oli mures. Ta patsutas toimiku kaanele ja luges poolvaljult „Suund 7B”, polnud kahtlust, Baltikumi piirkond oli tähtis.
Paari päeva eest oli kindralleitnant Rametov saabunud Moskvast, kus Kindralstaabi Luure Peavalitsuses oli toimunud nõupidamine kõrgemal tasemel. Peamiseks teemaks olid GRU tegevuse uued suunad ja eesmärgid, mis järjestati järgmiselt: põhiülesandeks, nagu varemgi, sai Venemaa rahvuslikke huve väljastpoolt varitsevate ohtude kindlaksmääramine, aidates sellega igati kaasa Vene Föderatsiooni terviklikkuse säilitamisele. Teisele kohale asetati lähivälismaa ja integratsiooniprotsessid. Ametlikus versioonis ei olnud muidugi juttu luurest lähivälismaal, vaid integratsiooniprotsesside soodustamisest, samuti mitte NSV Liidu taastamisest, vaid endiste liiduvabariikide lähendamisest, säilitades loomulikult nende suveräänsuse ja luues sellega Venemaa ümber stabiilsuse ja heasoovlikkuse vööndi. Prioriteetide hulgas ei unustatud mainimast isamaa majanduse ja kaitsevõime tugevdamist. Lõpetuseks visati vana ja hea kommunistliku mõttemalli järgi kivi jõukate kapitalistlike riikide kapsaaeda, kes muud ei teegi, kui soovivad aina Venemaad nõrgestada, toorainet välja vedada ning kõiki võimalusi kasutades püüavad deržava lõigata ära kõrgtehnoloogilisest turust. Vassili Aleksejevitši jaoks selles jutus küll midagi uut ei olnud. Kõik eelnev oli reklaamitud ja ülespuhutud õhumull, avalik teade maailma üldsusele, mitte aga ametlik poliitika. Luuretegevuse eitamine lähivälismaal, integratsiooniprotsesside soodustamine – see ajas Rametovit naerma. Venemaa oleks tõesti pidanud loll olema, loobudes nii soodsast võimalusest. Ametlik poliitika oli Sõjaväe Luureteenistuse suund 7B, mille ülemaks teda USA-st kohale telliti ja mis tähendas „jah” luurele selles regioonis ning „jah” integratsiooniprotsessidele, mis omakorda soodustasid igati luuretegevust.
Pärast nõupidamist kutsuti kindralleitnant GRU juhtkonna ette, see oli viimane kontroll enne uuele postile asumist. Küsimusi esitati mitmetest valdkondadest, kuid arutelust kippus ikka ja jälle läbi kumama vana mall, nagu oleksid Eesti, Läti ja Leedu endiselt liiduvabariigid. Selline suhtumine oli Rametovit häirinud. Tal oli julgust esineda oma seisukohaga, rõhutades, et luuretöösse Balti riikides tuleks suhtuda täie tõsidusega ja eelarvamusteta nagu ükskõik millistes teistes välisriikides, kus saatkondade juurde on rajatud 12–14liikmelised residentuurid. Kindrali arvamus võeti jaheda viisakusega teadmiseks, aga GRU ülema asetäitja kindralpolkovnik Kramov oli torisenud rahulolematult:
„Meie väed asuvad sellel territooriumil ja osakonnad samuti. Nende väljaviimisega ei ole kiiret. Pealegi teame ja tunneme väga hästi kohalikku olustikku, milleks teile, Vassili Aleksejevitš, nii palju inimesi ja vahendeid?” GRU kõrgem ešelon oli vahetanud omavahel pilke.
„Just selles ongi küsimus,” oli Rametov vastanud. „Me ei tohi unustada, et samas, kui meie tunneme kohalikke olusid, tuntakse seal ka meid ja teatakse meie võimalusi ja oskusi paremini kui ükskõik kus mujal maailmas, mis eeldabki lisavahendite rakendamist. Kui aga vaadelda neid vägede jäänuseid, mis veel praegu asuvad Baltikumis, ja meie osakondi, siis ei kujuta need endast küll midagi märkimisväärset, millega suudaksime lääneriikide luurete huvi tuntavat tõusu takistada.” Uuesti olid kindralid vahetanud omavahel pilke.
„Selge, selge, Rametov,” oli kindralpolkovnik Kramov lausunud ja naeratanud kavalalt. „Kindralleitnant, meid huvitab, kas enne uuele postile asumist on teie kodune töö ka hästi tehtud.”
Mõeldes tagasi kohtumisele Akvaariumis, tundus Vassili Aleksejevitšile, et õhus hõljus mõndagi, mis jäi lõpuni välja ütlemata, ja see sundis teda tegema omi järeldusi. Mees tõusis laua tagant, käed toimikuga seljal, ja jalutas akna alla. Õues oli hakanud vihma sadama. Tasakesi trummeldasid piisad aknale. Siit, üheksandalt korruselt, avanes suurepärane vaade Aleksander Nevski sillale ja Neeva jõele, millelt varajane kevad oli jõudnud peaaegu kogu jää juba koorida. Vastuvoolu tossutas väsinud värvi ilmetu puksiir, loovides osavalt üksikute viimaste jääpankade vahel. Üle silla vuhises katkematu jadana sõidukite vool, mille hulka viimasel ajal üha sagedamini sigines välismaiseid marke.
