meelde, kui suur oli NSV Liit, kui palju oli tolle aja kohta igatsugu eeskujulikke teadusasutusi ja instituute, kuid vaatamata kõigele sellele valiti Nõukogude Liidu pühamast pühama kosmosetööstuse partneriteks just Tõravere ja Tartu ülikooli teadlased. Kindlasti olete kuulnud eesti soost tuumafüüsikust, Nobeli preemia laureaadist Igor Tammest. Võtkem teine valdkond. Vaevalt leidub haritud inimest, kes poleks kuulnud Aleksandr Solženitsõnist, kuid kui paljud teavad seda, et mees varjas nii ennast kui ka oma „GU-LAGI arhipelaagi” käsikirja mõnda aega Eestis? Siit rändas käsikiri 1973. aastal välismaale, kus see sama aasta detsembrikuus NSV Liidu jõuorganite suureks meelepahaks ka avaldati. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.”
Professor kummardus, haaras maast kivi ja hüpitas seda peopesal.
Eduard Vallak kehitas õlgu. Tema jaoks oli asi endiselt udune.
„Minu meelest tähendab see seda, et Eestis on olemas vaimne potentsiaal ja uut ning progressiivset soosiv olustik.” Vassili Lenski naeratas, võttis hoogu ja lennutas kivikese kaugele tiiki.
Silmitsedes vihmatilkadest rimmulisel veel laiali jooksvaid kontsentrilisi ringe, lausus luurekoordinaator kahtlevalt: „Ülimalt ohtlik, suisa hädaohtlik oleks ühel rahval hakata ennast pidama eriliseks, teistest paremaks. Võtke või sakslased ja nende aarialaste teooria.”
„Kõik on õige,” soostus Lenski ja ta ilme tõsines. „Kuid usk enese suutlikkusse peab olema. Sakslased on jälle Euroopa riikide eesotsas, aga vaadake Venemaad. Maa, kes ametlikult võitis Teise maailmasõja, maa, kellel oli praktiliselt võimalik kasutada kogu Euroopa vaimupotentsiaali ja materiaalseid väärtusi, ja kus oleme me nüüd?” Vassili Lenski ilme oli muutunud süngeks.
„Noh, kõike pidurdas ju see kommunistlik režiim,” oli Vallak oma õigsuses kindel.
„Tutkit,” ägetses professor ja raius käega nagu nööri lõigates läbi õhu, ta silmad pildusid välke. „Ajada kõik režiimi kaela, see on mugav ettekääne, ma kordan, väga mugav.” Ta haaras prillid eest ja ägedalt žestikuleerides jätkas:
„Tegelikult on viga mentaliteedis ja kasvatuses. Läbi aegade ei ole meil olnud usku oma võimetesse ega oskustesse. Mäletate ajaloost, juba meie esiisad palusid varjaage Skandinaaviast, et tulge Kiievisse meid valitsema, me ei oska. Kes oli tsaar Nikolai II naine – sakslanna, ja võtkem või Jossif Stalini, kes oli grusiin. Ajast aega on Venemaal peetud kõike välismaist paremaks, uhkemaks, targemaks – puudub usk, ja nii lähebki kõik, kuidas läheb.”
Professori ärgitusel, kes ei suutnud enam paigal püsida, suundusid mehed jalutades pargi sügavusse.
„Vähem tähtis pole ka geenivaramu,” jätkas professor loikude vahel laveerides. „Suuremast osast Venemaast käis üle mongoli-tatari vägi, mis jättis väga palju küsitava väärtusega jälgi rahva geneetilisse mällu.”
„Ega Eestil paremini pole läinud,” vaidles Vallak ja nuuskas oma punast klouninina valgesse taskurätikusse. „Siit on üle käinud nii taanlased kui rootslased, nii poolakad kui sakslased, venelastest rääkimata.”
„Kuid märkigem ikka, et vahe on suur, kas tegu on Euroopa kultuurrahvaste või Aasiast pärit mongoli karjakasvatajatega.” Hasartselt välkusid professor Lenski silmad vanade sarvraamis prillide taga.
„Ah, ühtemoodi tapsid, anastasid ja vägistasid kõik,” viskas vanem mees käega.
„Õige, see on jumala õige,” soostus professor ja rehmas omakorda käega läbi õhu. „Kuid, Eduard Jakobovitš, praegu me räägime hoopis millestki muust, me räägime potentsiaalsetest võimalustest, mida üks või teine rahvus läbi oma ajaloo on päranduseks genofondi saanud, ja siinkohal, märkigem, on Venemaa seis vilets.” Tähendusrikkalt ajas mees nimetissõrme püsti.
