primitiivsetest ja kurjadest jõududest. Mis on neil asjadel omavahel seost?” päris Vallak ja veeretas mõtlikult jalutuskeppi nahkkinnastes näppude vahel.
„Kulla härra, seos on kõige otsesem,” kiirustas teadlane vastama ja nuuskas solvunult nina punaseruudulisse taskurätikusse. „Kuidas te siis ei mõista, mu jumal, see on ju nii ilmne,” jätkas ta rätikut kokku voltides. „Paljupolaarsuse avastamise ja rakendamisega vananevad kõik praegused energiavormid ja nende muundused. Samuti vananeb moraalselt kogu olemasolev relvastus.”
„Kas ka tuuma- ja laserrelvastus?” päris Vallak ja pöördus nüüd tähelepanelikult teadlast uurima.
„Tuumarelv, tuumarelv…” kordas Lenski põlglikult, harutas taskust ettevaatlikult prillid välja, asetas need ninale ja uuris partnerit irooniliselt läbi klaaside. „Tuumarelv on lapselelu. See on paradoksaalne relv, mille kasutamine toob kaasa iseenda kahjustamise. Tuumarelva kasutamine on samaväärne enesetapuga.” Köhatades rusikasse, jätkas mees kätega ägedalt žestikuleerides: „Bioenergeetika puhul on asi sootuks teine. Paljupolaarset energeetikat kasutades, iseennast arendades ja täiendades võib allutada ja kasutada teisi inimesi, mis iseenesest on palju ohtlikum kui mingi pommikese plahvatamine. Kas kujutate seda ette?”
„Noh, see on küll mingi fantastika, pigem Stanisław Lemi või Isaac Asimovi repertuaarist,” lausus Vallak tülpinult ja viskas loiult käega. Ta oli tüdinenud selle vene veidriku kuulamisest, kuid otsekorraldus Eesti noorelt peaministrilt sundis teda paigale jääma.
„Eks omal ajal olid telefon ja televiisor sama arusaamatud ja fantastilised asjad,” muigas Vassili Lenski, tal ei jäänud märkamata vanema mehe suhtumine. „Kui te, härra Vallak, olete tõepoolest kursis foorumi materjalidega, siis peaksite ju teadma, mida seal räägiti paljupolaarsuse kasutamisest.”
Eduard Vallak ei vastanud kohe. Mõtteid kogudes vaatas ta enda ette.
„Muidugi olen ma kursis,” mühatas ta lõpuks ning mehe käes vilksatas valge taskurätik, millega pühiti higiseks kippuvaid kuldraamis prille. „Tavainimesena võtan ma seda kui järjekordset ilusat muinasjuttu võrdsusest, vendlusest, muretust elust ja paremast tulevikust.” Mees peitis taskurätiku põue, tema hallide silmade pilk peatus vestluspartneril, kui ta jätkas: „Kui jutt läks juba sellele foorumile, siis ei saa salata, et NSV Liidu luureteenistused tundsid elavat huvi selle vastu.”
„Ah olete kursis,” kihistas professor Lenski kavalalt naerda otsekui vallatust teinud laps, kuid tema pilk prillide taga oli testiv. „Peale NSV Liidu olid kohal ka USA, Inglismaa, Saksamaa ja Rootsi luureteenistused, mida ma tol ajal küll ei teadnud.” Hajevil pilgul vaatas teadlane kaugusse ja jätkas: „Ja on, mille vastu huvi tunda, ma ütlen teile, on.” Uuesti pöördus ta partneri poole: „Maailma juhtivad riigid salastasid sellesuunalised uuringud juba 1982.–1983. aastal.”
„Kui see kõik on nii tähtis ja väärtuslik, mida te siis Venemaal passite? Usun, et Ameerika Ühendriikides oleks teid ammu kahel käel ja dollarikuhjaga vastu võetud, mida suudab väike ja vaene Eesti pakkuda?”
Tahtmatult oli lause pääsenud Vallaku huultelt. Ta küll kahetses, kuid teha polnud enam midagi, sõna pole lind, sabast ei haara.
Professor seiras partnerit teraselt ja lausus:
„Ma palusin kokkusaamist Eesti peaministri esindajaga, aga näen, et olen järjekordselt sattunud USA eestkõnelejale.” Tema hääles kõlas nördimus ja kibestumine. „Mulle on pakutud ja rohkem kui üks kord emigreerumisvõimalust USA-sse, lubatud dollareid, marku ja naelu, kuid kusagil ei ole ma kohanud siirast ennastohverdavat huvi muuta inimühiskonda paremaks.” Lenski vakatas hetkeks. Vallak märkas, et sõnad maailma parandamisest, mida me kõik oleme harjunud võtma teatud irooniaga, kõlasid professori suust tõepoolest kirglike ja siiratena. Mees uskus, mida rääkis. „Kas te siis ei mõista, et paljupolaarsuse rakendamiseks peab tekkima uut moodi mõtlev inimene, kelle puhul rahal ega muul materiaalsel ei ole enam sisulist väärtust. Jutt käib inimese olemuse sügavaimast kvalitatiivsest ümbersünnist. Kõik me viibime mahult tohutu suures, kuid omadustelt ja vastasmõjudelt kahepolaarses maailmas. Sellest seisukohast lähtuvalt on kõik Maa elanikud võrdsed. Igasugu aparaadid on lihtsalt vahendid, nad oleksid nagu osa meist endist, olgugi et asuvad väljaspool meid.”
