kaasa rääkida. Ükskõik kas Kennit elab või sureb, varsti pole mul väge, et sind kaitsta.”
Vivacia kehitas üht võlupuust õlga. „Ja enne oli?” küsis ta veidi külmalt.
„Ega vist mitte.” Poisi hääl oli vabandav. „Aga mul oli sellegipoolest aimu, mida oodata. Meie mõlemaga on juhtunud liiga palju ja liiga kiiresti. On olnud liiga palju surma ja liiga palju muutusi. Mul pole olnud aega ei leinata ega mediteerida. Ma vaevu tean, kes või mis ma üldse enam olen.”
Nad mõlemad jäid mõtlikult vait.
Wintrow tundis end ajas pidetuna. Tema elu – tema tõeline elu – oli kusagil kaugel, viljapuuaedu ja põlde tulvil soojas orus asuvas rahumeelses kloostris. Ta oli kindel, et kui ta vaid saaks astuda üle neid lahutavate päevade ja kauguse, kui ta vaid saaks jälle ärgata oma jahedas kongis kitsal naril, võiks ta selle eluga uuesti otsast alata. Ma pole muutunud, kinnitas Wintrow endale. Tegelikult mitte. Hea küll, üks sõrm oli puudu. Ta oli õppinud selleta toime tulema. Ja tätoveeritud orjamärk laubal ei ulatunud nahast sügavamale. Ta polnud kunagi päriselt ori olnud – tätoveering oli olnud ainult isa julm kättemaks põgenemiskatse eest. Ta oli endiselt Wintrow. Paar vaiksemat päeva ja ta leiab rahumeelse preestri enda seest uuesti üles.
Aga mitte siin. Viimasel ajal tema elus toimunud kiirelt vahelduvad sündmused olid täitnud Wintrow säärase hulga jõuliste emotsioonidega, et ta suutis vaevu üldse midagi tunda. Vivacia tunded olid sama puntras kui ta enda omad, sest ka laeva hiljutised üleelamised olid olnud sama julmad. Kyle Haven oli sundinud noore eluslaeva teenima orjavedajana, nii et laev langes oma masendava laadungi kõigi süngete tunnete ohvriks. Wintrow, kes pärines tema asutajaperekonna vereliinist, polnud suutnud laevale lohutust pakkuda. Tema enda sunniviisiline teenistus pardal oli mürgitanud sideme, mis oleks muidu nende vahel loomulikult tekkinud. Poisi võõrdumine oli Vivacia ahastuse veel hullemaks muutnud. Ometi komberdasid nad endiselt kahekesi edasi nagu kokkuaheldatud orjad.
Ühel tormisel, verisel ööl olid mässavad orjad laeva Kyle’i kaptenikäsu alt ja orjavedaja kohustusest vabastanud. Wintrow ja tema isa olid ainsad, kes algsest meeskonnast ellu jäid. Kui taevast valgustas koidukuma, hõivasid abitu laeva mereröövlid. Kapten Kennit ja tema meeskond kuulutasid Vivacia enda omaks ainsatki hoopi andmata. Just siis oligi Wintrow sõlminud Kennitiga oma kokkuleppe – ta üritab piraadi elu päästa, kui Kennit vastutasuks tema ja ta isa ellu jätab. Kuid Sa’Adaril, orjade hulgas olnud preestril ja mässu juhil, olid teised plaanid. Ta ei tahtnud mitte ainult otsustada ise Wintrow isa Kyle’i elu üle, vaid nõudis Kennitilt, et too annaks Vivacia kui nende õiglaselt kättevõidetud saagi orjade käsutusse. Polnud tähtis, kes peale jääb, tume oli nii Wintrow kui laeva tulevik. Ometi tundus Vivacia juba nüüd eelistavat piraati.
Nende ees lõikas Marietta jõudsalt läbi pitsiliste laineharjade. Vivacia järgnes innukalt tema kiiluvees. Nad olid teel mingisse mereröövlite tugipunkti, rohkem Wintrow ei teadnud. Läänes sulas silmapiir ühte Neetud Kallaste uduse rannaga. Selle piirkonna käredad ja auravad jõed kandsid oma soojad ja savised veed väina, mille tulemuseks oli pea lakkamatu udu ja hämu, mis varjas aina muutuvat leetseljakuid ja madalikke täis kaldaäärt. Äkilised raevukad tormid olid talvekuudel tavalised ning polnud tundmatud ka malbematel suvepäevadel. Piraatide saared olid kaardistamata. Mis mõtet oli kaardistada rannikut, mis muutus sama hästi kui igapäevaselt? Reeglina oli neist saartest kombeks suure kaarega ja kiiresti mööda purjetada. Ometi tuiskas Marietta enesekindlalt edasi ja Vivacia järgnes. Ilmselgelt tundsid piraadid end nende väinade ja saarte vahel vägagi koduselt.
Wintrow pööras pead ja heitis pilgu selja taha, üle Vivacia. Brigi valjuhäälseid käske täitev piraatidest meeskond mastidel nende peade kohal liikus kärmelt ja oskuslikult. Wintrow pidi tunnistama, et ta polnud kunagi näinud Vivaciat nii oskuslikes kätes. Nad võisid küll olla piraadid, kuid ühtlasi olid nad oivalised meremehed, kes tegutsesid ühtselt ja kooskõlastatult säärase sujuvusega, nagu kuuluksid nad virgunud laevaga lahutamatult ühte.
