mis oligi nii USA kui ka teiste suurriikide kapitali eelpostiks Lemaanias. Ärilised huvid ja avalik poliitika ei tarvitsenud alati ühes suunas vaadata. Seda mõistis ka Lemaania Rahvavabariigi president
Amarra, nagu mõistis ta ka seda, et üksi sotsialistliku leeri abi ja nõuga kaugele ei sõida. Kuna USA-l puudus diplomaatiline esindus Lemaanias, siis tegutses LKA „West Oili” kaitsva tiiva all.
Tol ajal käis Lemaanias kodusõda, millest võttis osa ühelt poolt kommunistliku suunitlusega Lemaania Töörahva Liit eesotsas Amarraga ja teiselt poolt Henry Tolkero juhitav Lemaania Vaba Rahva Rinne. Juan Ndego oli 1962. aastal lõpetanud Barcelona ülikooli õigusteaduskonna. Naastes Lemaaniasse, liitus ta esialgu Tolkero Lemaania Vaba Rahva Rindega, mis juba aastaid oli pidanud sissisõda Hispaania koloniaalvõimudega. Luues 1968. aastal sidemed NSV Liiduga, haistis Amarra tulusamat toetust ja hulga ahvatlevamaid väljavaateid ning lõi Tolkerost lahku, moodustades Lemaania Töörahva Liidu. Lootused meest ei petnud, Nõukogude Liit varustas teda relvade ja instruktoritega. Amarra ise viibis mitmeid kordi Venemaal ja sai vastavat koolitust. Ameeriklased magasid õige aja maha ja nii õnnestuski 1979. aasta 24. septembril, kui lahkus viimane transportlaev Hispaania ametnikega, Amarral haarata võim ning vene relvade ja kuuba vabatahtlike jõul kuulutada end Lemaania Rahvavabariigi presidendiks. Nüüd, kui Lemaanias alustati mitmete, sealhulgas ka ameerika kapitalil põhinevate ettevõtete natsionaliseerimist, oli jänkidel küll vesi ahjus, kuid rong oli juba läinud. Kiiresti seati jalule kontaktid Tolkeroga, et mitte lasta venelastel ja kuubakatel Lemaanias lõplikult kanda kinnitada.
Silmi kissitades asetas John Hales prillid lauale, tõusis toolist ja astus oma kabineti akna juurde. Ta armastas tööd teha hämaruses, lamp valgustamas pabereid laual. Seepärast katsid kabineti aknaid nii päeval kui öösel rasked, tugevast materjalist kardinad, hämarus aitas mehel keskenduda. Kaastöötajad olid ristinud vastuluure Vene osakonna ülema kabineti põrguauguks. Täna, vastupidi oma tavadele, lükkas John otsustavalt kardinad kõrvale, lastes kabinetti kevadise päikese, mis sundis heledas valguses silmi kissitama. Erk päike ja sinetav taevas aitasid meenutada 1983. aasta sündmusi Lemaanias.
Poliitiline situatsioon maailmas oli terav. Vastukaaluks president Reagani lubadusele paigutada Euroopasse Ameerika kesktegevusraadiusega rakette, katkestas NSV Liidu liider Juri Andropov Genfis järsult relvastusläbirääkimised, ähvardades paigutada samaväärsed vahendid ookeanipiirkonda ja meredele. USA-l oli Aafrika pinnal ligi kakskümmend viis sõjalist objekti, kaksteist neist kaugpommitajate B-52 baasid. Viimaste tegevusraadius lubas NSV Liitu ähvardada tuumapommiga, kuid sellele ei olnud venelastel tõepoolest midagi võrdväärset vastu panna. Agentuuri andmetel planeerisid venelased vastukaaluks Lemaaniasse kesktegevusraadiusega raketibaasi, mis oleks aidanud ilusasti tasakaalustada jõud ameeriklastega Aafrika pinnal. Kõige selle ennetamiseks töötaski LKA 1983. aastal välja plaani „Raudratsu”, mis nägi ette Juan Ndego Amarra väljavahetamise Henry Tolkeroga ja sel teel venelaste jaoks regiooni sulgemise.
John mäletas neid pingelisi päevi Lemaanias, kui kõik veel juuksekarva otsas rippus. USA kiirreageerimisjõud istusid lennukis Keenias ja venelaste „Beeta” oli valmis Egiptuses ning mõlemad ootasid käsku õhku tõusmiseks. Projekti „Raudratsu” salastusaste oli nii kõrge, et isegi LKA resident Lemaanias Jack Nelson ei teadnud üksikasju. Just Thomas Thamerick oli juhtinud seda väikesearvulist Kondor-gruppi, kes kõigile üllatuseks ilmus ei kusagilt Amarra paleesse, et aidata pukki Tolkero. Üllatus üllatuseks, kuid mehed jäid hiljaks. Venelased olid püüdnud selleks ajaks juba ise Amarrat likvideerida, mille peale viimane paleest putket tegi. Videokassett, millele oli salvestatud atentaat Amarrale, sattus Thamericki valdusse ja aitas hiljem NSV Liiduga viigi välja mängida.
