komplimenti, vaid lihtsalt konstateeris talle teadaolevat fakti.
„No kuulge, härra Menzel,” teeskles naine solvumist, „me pidime ikka millestki muust rääkima.”
„Ah jaa,” lausus sakslane mänglevalt, lüües kergelt vastu otsmikku, „meelde tuli.” Ta kummardus üle laua naisele lähemale ja jätkas, minnes järsku üle vene keelele: „Teate mis, niinimetatud proua Frieberg, meil on tõepoolest tarvis rääkida, aga hoopis millestki muust kui töökohtadest.”
Christina nägu kahvatus. Nad olid teda hoiatanud, käskinud olla ettevaatlik, kuid kes oleks võinud arvata, et nüüd, kus kõik vanad asjad olid ammu unustatud ja mõnda riikigi polnud enam, teda järsku üles otsitakse. Naisel hakkas külm. Värinate mahasurumiseks peitis ta käed laua alla. Richard Menzeli nägu omandas nüüd hoopis karmima ilme. Tema hallid silmad lausa torkisid, kui ta baaridaamil valusalt kätest haaras ning need ropsuga lauaplaadile tõstis.
„Mida, mida te endale lubate?” kogeles Christina, püüdes käsi vabastada, kuid sakslane surus need raudse haardega lauale. Valu tegi head ja aitas apaatiast võitu saada. Niheledes ja rabeledes püüdis naine mõtlemisaega võita. Hirmu teeselda ei olnud tal vaja, aastaid hinges pesitsenud, oli see nüüd täiesti olemas.
„Ma hüüan appi,” sosistas ta ja tundis, et tema kätt muditi veel valusamini.
„Kullakallis proua Frieberg, jätke juba see saksa keeles latramine,” sisistas Menzel, kelle vene keel oli korralik, kuid tüüpilise saksa aktsendiga. „Kas te arvate, et ma ei tea, kes te olete?”
Mõnitav irve ehtis sakslase nägu. Naine tundis end selja tagant haaratavat. Irvitav siilisoengus kuju kummardus teda uurima. Jah, kõik oli õige, tema salajased kahtlused leidsid kinnitust.
„Tegelikult huvitab meid hoopis see kullakallis Ruutuemand, mida te kaelas kannate.” Menzeli hääl oli mõnitav ja ta tõmbas ropsuga baaridaami valge pluusi hõlmad vallali, nii et väikesed sinised pärlmutternööbid klõbinal üle tantsupõranda laiali lendasid.
„Mis siin toimub?”
Küsimus tuli baarileti tagant ning sundis siilipeaga klienti Christina vabastama ja hõlma alt püstolit haarama. Bill Faraday oli aga kiirem. Läheda maa pealt sooritatud lask paiskas oletatava ihukaitsja üle laua baari nurka, kuhu mees liikumatult lebama jäi. Kuid ka härra Menzel ei olnud papist poiss. Kiirelt kätte siginenud püstolist sooritatud lask sundis „Prince Edwardi” turvaülemat rinnust haarama ja vaibale varisema. Christina oli šokis. Värisedes üle keha, kukutas baaridaam end põrandale ja roomas kõrvu kinni hoides laua alla. Tema maailm oli purunenud kildudeks ning Christina teadis, kellega on tal tegu. Mõne hetke jooksul tapeti naise silmade all kaks inimest ja nüüd oli kord jõudnud temani. Vappudes värinatest põlvitas Christina laua all ja surus kätt kramplikult valge põlle taskusse. Mõned meetrid eemal lamas Bill, vahtides teda nüüd juba oma klaasistunud silmadega.
„Bože moi, bože moi…” habises naine emakeeles huulte värinal, seda ise märkamata.
„Ahaa, meelde tuli,” irvitas sakslane ja kükitas põrandale, ohvrit püstoliga sihtides. „Roni välja, kallis proua Frieberg, roni aga välja! Meil on bisnis pooleli ja mul ei ole aega sinuga siin tundide kaupa miitingut pidada.”
Ta sasis naisel küünarnukist ning püüdis vastupunnivat kogu laua alt lagedale tirida. Kõigest hingest sõdis Christina vastu, kuid liialt tugev oli sakslase haare ja ilmne ta üleolek. Härra Menzeli imestuseks andis baaridaam äkki järele ja tõusis loiult jalgadele. Ootamatult rabas naine käe põlletaskust ja suunas pipragaasi põletava joa otse terashallidesse silmadesse, hüpates ise kõrvale ja põgenedes väljapääsu poole. Üllatunud sakslane röögatas valust, kaapas käega silmi ja tulistas huupi ukse suunas. Christina Friebergi päästis komistamine jalgu jäänud toolile ja kukkumine. Viimased meetrid läbis naine juba roomates, kuulid plaksumas seintesse, vitriinid klirisemas kildudeks. Alles koridoris tõusis ta põrandalt, viskas kõrge kontsaga kingad jalast, ning tundes surma jäist hingust kuklas, tormas laeva ahtri poole.
