mustad ripsmed. Nii põsed kui lõug olid kaotanud suurema osa lapselikust ümarusest, kuid neil polnud endiselt näha õrnematki habemeudet. Tema nina kõrval oli väike roheline märk, mis tähendas, et kunagi oli ta kuulunud satraabile. Selle kõrval oli suurem tätoveering, rohmakas kujund, milles Kennit tundis ära Vivacia käilakuju. Mehe esimeseks reaktsiooniks oli pahameel, et keegi oli niimoodi poisi ilu rikkunud. Siis mõistis ta, et Wintrow süütus kerkis esile just kontrastina tätoveeringule. Etta oli olnud samasugune, kui Kennit ta esmakordselt leidis, tüdrukuvarss hooramaja külalistetoas …
„Kapten Kennit? Söör?”
Ta avas silmad. Millal ta oli need kinni pannud?
Wintrow noogutas kergelt endamisi pead. „Siit,” ütles ta kohe, kui piraat tema poole vaatas. „Kui me lõikame siit, siis ma usun, et leiame terve ihu.”
Poisi käsi osutas kohale, mis asus reiel hirmutavalt kõrgel. Kennit hingas sügavalt sisse. „Terve ihu, sa ütled? Kas me ei peaks lõikama selle alt, mis on terve?”
„Ei. Me peame lõikama veidi sealtpoolt, kus ihu on veel terve, sest see paraneb kiiremini kui mürgitatu.” Wintrow vaikis ja lükkas mõlema käega lahtised juuksesalgud näolt. „Ma ei saa kindlalt öelda, et mingi osa jalast üldse mürgita on, aga ma arvan, et siit lõigates on meil kõige paremad väljavaated.” Poisi ilme muutus mõtlikuks. „Kõigepealt tahaksin ma jalast altpoolt verd lasta, et osa paistetust ja mäda välja saada. Mõned kloostri ravitsejad kasutasid selleks aadrilaskmist, teised kaane. Nende kummagi jaoks on muidugi oma aeg ja koht, aga ma usun, et nakatunud paksu vere saaksid kaanid kõige paremini kätte.”
Kennit pidi pingutama, et säilitada rahulik ilme. Poisi nägu oli pingul. Ta meenutas Kennitile Sorcorit, kes püüdis plaani välja mõelda.
„Siis paneme siia soonesulguri – laia, et vere voolu aeglustada. Ma pean ihu kõvasti kinni tõmbama, aga nii, et see viga ei saaks. Selle alt siis lõikangi. Ma püüan jätta pikema nahaserva, millega saaks pärast haava sulgeda. Mul on vaja teravat nuga, mis peab olema piisavat pikk, et saaks teha puhta lõike, ilma saagimiseta.” Poiss näitas sõrmedega pikkust. „Õmblemiseks kasutavad mõned peenikest kalasoolt, aga minu kloostris öeldi, et parima õmbluse saab inimese enda peast võetud juustega, sest keha tunneb oma ära. Teil, härra, on ilusad pikad juuksed. Ja lokid on piisavalt pehmed, et need saaks sirgeks tõmmata. See sobib oivaliselt.”
Kennit mõtles endamisi, kas poiss üritab teda hirmutada või on ta tõesti täiesti unustanud, et räägib Kenniti lihast ja luust. „Ja valu vastu?” küsis ta võltsi söakusega.
„Teie vaprus, härra, peab olema teile suurimaks toeks.” Poisi tumedad silmad vaatasid talle keerutamata otsa. „Ma ei tööta kiiresti, aga ma töötan hoolikalt. Brändi või rumm, enne kui me alustame. Kui see poleks nii harvaesinev ja kallis, siis ütleksin ma, et peaksime püüdma muretseda kvaasivilja koort. See tuimestab suurepäraselt haava. Aga see mõjub muidugi ainult värske vere puhul. Sellest oleks kasu alles pärast lõikamist.” Wintrow vangutas mõtlikult pead. „Te peaksite ehk mõtlema, keda meeskonnaliikmetest te tahate end kinni hoidma. Nad peaks olema suured ja tugevad mehed ning julgema teid mitte kuulata, kui käsite end lahti lasta või neid ähvardate.”
Vastumeelsus mattis Kenniti lainena enda alla. Ta keeldus vaatamast näkku alandusele ja häbile, mis seisis ees. Ta tõrjus eemale mõtte, et see on vältimatu. Pidi olema mingi teine võimalus, mingi teine väljapääs peale kohutava valu ja abituse. Kuidas võiks ta sellega leppida, teades, et isegi kui ta selle kõik välja kannatab, võib ta ikkagi surra? Kui lolli mulje ta siis veel endast jätab!
„… ja iga neist tuleb veidike välja tõmmata ning piste või paariga kinnitada.” Wintrow jäi vait, nagu ootaks ta Kenniti nõusolekut. „Ma pole seda kunagi varem teinud,” tunnistas ta ootamatult. „Ma tahan, et te teaksite. Ma olen paar korda näinud, kuidas seda tehakse. Ükskord eemaldati nakatunud jalg. Teine kord oli tegu lootuselt purunenud jalalaba ja pahkluuga. Mõlemal korral olin ma ravitsejale abiks, andsin riistu kätte ja hoidsin ämbrit …” Tema hääl vaibus. Ta lakkus huuli, silmitses ainiti Kennitit ning ta silmad läksid aina rohkem pärani.
