lasi John Hales pilgul libiseda üle ridade, peatudes uuel lõigul: … Isa, laevakapten Karl Tammer, sündinud 1867, surnud 1937, maetud Kuressaares. Ema, Mari Tammer, sündinud 1871 ja surnud 1942, maetud Kuressaares, vend, August Tammer…
Ta libistas pilgu ka üle järgnevate ridade, ajas siis end toolis sirgu, ringutas mõnuga ja tema nägu ehtis rahulolev muie. Mehe mitmete nädalate pikkune töö oli lõpuks siiski vilja kandnud.
Tallinn
Aprill 1993. Professor Lenski
„Paljupolaarsuse seisukohalt on kõik imelihtne. Igal bioloogilisel liigil, igal grupil ja igal indiviidil on oma bioenergeetiline mosaiik ehk niinimetatud kood. See meenutab inimeste jaotumist veregruppide järgi, nagu ka seda, et igal inimesel on kordumatud sõrmejäljed. Biovälja struktuuride kõrvalekaldega kaasneb surm. Nimelt kogu see osa sellest teooriast pakubki huvi valedele struktuuridele ja inimestele.”
Umbes viiekümneaastane kõhn keskmist kasvu mees oli lõpetanud lause, surus käed sügavale suvemantli taskutesse ning väristas õlgu. Rõske vihmane kevadilm kippus vägisi krae vahele, sundides mantlihõlmu tugevamini koomale kiskuma, kuid professor Lenski ei lasknud kõigel sellel end segada, liialt süvenenud oli ta oma väljaöeldud mõtetesse. Mehed moodustasid huvitava paari. Teadlase vestluspartneriks kevadises Kadriorus oli ligi seitsmekümnene härrasmees, kelle riietus ja maneerid lasksid uskuda, et tegu polnud endise NSV Liidu kodanikuga. Ta kandis kallist mantlit ja stiilset kaabut ning kaela ümber siidrätikut. Mantli alt vilkus „Versace” pükstes jalg, mis lõppes „Salamandri” mugavate tänavakingadega. Kui lisada veel kalli prantsuse parfüümi vaevuaimatav aroom ja hõbedaselt kiiskava nupuga jalutuskepp, oleks võinud arvata, et härrasmehe näol on tegu mõne Inglise parlamenti tõttava lordiga. Professor Lenski esindas aga täisvereliselt proletaarset stiili. Lisaks eelpool mainitud kergele suvemantlile kandis mees endises NSV Liidus masstoodanguna valmistatud ülikonda, mille püksisääred meenutasid karmoškat ja olid unustanud, kuidas kõige lihtlabasem triikraud välja näeb. Jalas olid professoril „Skorohodi” vabriku igaks aastaajaks sobivad lääpatallatud kingad ja peas soni, mida oleks kadestanud isegi Vladimir Iljitš Lenin isiklikult. Kui pöörata aga pilk meeste nägudele, siis osutus mulje rabavaks. Mitte kummagi mehe ilme ei vastanud tema riietusele. „Inglise lordil” oli kesk robustsete joontega nägu suur ja punane klouninina nagu sammas püsti. Kuldraamides prillid istusid sellel nagu sadul põrsa seljas. Ka kobrulehtedena tunduvad kõrvad ei muutnud teda ilusamaks ning kaabu all kiilaspead kattev parukas kippus alatasa silmadele vajuma. Professor Lenski nägu iseloomustasid aga peen sisemine ilu, üllas kulmukaar ja kreekalik nina. Lõbusalt ja irooniliselt vaatasid sinised silmad vanade plastmassist raamides prillide tagant, mis olid kleeplindiga parandatud. Tema tundlikud huuled elasid nagu oma elu, kui mees kirglikult rääkis teooriatest, kogu professori olek oli täielik pühendumine eesmärgile. Kuid mõningates asjades oli meestel ka ühiseid jooni. Naljaga pooleks, oleks Tallinnas praegu raske olnud leida teisi selliseid persoone, kes riskinuks uhkeldada hõbedaselt sirava jalutuskepiga nagu härra Vallakul, või kartmata sattuda naerualuseks, kasutades kalosse, nagu sundimatu elegantsiga tegi professor Lenski. Kui aga rääkida tõsiselt ja ühest joonest, mis ühendas seda kentsakat paari, siis poleks tähelepanelik vaatleja suutnud kummagi mehe pilgus leida raasugi rumalust. Tegu oli tarkade inimestega.
„Härra Lenski, üldjoontes olen ma kursis mõned aastad tagasi toimunud rahvusvahelise foorumi „Kolmanda aastatuhande Maa” teemadega, kuid tunnistan ausalt, ei jaga sellest küll tuhkagi.”
Sõnade kinnituseks andis vanahärra jalutuskepiga lopsu teel vedelevale kivikesele. Mehed seisatusid hetkeks ja jälgisid kivikese kulgemise trajektoori, mille lõpetas sopalomp.
