Seda ta oligi läbi laeva tundnud. Teekond läbi tormi oli kinnitanud ja tugevdanud meele ja vaimu sidet laeva ja poisi vahel. See polnud Wintrowle enam vastumeelne nagu kunagi varem, aga ta tajus, et Vivacia ei pidanud seda nii kalliks, nagu see enne oli olnud. Selles osas said ehk nende ootused lõpuks keskel kokku. Tormist saadik oli laev tema vastu kena olnud, aga see oli ka kõik. Nagu hõivatud lapsevanem nõudliku lapsega, mõtles ta endamisi.
„Teatud mõttes oleme sinu reisi algusega võrreldes rollid vahetanud,” märkis laev.
Poiss noogutas, tal polnud ei tahtmist ega jõudu tõde eitada. Siis ajas ta selja sirgu, libistas käega läbi juuste ja pingutas lõualihaseid. Ta ei lase isal näha, kui ebakindlalt ta tegelikult end tunneb.
Orjasalkade ja töötavate meeskonnaliikmete vahelt üle teki kõndides hoidis poiss pea püsti. Kellegi pilk ei kohtunud tema omaga, keegi ei tõkestanud tema teed. Totrus on uskuda, ütles ta endale, et nad kõik jälgivad ta möödumist. Nemad olid võitnud. Miks peaks neid huvitama üheainsa ellujäänud meeskonnaliikme tegemised? Vähemalt oli ta kõigest sellest kehaliselt vigastamata välja tulnud.
Vivacia kandis orjade mässust saadud arme. Vereplekid olid endiselt tema tekil. Need märgid polnud alistunud – ega alistu ka tulevikus – liivatamiskividele, mida mehed nende peal kasutasid. Laev lehkas endiselt nagu orjaalus, hoolimata Brigi käsul toimuvast pea lakkamatust küürimisest. Torm oli ka laeva purjedest lõivu nõudnud ja piraatide poolt kiiruga paigatud kohad paistsid selgelt silma. Pupiuksed olid maha lõhutud, kui orjad laevaohvitsere jahtisid. Läikiv tisleritöö oli purustatud ja kiivas. Vivacia polnud enam seesama väike puhas alus, kes oli Bingtownist teele asunud. Järsku tundis Wintrow oma perekonna laeva sellisena nähes häbi, nagu oleks ta näinud oma õde kõrtsis hooramas. Ta süda tilkus laeva pärast verd ning poiss pidas endamisi aru, mis tunne oleks võinud olla, kui ta oleks tulnud pardale vabatahtlikult, ehk jungana, teenima vanaisa käsu all.
Siis tõrjus ta kõik säärased mõtted kõrvale. Ta oli jõudnud vattisaanud ukseni, mida valvasid kaks morni arminägu. Wintrow astus endistest orjadest mööda, nagu poleks ta neid märganudki, ja koputas Gantry kajuti uksele. Või vähemalt oli see olnud tüürimehe kajut, kui too veel elus oli. Nüüd oli paljaksröövitud ja tühi ruum tema isa vangikong. Ta ei oodanud vastust, vaid sisenes.
Isa istus oma katmata koiku serval. Pilk, mille ta Wintrowle tõstis, oli tasakaalust väljas. Üks silmavalge paistes ja lapilises näos oli verd täis valgunud. Kyle Haveni kehahoiust paistis valu ja ahastus, kuid tema tervitusest kostis vaid mürgist sarkasmi. „Kui tore, et ma sulle lõpuks meelde tulin. Arvasin, et oled oma uute isandate ees lömitamisega liialt hõivatud.”
Wintrow surus maha ohke. „Käisin sind enne vaatamas, aga sa magasid. Ma teadsin, et puhkus kosutab sind rohkem kui miski, mida mina sinu heaks teha saan. Kuidas ribid tunduvad?”
„Nagu tules. Mu pea tuikab iga südamelöögiga kaasa. Ning ma olen näljane ja mul on janu.” Ta nookas lõuaga kergelt ukse suunas. „Need kaks ei lasknud mind isegi välja värsket õhku hingama.”
„Ma jätsin siia enne toitu ja vett. Kas sa ei …”
„Jah, ma leidsin selle. Veerand pinti vett ja kaks kuivanud leivatükki.” Isa hääles kõlas allasurutud raev.
„Rohkem polnud mul võimalik tuua. Pardal napib toitu ja vett. Tormis sai suur osa toiduvarudest mereveest kahjustada …”
„Sa tahad öelda, et orjad kugistasid selle alla.” Kyle raputas vastikustundega pead ja võpatas. „Neil pole niigi palju taipu, et kulutada toitu jaopärast. Nad tapavad ainsad mehed, kes suudaksid laeva tormist läbi tuua, ning pistavad siis nahka või hävitavad pooled laeva toiduvarud. Neil on iseenda eest hoolitsemiseks samavõrra mõistust kui kanakarjal. Ma loodan, et oled rahul selle vabadusega, mille neile andsid. See võib nad sama hästi surma kui pääsemisele viia.”