„Me oleme kuidagi teemast kõrvale kaldunud?” püüdis Vallak vaidlust lõpetada.
„Vastupidi.” Vassili Lenski peatus ootamatult, pöördudes kogu kehaga partneri poole. „Me oleme just väga lähedale jõudmas teie poolt esitatud küsimuse vastusele.”
„Ma ei mõista, küllap ma ikka üks dugadum olen.” Ka luurekoordinaator peatus ja toksis jalutuskepiga musta läikiva kinga nina.
„Vaadake, härra Vallak,” jätkas Lenski, „statistika näitab, et Eesti on üks juhtivaid maid Euroopas meelteväliste võimetega inimeste hulga poolest saja elaniku kohta.”
„Noh, see on küll uudis,” imestas vanem mees ja kohendas kaabut. „Ma tean, et me oleme üsna juhtival kohal alkoholi tarbimises ja suitsiidides, aga…”
„Eduard Jakobovitš,” katkestas professor vestluspartnerit innukalt žestikuleerides, „need ongi meie kahepolaarse maailma kaks eri tahku. Inimlik uudishimu sunnib põgenema rutiinsest kahepolaarsusest ning piiluma üle barjääri, mis kõik selle taga võiks peituda.”
„No kuulge, Vassili Aleksejevitš, te tahate väita, et iga nööriga mänginud joodik on uudishimulik novaator, kes kõigest hingest soovib laiendada inimkonna teadmisi ümbritsevast maailmast ja mis siin sees leida on. See on nonsenss.” Eduard Vallak oli pahane. Tema meelest oli venelane torkinud pühamast pühamat.
„Ei ole nonsenss.” Professori hääl oli vaikne ja mõtlik. „Inimene on oma olemuselt uudishimulik ja õpihimuline olend. See ongi ülesanne, milleks meid siia ilma saadetakse.”
„No muidugi,” ei jõudnud Vallak enam sarkasmi vaos hoida, „kohe jõuame astraalkeha ja füüsilise ihu juurde välja.”
„Ei, ei,” vehkis professor tõrjuvalt käega, „jätame need teemad spetsialistide arutada. Mul on tegelikult Eestiga seotud suured lootused.” Teadlase nägu tõsines, ta lükkas ninale vajunud prillid kohale tagasi ja jätkas: „Lähtudes kõigest eelnevast, on minu meelest Eesti ideaalne paik, kus tasuks modelleerida ja katsetada midagi sellist, mida hiljem saaks rakendada globaalselt kogu maailmas.”
„Kui ei saa me suureks võimult, saagem suureks vaimult,” deklareeris Vallak irooniliselt.
„Just nimelt, miks siis mitte.” Lenski ei pööranud kaaslase irooniale tähelepanu. „Minu meelest on ühe väikeriigi jaoks see ainuvõimalik tee, kuidas maailma mastaabis läbi lüüa.”
„Ja seda mõned aastad pärast suhkru- ja vorstitalonge?” päris Vallak pilkavalt.
„Eduard Jakobovitš, enesekriitika on hea ainult seni, kuni see ei muutu piduriks, ei pärsi meie püüdlusi.” Vassili Lenski viipas käega ja mehed jalutasid mööda jalgrada edasi. „Kui selline rahvuslik uurimiskeskus Eestis luuakse, siis mina, härra Vallak, olen nõus õla alla panema, aitama teadmiste ja sidemetega nii palju kui võimalik.” Jalutati vaikides, kuni professor mõtlikuna jätkas: „Arendada tuleks paljusid suundi, nagu bioenergo-informatsiooniline suhtlemine ja selle tehnilised vahendid, psühhoenergeetika, psühhotroonika, selgeltnägemine, telepaatia, telekinees, ekstrasensoorika, ravimine loodusjõududega, taimeteraapia, astroloogia, ufoloogia, kosmiliste kontaktide vahendid ja meetodid…”
„Ja see on kõik?” päris Vallak jätkuvalt irooniliselt.
„Ei, see ei ole sugugi veel kõik.” Professor raputas pead, jättes vestluspartneri tooni tähelepanuta. „On veel palju valdkondi, kuid kõik nad viivad ühes suunas. Me seisame uue bioenergeetilise ajastu lävel, härra Vallak, miks mitte teha siis seda sammu ning siseneda sellest uksest. Bioenergeetilist paljupolaarsust tuleks kasutada kõigi inimeste hüvanguks. Lahendada toidu, energeetika, ökotasakaalu probleemid ja hoiduda jumala eest uue teaduse kasutamisest