„Mis on?” nõudis Kennit.
„Teie elu saab olema minu kätes,” imestas poiss valjusti.
„Ja sinu oma minu kätes,” märkis piraat. „Ja ka su isa oma.”
„Ma ei pidanud seda silmas,” vastas Wintrow. Tema hääl kõlas unistavalt. „Teie olete säärase võimuga kahtlemata harjunud. Mina pole seda kunagi isegi soovinud mitte.”
Kolmas peatükk
KROONITUD KIKAS
Jani Khuprus kiirustas edasi, tema sammud kajasid koopataolises koridoris õõnsalt vastu. Kõndides libistas ta sõrmedega mööda seinale seatud pikka jidziniriba. Puudutusest süttinud kahvatu valgus liikus koos temaga mööda pimedat koridori, mis viis ta aina sügavamale elderlingide labürindilaadsesse paleesse. Kaks korda oli ta sunnitud tegema ringi ümber kivipõrandale kogunenud tumeda veesilma. Mõlemal korral jättis ta harjunult selle asukoha meelde. Kevadvihmade saabudes oli neil iga kord sama probleem. Paks mullakiht ning puujuured, mis end sellest läbi uuristasid, olid võitmas pikka lahingut mahamaetud iidse ehitise vastu. Vee vaikne tilkumine andis ta kiirustavatele sammudele lisarütmi.
Eelmisel ööl värises siin maa. Vihmaoru mõõdupuu järgi mitte kuigi tõsiselt, kuid tugevamalt ja kauem kui maapinna tavaline kerge võbin. Läbi hämaruse edasi rutates otsustas Jani sellele mitte mõelda. Hoone oli üle elanud kohutava katastroofi, mis oli teinud maatasa suurema osa iidsest linnast – küllap ta peab veel veidi vastu. Lõpuks jõudis naine kaarja sissekäigu juurde, mida sulges massiivne metalluks. Ta libistas kergelt käega üle ukse ning selle pinda etsitud kroonitud kikas ärkas hiilates ellu. See avaldas talle iga kord muljet. Ta mõistis suurepäraselt oma esivanemaid, kes selle avastuse järel kroonitud kikkast otsekohe oma vapi tegid. Lind uksel tõstis ähvardavalt kannustatud jala ning tema tiivad olid ründevalmilt poolavali. Kõik turris kaelasuled hiilgasid. Silmaks seatud must kivi läikis tumedalt. Kujundis ühinesid ülbus ja elegants. Jani toetas käe kindlat linnu rinnale ja lükkas ukse lahti. Talle vaatas vastu pimedus.
Madalatest astmetest hiiglasuurde saali laskudes lasi ta harjumusel end juhtida. Ta laskus aegamisi Kroonitud Kikka kambri üüratusse pimedusse ja kortsutas endamisi kulmu. Reyn ei olnudki siin. Ta oli poja leidmiseks kogu tee siia sörkinud täiesti ilmaasjata. Jani seisatas trepijalamil seina ääres ja vaatas midagi nägemata ringi. Ta ehmus, kui poeg teda pimedusest kõnetas.
„Oled sa kunagi mõelnud, milline see kamber võis uuena välja näha? Mõtle sellele, ema. Sellisel päeval nagu täna oleks kevadpäike säranud läbi kristallkupli ja äratanud seinamaalide värvid ellu. Mida nad siin tegid? Sügavate uurete järgi põrandal ja juhuslikult paigutatud laudade järgi kaldun ma arvama, et see polnud võlupuupalkide tavaline hoiupaik. Ei. Ma arvan, et need toodi siia kiirustades, et kaitsta neid sellesama katastroofi eest, mis linna maa alla mattis. Niisiis. Mis oli selle hiiglasuure kristallkupli ja seinamaalingutega saali eemärk enne seda? Iidsete mullapottide järgi võime eeldada, et nad kasvatasid siin taimi. Oli see siis lihtsalt kaitstud aed, kus sai ka kõige tormisema ilmaga mõnusalt jalutada? Või oli see …”
„Reyn. Aitab,” hüüatas ema pahaselt. Tema otsivad sõrmed leidsid seinalt jidziniriba. Naine vajutas sellele tugevasti ning mitu ilustatud seinapaneeli lõid vastuseks kahvatult hiilgama. Jani kortsutas endamisi kulmu. Kui ta oli veel tüdruk, olid need põlenud märksa heledamalt – iga lille iga õieleht oli hiilanud. Nüüd kahvatusid need iga mööduva päevaga üha enam. Ta tõrjus kõrvale jahmatuse, mis tuli mõttest, et need on suremas. Tema hääles kõlas pisuke ärritus, kui ta nõudis: „Mida sa siin all pimedas teed? Ja miks