„Nad vabastasid end ise, isa,” vastas Wintrow kangekaelselt.
„Aga sina ei teinud midagi, et neid peatada.”
„Nagu ma ei teinud midagi ka siis, kui sina nad ahelates pardale tõid.” Wintrow hingas sisse, et jätkata, kuid sundis end siis vait. Ükskõik kuidas ta püüaks oma tegusid õigustada, isa ei kuula teda niikuinii. Kyle’i sõnad riivasid valusalt Wintrow vermeis südametunnistust. Kas meeskonna surm oli tema süü, kuna ta polnud midagi teinud? Ja kui see oli nii, kas sel juhul vastutas ta ka orjade surmade eest enne mässu? Mõte oli vaagimiseks liiga valus.
Ta jätkas muutunud toonil: „Kas sa tahaksid, et ma hoolitsen su haavade eest või lähen ja püüan toitu leida?”
„Kas leidsid rohuvarud üles?”
Wintrow raputas pead. „Need on endiselt kadunud. Keegi pole võtmist üles tunnistanud. Võimalik, et need läksid tormi ajal üle parda.”
„Noh, ilma rohtudeta ei saa sa minu heaks suurt midagi teha,” märkis isa küüniliselt. „Aga toit oleks täitsa tore.”
Wintrow ei lasknud end ärritada. „Ma vaatan, mida ma teha saan,” ütles ta vaikselt.
„Selge see,” vastas isa põlglikult. Ta alandas järsult häält, kui küsis: „Ja mida sa piraadiga kavatsed teha?”
„Ma ei tea,” tunnistas Wintrow ausalt. Ta vaatas isale otse silma ja lisas: „Ma kardan. Ma tean, et pean üritama ta terveks ravida. Aga ma ei tea, kumb on hullem – kas väljavaade, et ta saab terveks ja meie jääme tema vangideks, või et ta sureb, meie sureme koos temaga ja laev peab jätkama üksinda.”
Isa sülitas maha – see tegu oli tema loomusega säärases vastuolus, et mõjus jahmatavalt nagu kõrvakiil. Ta silmad kiiskasid nagu külmad kivid. „Ma jälestan sind,” urises Kyle. „Sinusuguse sigitamiseks pidi su ema maoga ühte heitma. Mul on häbi, et inimesed nimetavad sind minu pojaks. Vaata ennast. Mereröövlid võtavad su perekonna laeva, su ema, õe ja väikevenna ainsa elatusallika. Nende ellujäämine sõltub sellest, et sa laeva tagasi võtad! Aga sa isegi ei mõtle sellele. Ei. Sind huvitab vaid see, kas sa tapad või ravid terveks piraadi, kes oma jalga su kõril hoiab. Sa pole mitte ainsatki korda isegi mõelnud sellele, et muretseda meile relvad või et veenda laeva piraati samamoodi trotsima, nagu ta mind trotsis. Kõik see aeg, mille sa raiskasid orjade nunnutamise peale, kui nad ahelais olid! Oled sa nüüd proovinud veenda mõnda neist ennast aitama? Ei. Sa hiilid mööda seinaääri ja aitad hoida selle neetud piraadi käppa laeval, mille ta meilt varastas!”
Wintrow raputas pead, ühtaegu nii imestusest kui kurbusest. „Sa ei mõtle kainelt. Mida sa minult ootad, isa? Et ma ihuüksi laeva Kenniti ja tema meeste käest tagasi vallutaksin, orjad uuesti lastiruumi sulgeksin ja seejärel Khaleetiasse purjetaksin?”
„Sina ja see põrgulaev suutsite alla heita minu ja mu meeskonna! Miks ei ässita sa laeva tema vastu, nagu sa ässitasid ta minu vastu? Miks ei võiks sa ometi kas või üksainus kord teha midagi oma perekonna heaks?” Isa tõusis püsti, käed rusikas, nagu tahaks ta Wintrowd rünnata. Siis järsku haaras ta ribidest ja ägas valust. Mehe nägu kahvatus vihapunasest valuvalgeks ja ta lõi vaaruma. Wintrow tegi liigutuse, et isa toetada.
„Ära puuduta mind!” lõrises Kyle ähvardavalt ja vankus koikuni. Ta laskus selle servale. Seal ta istus ja põrnitses mornilt poega.
Mida ta küll mind vaadates näeb? mõtles Wintrow endamisi. Ta oletas, et küllap on ta pikale blondile mehele pettumuseks. Väike, tume ja peene kondiga nagu emagi, ei kasva Wintrow kunagi sama pikaks ega tugevaks kui isa. Neljateistaastaselt oli ta füüsilises mõttes ikka veel pigem poiss kui mees. Kuid ta polnud isale pettumuseks ainuüksi füüsiliselt.
