siin teenite.” Mees tegi käega graatsilise ringi, hoides naist oma võimukate silmade fookuses.
Christina oli ammu unistanud tasuvast tööst kuival maal, normaalsest korterist ja sellest, et võiks tütrekese täiesti enda juurde võtta. Senine elu oli otsekui pidev põgenemine tõelisuse eest, lisaks sellele seadis piirid teenitud raha. Kui Richard Menzeli jutt vastas tõele, oli see tema elu võimalus, mida ei tohtinud lasta käest libiseda. Naine mõõtis meest silmadega ja vaagis seda, mida ta nägi. Kusagilt otsast ei paistnud tegu olevat petturiga, kuid mine sa tea, maailmas liikus igat sorti rahvast.
Richard Menzel oli oma käigu teinud, pakkumine oli lauas ning ta arvas õige inimese leidnud olevat.
„Ah et vestelda?” päris naine, et aega võita. Tal tuli otsustada. Lõppude lõpuks ei kohustanud ju vestlus millekski. „Vestelda muidugi võiks,” jätkas ta kaalutlevalt ning viskas õnge välja: „Peaksin vist teile oma kajuti numbri ütlema?” Kuid härra Menzel vältis oskuslikult karisid.
„Ei, ei, proua Frieberg,” tõstis ta eitavalt käed, „selleks pole küll vajadust, ehk jääksime neutraalsele pinnale.” Mees jätkas uitmõtte toel: „Öelge palun, mis kell te „Laguna” sulgete?”
„Kell kolm, härra Menzel,” lausus Christina leti taga klaasidega askeldades. Ühelt poolt oli sakslane osanud tema looritatud testimiskatset nii kergelt ja pingutusteta pareerida, et see oli isegi solvav, teiselt poolt pani see siiski uskuma, et härral võis asjaga tõsi taga olla. Seda viimast ihkas Christina kogu südamest uskuda.
„Kell kolm,” kordas sakslane mõtlikult. „Mis siis ikka, kui kolm, siis kolm. Kui teile koormav ei ole, ma tuleksin kella kolmeks tagasi?” Küsivalt tõstis mees pilgu naisele. „Vestleksime siinsamas mõne laua taga ja jooksime kohvi.”
Christina noogutas, tema vaimusilmas kangastusid uued perspektiivid: suurem palk, rohkem võimalusi olla koos tütrekesega. Juba ta teadis, mida oleks esmalt vaja osta ja korraldada, kuhu kooli sügisest saata Mirabell.
Sakslane kummardas viisakalt ja lahkus. Tema laiaõlgne kuju eemaldus, otsides viisakalt teed tantsivate pensionäride vahel. Christina valas järjekordsele kliendile õlut klaasi ja jälgis silmanurgast oma tulevast leivaisa. Korraks peatus härra Menzel välisukse juures asetseva laua kõrval, vahetas mõned repliigid õlleklaasi taga istuva siilisoengus ja tuulepluusis noormehega ning astus siis selja taha vaatamata koridori. Christina oleks soovinud, et mees korrakski ukselt tagasi vaataks ja sõbralikult viipaks, kuid seda ei juhtunud. Jälle tundis naine end pettununa. Küllap hakkavad aastad tunda andma, mõtles ta kibestunult ning pöördus end baaripeeglitest uurima. Pudelite vahelt vaatas vastu solvunud ja väsinud, kuid siiski meeldiv naisenägu.
„Palun klaas õlut ja pisut soolapähkleid, kaunitar,” kuulis ta lohutuseks selja tagant. „On teil tänane õhtu vaba?” Viisakas vanapapi ruudulises pintsakus, lilleline lips ees ja valge rätik otsapidi pintsaku rinnataskust piilumas, sättis end baaripuki otsa istuma. Aastat seitsekümmend, hindas Christina vallatut klienti ja päris viisakalt:
„Millist õlut siis härra sooviks?”
„Ikka seda kõige paremat, preili, ikka seda kõige paremat.” Elurõõmus pensionär viskas jala üle põlve ja tegi baaridaamile kelmikalt silma. „Minu aeg, preili, on nii kaugele jõudnud, et juua ja süüa tuleb kõige paremat ja naiste hulgast peab vaatama kõige ilusamaid, keegi siin maa peal pole jääv!”
„Oi, oi, kui kurvad jutud, härra,” vastas Christina kliendile õlut valades. „Kui mees naisterahvaste peale mõtleb, siis peab vikatimees küll kaugel olema.”
„Ai, ai, ai,” vanahärra vibutas baaridaami poole kelmikalt näppu, „olete üks kaval meelitaja.” Pensionäri luitunud silmades pesitses elutarkus ja muhelus. „Võib-olla on aga just nii,” jätkas ta arutlevalt, „et tahaks veel viimast korda kauni naisterahva käte vahel olla, enne kui minekuks läheb?”