Kuid tekil oli teisi, kes selle pildi rikkusid. Suurem osa orjadest oli mässu üle elanud. Ahelatest küll vabad, polnud nende inimlikkus siiski veel täielikult taastunud. Raudade jäljed olid endiselt nende ihul ja tätoveeringud näol. Nende rõivad olid räbalais ning rebenditest paistvad kehad kahvatud ja kondised. Neid oli Vivacia suuruse kohta kaugelt liiga palju. Kuigi nüüd olid nende valduses nii avatud tekid kui lastiruumid nende all, jätsid nad endiselt vaid veo tarbeks kokku aetud karja mulje. Nad seisid tegevusetult väikeste salkadena toimetamist täis tekil, liikudes vaid siis, kui keegi meeskonnast andis märku teed teha. Mõned tervematest olid innutult ametis kaltsude ja ämbritega ning pesid Vivacia tekke ja lastiruume. Paljudelt nägudelt paistis rahulolematust. Rahutult mõtles Wintrow, kas see võib nad ehk tegutsema sundida.
Ta püüdis mõista, mida ta orjade vastu tunneb. Enne mässu oli Wintrow trümmides nende eest hoolitsenud. Tema südames oli helisenud nende vastu kaastunne. Tõsi, ta oli võinud neile pakkuda vaid viletsat lohutust – soolase vee ja pesulapi kaheldav leevendus tundus nüüd võltsi osavõtlikkusena. Ta oli püüdnud täita nende juures preestri kohust, kuid selleks oli neid olnud lihtsalt liiga palju. Aga kui ta nüüd millal tahes neid vaatas, ei meenunud talle mitte see kahjutunne, vaid hoopis karjed ja veri, kui orjad ta laevakaaslasi tapsid. Poiss ei osanud anda nime tundele, mis nüüd temast läbi uhkas, kui ta endisi orje hindas. Segu vihast ja hirmust, vastikusest ja kaastundest, väänas see ta hinge häbiga sellepärast, et ta niimoodi tundis. Säärane tunne polnud Sa preestri vääriline. Niisiis valis Wintrow teise võimaluse. Ta ei tundnud midagi.
Osa madrustest olid ehk oma vägivaldset surma väärt, nagu inimesed tavatsesid sääraste asjade üle otsustada. Aga kuidas oli lugu Mildiga, kes oli Wintrowga sõbraks saanud, viiuldaja Findow, naljahamba Comfrey ja teiste tublide meestega? Päris kindlasti olid nad teeninud ära meeldivama lõpu. Vivacia polnud orjalaev, kui nemad olid pardale munsterdatud. Nad olid paigale jäänud, kui Kyle oli otsustanud laeva sel viisil kasutada. Sa’Adar, mässus vabaks saanud oripreester, uskus, et kõik, kes surid, olid selle ära teeninud. Tema manitsuste kohaselt piisas ainuüksi orjalaeval töötamisest, et muutuda kõigi õiglaste inimeste vaenlaseks. Wintrow tundis end selles osas sügavalt lõhestatuna. Ta klammerdus lohutava mõtte külge, et Sa ei oodanud temalt teiste üle kohtumõistmist. Ta kinnitas endale, et Sa jättis kogu kohtumõistmise enda hooleks, sest vaid loojal oli selleks piisavalt tarkust.
Teised orjad laeva pardal ei jaganud Wintrow arvamust. Mõned piidlesid teda ja tundusid mäletavat tasast häält pimeduses ning käsi, milles oli jahe niiske kalts. Teised nägid temas petist, kapteni poega, kes vaid mängis kaastunnet ega teinud nende vabastamiseks midagi enne, kuni nad asja ise teoks tegid. Kuid nad kõik vältisid teda. Ta ei saanud seda neile süüks panna. Ka tema vältis neid ja eelistas veeta suurema osa ajast vööritekil Vivacia lähedal. Mereröövlitest meeskonnaliikmed tulid sinna ainult siis, kui laeva töökohustused seda nõudsid. Muul ajal vältisid nad vööritekki sama ebausklikult kui orjadki. Elav ja kõnelev käilakuju hirmutas neid. Kui see eemalehoidmine Vivaciat ka häiris, siis välja ta seda ei näidanud. Ja mis Wintrowsse puutus, siis temal oli hea meel, et laeva pardal oli veel vähemalt üks koht, kus ta sai enam-vähem üksi olla. Ta nõjatus vastu laevareelingut ja püüdis leida mõtet, mis poleks haiget teinud.
Kodus oleks praegu juba peaaegu kevad. Pungad kloostri viljapuuaedades paisuvad. Ta mõtles, kuidas Berandolil oma õpingutega läheb ja kas juhendaja vahel temast ka puudust tunneb. Sügava kahetsustundega vaagis poiss, mida ta praegu võiks ise õppida, kui ta seal oleks. Ta langetas pilgu kätele. Kord olid need kirjutanud ümber käsikirju ja pannud kokku vitraažaknaid. Need olid olnud poisi käed, ärksad, kuid siiski õrnad. Nüüd katsid tema pihke mõhnad ning ühelt käelt oli sõrm puudu. Need olid meremehe karedad käed. Tema sõrm ei kanna iial preestri sõrmust.
Siin oli hoopis teist sorti kevad. Purjed laksusid erksas karges tuules. Üle nende peade möödusid oma kummituslike hüüetega rändlindude parved. Saared mõlemal
