et teda on kõige lihtlabasemal moel haneks püütud. Ta jõudis küll märgata mõlemalt poolt rinnatise otstest püsti viskuvaid figuure, kuid tulistada ta enam ei jõudnud. Risttulest tabatuna kukkus varitseja selili kaatri tekile. Optilise sihikuga püss libises ta peost ja kadus sulpsatusega üle parda. Silmad klaasistunud, verenire huultelt lõuale nõrgumas, oli ka alumine mees roolirattale vajunud.
„Ja nüüd kiiresti kaatrisse,” karjus kindral Thamerick kohale tormavale leitnandile, kes mõistmatuses käega tänava poole viipas.
„Sealt, sealt võid praegu ainult kuuli oodata,” hüüdis Thamerick rinnatisele tõustes. Tõepoolest kostis West Streetilt kummide kriunumist ning eemalt lähenes meteoori kiirusel must „Ford Mondeo”. Jahmunud Michael Jerney silmade all sirutas brigaadikindral Thamerick käed laiali, ja nagu oleks see igapäevane asi, sukeldus pääsukesena, kallis Versace ülikond seljas, Hudsoni jõe kevadiselt külma vette. Pidurite krigin selja taga ja autost välja pudenevad mehed ei lasknud leitnandil olukorda võõriti mõista. Noormees haaras käega ninast ja kukutas end samuti üle rinnatise hallisegustesse voogudesse.
Neil oli õnne. Kaatri mootor käivitus esimesel katsel. Kui välja jätta mõned kuulide poolt tekitatud augud esiklaasis, pääsesid nad puhtalt. Vöör uhkelt püsti, juhitud brigaadikindral Thamericki kindlast käest, vahused vuntsid kahel pool, tormas valge iludus kaugemale tinasest sajust, mis nende selja taga laineid piitsutas.
Leitnant Jerney jälgis imetlusega oma kaitsealuse märga, kuid meelekindlat nägu, mida ehtis muhe naeratus, ning noormees tajus, et kindral lausa nautis olukorda. Jah, mõtles Michael märgi riideid kohendades, sellise mehe turvamine on midagi muud kui kontori pakspersete eest hoolitsemine. Sellise mehe turvameheks olla on auasi, kui aga lähemalt mõelda, siis, kes keda siin täna üldse turvas!