Christina ei vastanud. Teatud puhkudel oli õigem vaikida ja tegeleda teiste klientidega. Tegelikult oli ju ruuduline pintsak teinud talle komplimendi, tahtes tema kui kauni naisterahva käte vahel surra, kuid teisalt võttes tegi see ka nukraks. Kas minu osaks ongi nüüd veel ainult pensionäridele meeldida? mõtles ta kibestunult. Hajameelselt kohendas naine juukseid ja tajus kuklaga, et keegi teda vaatab. Ta pöördus, kohates tuulepluusis siilipea pilku, mis küll kohe õlleklaasi uputati. Selles pilgus oli huvitatus, kuid samas ka valvsus, mis jäi Christina hinge kriipima. Ta sundis end rahulikuks. Mida tähendab üks suvalise meesterahva pilk? Neid oli siit läbi voorinud tuhandeid ja vaadatud oli teda igasuguste silmadega. Miks tundis ta end nüüd häirituna? Kas ehk sellepärast, et härra Menzel oli noormehega vestelnud? Mida ühist võis olla temasugusel härrasmehel mingi tuulepluusis noormehega? päris baaridaam eneselt. Nad esindasid totaalselt erinevaid kaalukategooriaid. Noh, paljugi mis, rahustas naine end. Serveerides kohvi aknaalusele lauale, märkas Christina, et „siilisoeng” oli baarist kadunud, ning hingas kergendatult, kuid mingi varjatud pinge jäi hinge püsima. Ta tõstis sisetelefoni toru ja valis laeva turvateenistuse ülema numbri.
„Mina, Christina, „Lagunast” olen,” lausus ta torusse.
„Kas on midagi lahti?” kostis telefonist ärev hääl.
„Ei, ei, Bill, rahune maha!” Christina vehkis kujutletava vestluspartneri poole käega, „Pole siin häda midagi, aga kui sa aega saad, astu korraks minu juurest läbi.”
„Okei, Christina,” kostis torust iirlasele omases häälduses, „olen viie minuti pärast kohal.”
Juba tund aega tagasi oli orkester lõpetanud ning suurem osa ülemeelikutest saksa turistidest puhkas kajutites õiglast und. Rõske ja udune öö ei lasknud romantikutel nautida öist Kieli kanalit ega imetleda Holtenau lüüse, vaid sundis peatekile sattunuid õlgu väristama ja kraed üles tõstes kiirustama laeva siseruumidesse. Kell 2.50, kui lahkus viimane paar, väsimatu „ruuduline pintsak” koos pehmeks räägitud vanamammiga, sisenes baari siilisoenguga noormees. Christina süda jõnksatas tahtmatult, olgugi et ta seda välja ei näidanud.
„Mida te soovite, härra?” pöördus ta kliendi poole, kes kergelt jalgadel tuikus. „Me sulgeme kümne minuti pärast.”
„Ah soo, no tore on.” Mees toetus raskelt letile. „Siis jõuan akuraat ühe õlle veel teha. Üks „Beck” palun!” Pudel ühes, õlleklaas teises käes, tuikus mees lähima laua juurde ja istus raskelt toolile. Õlut valades ei olnud ta käsi sugugi nii ebakindel, kui jutust oleks võinud arvata, aeg-ajalt silmadele vajuva tuka varjust leti poole heidetud pilkudest paistis kainus.
Täpselt kell kolm, kui Christina tähendusrikkalt võtmetega kolistas, ilmus baari Richard Menzel, juba uksel lahkelt naeratades. „Oh kui vaikne teil siin on, proua Frieberg, kohe harjumatult vaikne,” tegi ta kohase märkuse, astudes nõtkel sammul mööda pehmet vaipa lähemale.
„Me hakkame sulgema, härra,” ütles Christina ja ei teinud Menzelit märkamagi. Ta pöördus võtmeid kõlistades siilisoengus noormehe poole, kes nüüd pead kätele toetades laua taga rahumeeli tukkus.
„Ah, las ta olla, proua Frieberg, las olla,” lausus sakslane leti ette jõudes. „See on Ralf, minu isiklik ihukaitse, las tukub.”
„Ah niimoodi on lood,” venitas baaridaam ja üha rohkem hakkas kohtumine talle tunduma lõksuna. Süda oli ärevil ja meeled adusid halba, kuid kartust ei tohtinud välja näidata – ehk pingutab ta oma eelaimdustega siiski üle? Naine tõstis kandiku tasside, suhkrutoosi, koore- ja kohvikannuga letile ja läks ka ise teisele poole. Nagu juhuslikult jäi härra Menzel ikka tema ja ukse vahele. Christina täitis kohvitassid ja sakslane aitas ta viisakalt laua taha istuma. Kuum jook lõhnas aromaatselt,
