see kinni. Vilkuritega VAZ peatus takso taga. Kaks sinistes tunkedes politseinikku, helkivad ribad varrukatel ja pükstel, väljusid autost. Nad valgustasid taskulambiga takso numbrit ja astusid siis teine teiselt poolt auto juurde. Klient tagaistmel ei lausunud enam sõnagi. Ta oli langenud jälle apaatiasse ning vahtis hajevil pilgul kaugusesse. Taksojuht väntas aknaklaasi alla ja kuulis venekeelset tervitust: „Tere õhtust, politsei liiklusjärelevalve patrull, konstaabel Sbrujev. Teie juhiluba.” Taksojuht kirus endamisi politseid, kes polnud ikka veel võimeline riigikeeles suhtlema, ning ulatas porisedes loa:
„Milles küsimus, ma pole ju midagi rikkunud, kõik on korras?”
„Küllap juba meie teame,” lausus konstaabel luba uurides ja muigas, märgates sinna vahele torgatud kümnekrooniseid. Raha võtmata sulges politseinik kaaned ja tagastas loa taksojuhile. Kõik järgnev toimus juba sekundi murdosa jooksul. Takso mõlemad tagauksed rebiti korraga valla ja rabati kahelt poolt järsult kliendist, kes ropult vene keeles vandudes jõuliselt vastu puikles. Juht surus end hirmunult vastu armatuurlauda ja vaatas tagaistmel toimuvat pärani silmi. Klient suutis end kuidagi sinelist vabastada ja nüüd võis ta õlgadel märgata alampolkovniku paguneid.
„Mi…mi…mis siin toimub?” kogeles juht, kuid kellelgi ei olnud aega ega tahtmist talle vastata. Tagaistmel rassiti mehe moodi. Veel kord õnnestus sõjamehel üks käsi vabaks saada ja siis juhtus midagi väga kummalist. Imestunud juhi silme all lendas laiali terve pakk mängukaarte, kattes autoistmed, põranda ning armatuurlaua. Rassimise vahelt kostis alampolkovniku kähisev hääl: „Bubnovaja dama, dama tšervei, trefovaja dama, valet bubnei…”1 Ähkides ja raskelt hingeldades püüdsid politseinikud alampolkovnikut autost välja tirida. Nad väänasid mehe käsi, kuid too oli sitke ja tugeva kondiga sell ning sai korraks käe vabaks, just nii palju, et kiiruga taskust midagi haarata ja suhu pista.
„Kuradi lits, igavene hoor,” vandus vene keeles üks politseinikest ja püüdis sundida alampolkovnikut suud tühjendama, aga oli juba hilja. Ehmunud juhi silme all ilmus mehe näole võidurõõmus ilme. Tema sinakaks tõmbunud huuled sosistasid: „See teil ei õnnestu…” Siis tabasid sõjameest tagaistmel krambid ja juba ta oligi surnud.
Vihaselt ja ropult vandudes ronisid politseinikud taksost. Ühe mehe kätte sigines lühikese kabaga 9-millimeetrine UZI automaat ja hetke pärast täksisid kuulid autot. Kabuhirmus taksojuht püüdis varjuda, surudes end armatuurlaua alla põrandale kägarasse, kuid liialt täpne oli laskja käsi ja nõrk sõiduauto „Volga” plekk. Mees tundis lööki ja siis saabus kleepuvalt palav pimedus.
Kümme minutit hiljem sündmuskohale saabunud politseipatrull tuvastas automaadikuulidest täksitud takso ning rooli all põrandal vereloigus hinge vaakuva juhi. Auto tagaistmel lössutas niiskusest raske lihtne sõdurisinel ja üle kogu sõitjateruumi oli laiali loobitud pakk mängukaarte. Politseinik, kes aitas kiirabiauto juhil kannatanut kanderaamile tõsta, kuulis viimast sosistavat:
„Alampolkovnik… alampolkovnik… bubnovaja dama, dama tšervei… trefovaja dama, valet bubnei...” Täpselt nii läks kirja ka raportisse. Tehes sündmuskoha kirjeldust, käis mõrvarühma inspektor kukalt kratsides ümber sodiks lastud sõiduauto „Volga”. Ta ei suutnud kuidagi sotti saada, mis oli siin toimunud. Märg sõdurisinel, mängukaardid ja automaadikuulid, mingi imelik segapuder. Pilkav naeratus huulil, vaatas kõike pealt ruutuemand, mis juhi verega kokkukleepunult oli pidama jäänud rooliratta signaalnupul. Kägrutatud ja verise ruutupoisi leidsid kiirabitöötajad nüüd juba surnud taksojuhi kokkupigistatud peost.
Politseikroonika: Päevaleht, 12. märts 1993.
… 11. märtsi õhtul kell 23.32 tuvastas Haabersti linnaosa politseipatrull, kes anonüümse telefonikõne peale kohale sõitis, Paldiski maanteel Loomaaia ja Meremeeste haigla vahelisel alal teepeenral seisva ja automaadist rünnatud halli värvi takso „Volga” riikliku numbrimärgiga ESI 38-12. Vigastatud taksojuht V. P. suri teel haiglasse. Autost on leitud sõdurisinel ja pakk laiali loobitud mängukaarte. Sinel viitab Vene armeele, kuid kohalikud sõjaväevõimud eitavad kategooriliselt seotust juhtunuga.