„Selles ei ole midagi imelikku, härra Vallak,” lausus Lenski, kõigutades end, käed seljal, kandadelt varvastele. „Bioenergeetikat on võimalik mõista vaid vastava hariduse, ma rõhutan, hariduse, olemasolul ja viimase jaoks omakorda on tarvis enese kallal tugevalt tööd teha, muuta kogu oma maailmapilt bioenergeetiliseks.”
Vanem mees kehitas õlgu ja asetas käed koos jalutuskepiga seljale.
„Teate, härra Vallak, ma olen Eestis ka varem olnud,” pöördus noorem mees prilliklaaside välkudes vanema härrasmehe poole. „Ja iga kord tunnetan ma teie geoloogilisest ja informatiivsest asendist tulenevat omapära, kui soovite, eelist ükskõik millise teise paiga ees endises NSV Liidus. Eesti on alati olnud ja kindlasti jääb ka edaspidi avatuks maailmale ning kõigele uuele, progressiivsele.”
„Seda on ju muidugi meeldiv kuulda…” venitas Vallak kahtlevalt ja võttis suuna pargi sügavusse suunduvale jalgteele.
„Ei, ei, ärge mõistke mind valesti, härra Vallak,” tõttas professor Lenski valet muljet parandama. Ta tõmbas käed taskust ja ühinedes jalutajaga jätkas: „Mul ei ole vajadust ega soovigi teid moosida, lihtsalt ma mainisin fakti, mida ka teised vene intelligendid on varem tunnistanud.”
Eduard Vallak ei vastanud, vaid kõndis, pea norus. Ta püüdis mõista, kellega on professor Lenski näol tegemist, milleks oli mees taotlenud kohtumist Eesti peaministri esindajaga. Veidi aega jalutas paar vaikides. Raagus puuokstelt tilkus rõskust ning tuul kihutas hatuseks kistud vihmapilvi üle halli taeva. Enne kohtumist professoriga oli Eduard Vallak teinud tubli kodutöö, uurinud vene teadlase tausta paljudest allikatest. Arvamusi oli seinast seina – skisofreenikust pseudoteadlasest kuni rahvusvaheliselt tunnustatud bioenergeetika geeniuseni välja. Mine võta kinni, mis siin õige, mis vale oli. Vallak teadis, et juba mõned aastad tagasi oli USA Luure Keskagentuur professori vastu kõrgendatud huvi ilmutanud ning polnud see huvi ka praeguseks kuhugi kadunud.
„Vaadake, härra Vallak, ma olen selle asja sees aastaid olnud. Ma tean, millega on tegu,” lausus Lenski. Mehed peatusid ja istusid pingile tiigi kaldal vana kastani all. Taevast pudenesid üksikud vihmapiisad, mis joonistasid mosaiiki hallil veepeeglil. Vaadates mõtlikuna piiskade tantsu, jätkas professor:
„Juba kahekümne kolme aastasena andsin endale lubaduse leida igaühe tarbeks tee vahetu teadmise ja transtsendentaalse teadvuseni.” Nähes Vallakut öeldu peale oma suurt nina kirtsutamas, parandas teadlane ennast:
„Transtsendentaalne teadvus on kogemuse piire ületav tunnetamatu reaalsuse teadvus.” Mees naeratas vabandavalt ja jätkas:
„Juba minu vana ja teenekas õpetaja professor Leonid Gubnitski hoiatas mind – Vassili, hävitage kiiresti oma kolmepolaarsed magnetid ning ärge rääkige kellelegi paljupolaarsuse eksperimentaalsest osast. Vastasel juhul saab teist ühiskonna kurjade ja primitiivsete jõudude huviobjekt koos kõigest sellest lähtuvate kannatustega, ja tal oli jumalast õigus.”
„Hea küll, härra Lenski,” katkestas vanem mees pisut läbematult professori jutu ja toetas kahe käega jalutuskepi hõbedasele nupule, „kas te ei võiks seda asja pisut arusaadavamalt ja lihtsamalt seletada.”
„Olgu, ma püüan.” Vassili Lenski võttis ettevaatlikult prillid eest ning peitis mantli taskusse. Hajameelselt, lühinägelikke silmi vidutades, kogus mees mõtteid ja jätkas:
„Vaadake, härra Vallak, juba idamaade refleksoteraapiast teame, et igal inimesel on kaksteist bioenergeetilist meridiaani. Igaüks neist kaheteistkümnest on ööpäeva jooksul kaks tundi juhtivas rollis, mis läheb järjestikku ühelt meridiaanilt teisele üle ja kogu süsteem töötab tüüpilisel kahepolaarsuse põhimõttel – juhtiv ja alluv.”
Professor vakatas hetkeks, lastes vanemal mehel öelduga harjuda, ja jätkas taas:
„Mingi tõsise katastroofi puhul toimub ellujäämiseks inimese sisemuses intensiivne töö ning meridiaanid võivad erandlikult asetuda süsteemi, kus tekivad hoopis uued bioenergeetilised seosed, paljupolaarsed energialiigid, mis võivad