Langley
John Hales
John Hales oli töötanud Luure Keskagentuuris viimased kolmkümmend üks aastat. See vibalik meeter üheksakümnene ettepoole kühmus ja alati lotendavas kampsunis mees võis kõrvalt vaadates tunduda ennem mingi ülikooli hipiliku õppejõuna kui LKA vastuluure osakonna töötajana. Tema silmad silinderklaasidega prillide taga vaatasid maailma tüdinenult ja huvitult. Mitmepäevane ajamata habe ja kotid silmade all andsid mehe näole pohmellis ja ahastava ilme ning selles viimases oli ka teatud tõetera. Kes aga tundis Halesi lähemalt, pidi mitmeski punktis korrektiive tegema. Kasimatu välimus oli fassaad, mille varjus tiksus tugev ja võimekas analüütiline mõistus. Egas muidu poleks John tõusnud vastuluure Vene osakonna juhatajaks, kellel olid piiramatud võimalused tegutsemiseks. Kasimatu välimus, unine olek ja lotendav riietus moodustasid kaitsevarju, mis kaheksal juhul kümnest kaasvestleja ära pettis. Kui lisada siia juurde tema vaibumatu armastus alkohoolsete jookide vastu, mis ohtra tarvitamise puhul kaaslastele rängalt mõjus, jättes aga üllataval kombel Halesi puutumata, siis oli ta ideaalne mees vastuluuretööd tegema.
Muidugi ei saanud öelda, et John poleks üldse purju jäänud, kuid tema aju oli nii omapäraselt ehitatud, et vaatamata joodud viina kogusele säilitas mingi osa sellest alati kainuse, mis hiljem aitas täpselt taastada möödunud joomingu sündmused ja jutud. Lähimad kaastöötajad teadsid, et John Hales on „viitsütikuga pomm”, ning tänu sellele ei saanud ka kellegagi suurt sõprust sigineda. Kuid ega see Halesi suurt kurvastanudki. Juba lapsepõlvest kaldus ta eraklusse ning mehel oli oma töö teha ja tee käia. Tööd teha Hales oskas. Ta võis oma arvele kanda mitmeidki GRU ja ka KGB poolt planeeritud operatsioonide nullimisi ning ka mõnede LKA struktuuridesse jõudnud agentide paljastamise. Kuulsust tõid talle selliste Vene agentide nagu Edward Lee Howardi ja LKA ohvitseri William Peter Kompilesi paljastamine, kellest viimane müüs GRU-le maha salajase käsikirja USA luuresatelliitide kohta ja palju muudki tähtsat saladokumentatsiooni. Mõlemad mehed jõudsid küll üle noatera Moskvasse pageda, aga see ei olnud enam Halesi, vaid aeglaselt reageerinud LKA juhtkonna süü. Ja vaatamata vastuluure osakonna õnnestumistele jätkus siiski ka LKA operatsioonide läbikukkumine. Venelased olid viimase kahe aasta jooksul tabanud neli agentuurile töötavat rahvuskaaslast, kellest üks töötas kindralstaabis, kaks KGB-s ehk nüüd küll juba Föderaalses Julgeoleku Valitsuses ning üks GRU-s ehk uue nimega SRV-s. Kõik mõisteti süüdi ning neid karistati kõrgema määraga. Luure Keskagentuurile olid need korvamatud kaotused. Polnud kahtlust, et agentuuris tegutses sügavalt kaevunud „mutt” ja mitte mingi harilik „rööpaseadja”, vaid teadja ja oskaja mees. Viimaste aastate ebaõnnestumised olidki põhjuseks, miks järgnes üks senati komisjon teisele, miks nuditi tublisti LKA büdžetti ja agentuuris valitses närviline ning ebakindel olek. Vastuluure osakonnalt nõuti töö tõhustamist ja nüüd läbisid kõik, vaatamata teenistusastmele, tugevdatud kontrolli. Eriti kehtis see aga nende kaastöötajate kohta, keda ootas määramine mingile uuele vastutavale operatsioonile. Teravdatud pilgul käidi nende biograafia, karjäär ja muud elulised andmed vastuluure osakonna poolt läbi.
Juba terve nädala oli John Hales töötanud Thomas Thamericki andmetega. Raportid järgnesid raportitele, operatsioonid operatsioonidele ja igalt poolt vaatas vastu agent Manuse laitmatu reputatsioon. Ainult ühel operatsioonil selles pikas jadas lasus hinnanguliselt kaheldav väärtus. Hales lükkas tugevad prillid otsmikule ja nukerdas väsinud silmi sõrmedega. Operatsiooni „Raudratsu”, mis leidis aset Lemaanias 1983. aastal, mäletas ta hästi. Veel enam, töötades naftafirmas „West Oil” Lemaania pealinnas Alboris, oli ta selles ka ise kaudselt osalenud. „West Oil” oli Ameerika kapitalil põhinev naftapuurimis- ja töötlemisfirma, mis ainukesena välisettevõtetest omas litsentsi ja õigust töötada selle Kesk-Aafrika väikeriigi territooriumil. Kuna USA ja teised mõjuvõimsad