„Seda võrdsuse ja vendluse printsiipi on Venemaal püütud varem ka rakendada. Alles hiljuti pajatas Gorbatšov täie suuga uuest mõtlemisest, aga kuidas see protsess välja näeks, ei suuda keegi ette kujutada.” Vallaku hääles kuuldus pessimismi, kui ta jätkas: „Mis puutub aparaatidesse, siis saan aru, et paljus põhineb teie teooria idamaade õpetustel, kus inimesed viiakse sisemisse üliseisundisse ja niinimetatud aparaatideks on sel juhul meie endi kehasisesed osad ehk mikrokosmos, kui nii võiks öelda.”
Vassili Lenski oli üllatunud. Ta vaatas imestunult partnerit. Härrasmees tema kõrval teadis asjast rohkem, kui oli lasknud algul välja paista.
„Väga hea, väga hea,” noogutas professor kiitvalt pead. „Tegelikult just nii kõik ongi. Treeningute ja õppimise käigus jõudsin ma olemuslikult transtsendentaalselt teadvuselt selle konkretiseerimiseni ning siit juba uue bioenergeetilise intellekti arenguni. Ma ei ole oma õpetusest mingit saladust teinud, kuid raskuspunkt kogu asja juures on täpselt see, nagu te väga tabavalt märkisite – kuidas seda uut moodi mõtlemist teistele edasi anda, kuidas seda õpetada.” Professor võttis prillid eest ja nukerdas väsinult silmi. „Paljupolaarseid aparaate saab luua vaid see inimene, kes koostab nad kõigepealt oma ajus. Selleks tuleb aga eelkõige personaalses mõtlemises välja arendada vastavad kokkupandavad paljupolaarsed funktsioonid, mõistate?” Mees tõstis õpetlikult näpu püsti. „Varem olen ma väitnud,” lisas ta murega, „et inimene, kes varastab minult paljupolaarsuse tehnoloogia, saab minu paremaks sõbraks, kuid nüüd…”
Professor jättis lõpetamata lause õhku rippuma.
„Mis siis nüüd, härra professor, juhtunud on?” muutus Eduard Vallak tähelepanelikuks ning keeras end kogu massiivse kerega partneri poole.
Lenski ohkas raskelt, enne kui jätkas: „Olen sunnitud tunnistama, et selle sõpruse kohta ma ikkagi eksisin.”
Vallak ei seganud professorit, vaid ootas kannatlikult järge.
„Oman täiesti kindlaid andmeid, et Venemaa sõjatööstusel on Kindralstaabi tellimusel korda läinud saavutada positiivseid tulemusi printsipiaalselt täiesti uue relva loomisel ja tegu on valdkonnaga, millest me just vestlesime. Inimesi, kes selle taga seisavad, ei saa ma kuidagi sõpradeks nimetada.” Vassili Lenski vakatas, vaatas jalge ette ja keerutas hajameelselt prille näppude vahel.
„Ja see on midagi sellist, mille kõrval tuumapommi võib pidada laste mänguasjaks?” päris Eduard Vallak huvitatult.
„Kõik oleneb sellest, millisele astmele on paljupolaarsuse kasutamisel jõutud,” vastas professor, võttis soni peast, pööras näo vastu taevast ja sulges silmad, lastes vihmapiiskadel pähe sadada. Siis silus ta käega läbi märgade juuste, tõmbas soni jälle pähe, avas silmad, köhatas tagasihoidlikult rusikasse. „Ma võiksin teile neid võimalusi loendada, eks ise otsustate.”
Hetkeks Lenski vakatas ja kaalutles, kuidas kõike lihtsamini seletada. Leides oma arust õige viisi, jätkas ta: „Vaadake, härra Vallak, paljupolaarsust nagu paljut muudki siin maailmas saab omandada ainult astmeliselt, alustades lihtsamalt ja omandatult, minnes üle keerulisematele vormidele. Esimesel astmel võiks alustada üleminekut kaasaegsetele energiamuunduritele. Siin on võimalik saada uute omadustega aineid, kiirendada taimede ja loomade kasvu, suurendada juba olemasolevate energialiikide kasutegurit kümneid kordi.”
Professor vaikis hetkeks kontrollides, millist mõju