Oleks juba aeg, mõtles kindral autodevoolu silmitsedes. Kui ei oska ise ehitada, tuleb väljast osta. Ei suuda ükski riik sellisele raiskamisele vastu panna. End kandadelt varvastele kõigutades meenutas Vassili Aleksejevitš oma teenistusautot, musta „Volgat”, mis saja kilomeetri läbimiseks seitseteist liitrit bensiini neelas. GRU residendi „Saab” New Yorgis tegi sama töö kaheksa liitriga ära ja sõidukvaliteeti ei olnud võimalik võrreldagi. Ei osatud Venemaal ökonoomselt mõelda ega tegutseda. Rametov asetas toimiku aknalauale ja avas selle agentuuri kohalt.
Pärast komisjoni ees seismist kutsus kindralpolkovnik Kramov ta enda kabinetti.
„Istuge, Rametov,” lausus Kramov lühidalt, suunas vestluspartneri diivanile ja võttis ise teisel pool väikest lauda tugitoolis istet.
Kindralpolkovnik Pjotr Ivanovitš Kramov oli 71-aastane kiilaneva pealaega, brežnevlike puhmaskulmudega ja kõhukusele kalduv mees, üks vähestest vana kaardiväe hulgast, kes pärast partei suunava käe kadumist oli GRU ladvikusse püsima jäänud. Tema poolpilusilmad ja kõrgete põsesarnadega nägu andsid tunnistust kindrali orientaalsest päritolust. Mees oli läbi käinud kogu tee lihtsast agentuuri luurajast, niinimetatud hurdast, kuni GRU ülema asetäitjani välja ja tundis masinavärki peensusteni. Suuremalt osalt oli tema aktiivne välitegevus toimunud ajal, kui partei oli veel südametunnistus, peamine juhtiv ja suunav jõud, maailma progressiivsete jõudude ainuke tugi. Ainult Pjotr Ivanovitš ise teadis, mida ta oli tundnud, kui Mihhail Gorbatšov 23. augustil 1991. aastal memorandumiga peatas NLKP Keskkomitee ja seega ka kommunistliku partei tegevuse. Seesama Mihhail Sergejevitš Gorbatšov, keda Pjotr Ivanovitš algul oli tervitanud ja austanud, siis kartnud ja lõpuks põlanud. Seesama Gorbi, kelle abistamiseks ta organiseeris just piirivalvepäeval, 28. mail 1987. aastal Mathias Rusti maandumise Punasele väljakule, mis omakorda aitas peasekretäril vabaneda sõnakuulmatuks muutunud kaitseministrist marssal Sergei Sokolovist ja veel 150-st madalama astmega ohvitserist, kes seni, suu punnis, vaidlesid Mihhail Sergejevitšiga armee vähendamise üle. Pukki sai vähetuntud kindral Dmitri Jazov, hilisem kirstunael ja otsustamatuse võrdkuju. Kõik see solvas sõjaväelist hierarhiat sügavalt, kuid nende süü oli tõestatud.
„Vassili Aleksejevitš,” pöördus kindralpolkovnik vaiksel häälel Balti osakonna ülema poole, „nagu ma teie sõnavõtust aru sain, võis teile jääda mulje, et tõime teid asjatult Ameerika Ühendriikidest ära.” Uurides partneri nägu ja lootmatagi seal mingit reaktsiooni märgata, lisas Kramov: „Tegelikult ei ole asi nii ja üht-teist on ka selleks juba ette võetud.”
Rametov säilitas erapooletu vaikuse ning kindralpolkovnik jätkas:
„Kindlasti olete materjalidega tutvunud ja teate, et ainuüksi Eesti territooriumil on meil praeguseks valmis ehitatud kakskümmend seitse salajast maa-alust eripeidikut, niinimetatud ROSTOK-i, relvastuse, lõhkeainete, sideseadmete, meditsiinivarustuse ja teatud toiduvarudega. Kolme Balti riigi peale on ette valmistatud kakskümmend neli kolmeliikmelist diversioonigruppi, kaheksa igas endises liiduvabariigis. Eri gruppide liikmed üksteist ei tunne. Nad on valitud suure saladuskatte all ja vaatamata sellele, et sõjakomissariaadid nad omal ajal meie tellimuse peale spetsiaalselt sõjaväekõlbmatuteks tunnistasid, on saanud eriväljaõppe.” Pjotr Ivanovitš vakatas hetkeks ja vaatas kaalutlevalt kindralleitnanti.
„Just nii, Pjotr Ivanovitš, olen materjalidega tutvunud,” lausus Rametov ja tõusis, nähes Kramovit end püsti ajamas.
„Istuge, istuge,” viipas Pjotr Ivanovitš hooletult nooremale mehele ja torises: „Olete tutvunud, olete tutvunud, aga mida te sellest arvate?” Ta haaras laualt kausta, naasis tugitooli ja ulatas toimiku Rametovile.
„Paldiski osakonna andmetel on Eestis viimase kahe kuuga avatud kolm ROSTOK-i ja ainult ühe peidiku puhul võis näha, et lõhkeseadeldis on töötanud.”
Rametov avas toimiku, uuris andmeid ja pomises:
„See