John sügas mõtlikult lõuga, vaatas eredasse päikesesse ning haigutas väsinult – küll oli Lemaanias siis rabelemist. Mees pöördus tagasi laua taha, jättes kardinad avatuks. Sel ajal tegutses Alboris NSV Liidu poolel legendaarne isiksus, alampolkovnik Tamov GRUst, kes täiesti arusaamatute kokkusattumuste tulemusena langes kolonel Thamericki kätte vangi väikesele kalatraalelile, millega Kondor-grupp saabus Amarra paleed vallutama. Järgmisel päeval oli Jack Nelson saatnud teda koos paari mehega karile kinnijooksnud traalerit otsima, kuid ei vangistatud alampolkovnikust ega laevukesest olnud enam jälgegi. Igatahes LKA-le oli see suur kaotus, sest alampolkovnik Tamov oli NSV Liidu võtmefiguur Lemaanias, kes teadis peaaegu kõike, mida venelased plaanitsesid.
„Tamov, Tamov…” nohises John, kustutas laualambi, tõstis prillid uuesti ninale ja istus ohates toolile. Amarrat Tolkero vastu välja vahetada ei õnnestunud. Kogu triangli tulemusena sai pukki tolleaegne peaminister Omar Bowara. Kes teab, võib-olla oligi see kõige parem variant. Venelaste mõjujõud riigis ja nende kohalolek olid selle kümne aastaga igatahes muutunud olematuks. Kindlasti mängis siin suurt rolli ka NSV Liidu lagunemine, kuid Omar Bowara oli igal juhul kaval riigimees, kes oskas oma kitse ka veel siis lüpsta, kui too ainult titside varal püsti seisis.
„Tamov, Tamov…” pomises John Hales järjekordset toimikut avades. LKA ringkondades tunti ja teati seda nime. Alampolkovnik oli GRU superäss, kes aastaid maailma mitmetes rajoonides valmistas LKA-le peavalu. Temast oli püütud lahti saada, elimineerida, kuid ikka oli mehel õnne eluga pääseda. Hales lükkas toimiku kõrvale ja klõpsas arvuti tööle. Ta sisestas kolm järjestikust parooli ning sisenes salastatud informatsiooni failidesse.
… Alampolkovnik Tamov, Leonid Ivanovitš, agendinimi Kvaasi, sündinud 1940. aastal Stavropoli krais Allmäe eesti külas. Lõpetanud Leningradi Frunze-nimelise sõjaväemerekooli ja 1965. aastal GRU Novgorodi luurekooli, saanud eriettevalmistuse kõigi relvaliikide käsitsemiseks, karates must vöö. Isa – Ivan Ivanovitš Tamov jäänud kadunuks sõja käigus, ema – Olga Karlovna Tamova Leningradis meditsiiniteaduste doktor, professor, surnud 1960.
Riburada tuli operatsioone, peaaegu kõigis neis oli mänginud peaosa see keskmist kasvu, terashallide silmade, tahtekindla näo ja lühikeseks pöetud heledate juustega mees, kes fotolt vastu vaatas. Pildi juurde oli lisatud ainuke teadaolev foto agent Kvaasist. Kõige lõpust leidis Hales read: „Alampolkovnik Tamov hukkus 1983. aastal Lemaanias operatsiooni „Reverse” käigus.”
Jah, venelastel on tõepoolest raskekahurvägi kohal olnud, mõtles Hales tooli eemale lükates. Ta sirutas jalad kaugele laua alt välja ning nõjatus istme seljatoele. 1983. aasta oli üldse üks kirev aasta nii talle isiklikult kui ka luuremaailmale. Venelased kaotasid Lemaanias Tamovi, aga paremini ei läinud ka LKA-l, kes jäi ilma kahest väga väärtuslikust agendist – kindral Silajevist, kes oli GRU-s väga heal positsioonil, ja agent Spryst alias Maria Smirnovast. Johnil ei olnud au tunda Sprayd, olgugi et nad viibisid samal ajal Lemaanias, kuid imelugusid selle naisagendi osavusest oli ta kuulnud küll ja küll. Hales vidutas heledas päikeses silmi. Värvifotot Maria Smirnovast oli talle hiljem näidatud ja see püsis meeles. Välimuselt modelli meenutav, millele tuli lisada paindlik tugevalt analüütiline mõistus, ja kõik see kokku andis ettearvamatu resultaadi. Ja milline tobe surm, mõtles mees otsmikku masseerides, mingi mürginool kusagil džungli pärapõrgus. Uuesti tõmbas ta tooli lauale lähemale ja kummardus arvuti kohale.
„Mille kuradi pärast see üritus seal Lemaanias viiki jäigi?” esitas ta iseendale küsimuse ja otsustas veel kord läbi lehitseda „Raudratsu” materjalid. „Mh-mh,” mühatas ta arupidavalt, „mõlemal poolel olid kompromiteerivad tõendid, kuidas pagan need aga valedesse kätesse sattusid?”
John Hales süvenes kolonel Thamericki raportisse:
…12. november 1983, neljapäev… arutades agent Spryga viimaste sündmuste loogikat, jõudsime järeldusele, et Amarra lavastas enda hukkumise jõel, õhkides presidendi kaatri ning põgenes ise, kasutades kaatrit, millega saabusime meie, samal ajal, kui Kondor-grupp pidas lahinguid presidendipalees. Hilisema analüüsi tulemusena sai selgeks, et Juan Ndego pidi varjuma kusagil läheduses. Selliseks kohaks sobis imehästi Sierra Blanca mäel asuv koobaste süsteem, kus 1973. aastal asus Lemaania Töörahva Liidu partisanide peabaas. Liikudes džunglis