Politsei pöördub abi saamiseks kodanike poole, kes juhtusid 11. märtsi õhtul nägema ülalpool nimetatud taksot või ükskõik mida, mis võiks kuidagi kaasa aidata juurdlusele. Palume helistada telefoninumbritel…
Reisilaev „Prince Edward”
Aprill 1993. Christina Frieberg
Christina Frieberg seisis baari „Laguna” leti taga ja liigutas mürtsuva muusika taktis oma ilusat jalga, mis oli kõrge kontsaga musta rihmikusse kängitsetud. Selle kruiisi reisijateks olid peamiselt saksa pensionärid, keda kahesajameetrine „Prince Edward” oli päev tagasi Hamburgist peale korjanud. Reis läks esialgu Stockholmi, sealt edasi, õigemini küll tagasi Inglismaale, siis Prantsusmaale ja sealt Vahemerre. Kruiis alles algas, pensionärid olid veel heitlikud, kuid lusti täis, ning arvata võis, et tants kestab üle südaöö. Esialgu ei olnud baaridaamil suurt sissetulekut oodata. Mida siis ikka maksab klaas mineraalvett või tass rohuteed, kuid Christina ei kurvastanud, ta teadis varasematest kogemustest, et mida edasi, seda vallatumaks muutuvad tööveteranid ning kõik eelnev tehakse üsna kiiresti kuhjaga tasa.
„Laguna” baaridaam Christina Frieberg oli pisut üle neljakümne meeldiv blond naisterahvas, kelle vanust välimusega küll paari panna poleks õnnestunud. Vahest ainult elukogenud mererohelised silmad, mis oskasid ilmaelu kaarjate kulmude alt hindavalt vaadata, võisid süvenenud uurijat teavitada sellest, et Christina leeriaeg oli juba mõni aeg tagasi seljataha jäänud. Naise ühegi kortsuta ja väheke esiletungivate põsesarnadega ovaalne nägu oli otsekui näokreemi reklaam ja kes olekski pidanud teadma, et mõne aasta eest oli vilunud ilukirurg seda siluda aidanud. Kõrge rind, sihvakad sääred ja nooruslikult sale piht panid mõnegi vallatu pensionärist papi pead pöörama, kui baaridaam mööda tuhises järjekordset tellimust täitma. Christina oli säilitanud rühi ja nooruslikult nõtke kõnnaku ning selja tagant sõlme seotud valge põllekese paelad ei lasknud kahelda baaridaami seksikuses ka tagantpoolt vaadates. Christina Frieberg teadis, et kõik see väljamängitud seksikus aitas muuta kliente heldemaks, ja mis siin varjata, mõnigi kopsakas dollar, nael või mark oli selle tõttu valge põlle taskusse pudenenud. Kui kõigest oleks võinud arvata, et kauni baaridaami kajuti uks riivideta oli, siis tuleb siinkohal parandus teha. Vaatamata oma paljulubavale välimusele oli Christina suisa puritaan. Kolme aasta jooksul, mis see taani päritolu ameeriklanna oli „Prince Edwardi” peal ametit pidanud, polnud kaastöötajatest keegi näinud ühtegi meest tema kajutisse sisenemas. Nooremad kolleegid peksid puhkeruumis suitsu tehes tagaselja keelt ja kuulutasid Christina lesbiliste armusuhete pooldajaks, kuigi polnud ka sellist huvi tema juures märgatud. Laevapere hulgas oli selliseid kauneid noori daame, kes püüdsid Christinale läheneda, aga tema suhtus kõigisse ühtmoodi sõbralikult, kuid tõrjuvalt, ei loonud lähedasi suhteid kellegagi. Millega aga tegeles baaridaam kord kolme kuu jooksul, kui „Prince Edward” külastas kodusadam Londonit, selle vastu ei tundnud keegi huvi, igaühel oli piisavalt tegemist oma isikliku eluga.
Londonis veedetud päevi elas Christina täiel rinnal, pühendades end kuueaastasele tütrele, kelle käekäik talle vägagi korda läks, kuigi laps, kahju küll, kasvas pansionaadis. See ei omanud mingit tähtsust, et tüdruk oli adopteeritud, mitte tema enese sünnitatud. Christina oli seadnud oma elueesmärgiks noore kiindunud hinge üleskasvatamise ja talle hea hariduse andmise. Mõeldes nädalatagusele kohtumisele, naeratas baaridaam tundlike huulte paotudes, lastes veatutel hammastel särada. Kaldal oli keegi, kes teda läbematult ootas, ja seda oli pagana mõnus tajuda, kuid väikese neiu saatuse kindlustamiseks oli vaja teenida raha, mis omakorda nõudis kuude kaupa merel loksumist.
„Üks „Becki” õlu palun!” äratati Christina ilusatest mõtetest. Leti ees seisis esinduslik härrasmees vanuses nelikümmmend või veidi peale. Tema aktsendiga inglise keel andis tunnistust sakslasest.
