ära.”
„Keegi pole võtmist üles tunnistanud?”
Wintrow kehitas põgusalt õlgu. „Ma olen küsinud, kuid keegi ei vasta. Paljud vabastatud orjad kõnelevad minuga vastumeelselt. Ma arvan, et Sa’Adar on nad minu vastu ässitanud.” Ta kõhkles. See kõlas enesehaletsusena. Virisemisega ta küll Brigi austust ei võida. Wintrow jätkas kaalutletumalt. „Nad ehk ei mõista, mida endale hoiavad. Või siis võttis keegi selle tormi ja mässu segaduses endale, aga kaotas siis ära ja kast lendas üle parda.” Wintrow hingas sügavalt sisse ja jõudis tagasi algse kavatsuse juurde. „Seal oli asju, mis võiksid teie kapteni olemise mugavamaks teha.”
Brig heitis talle põgusa pilgu. Ta tundus häirimatu, kuid röögatas järsku: „Caj!”
Wintrow oli valmis, et temast haaratakse kohe kinni ja ta kihutatakse minema. Selle asemel käsutas Brig kohale ilmunud meest: „Otsi kõik pardalviibijad läbi. Ravimikast on kadunud. Kui see on kellegi käes, tahan ma, et see leitaks. Või siis vähemalt teada saada, kelle käes see viimasena oli. Lase käia.”
„Ajee,” vastas Caj ja kiirustas minema.
Kui Wintrow ei lahkunud, ohkas Brig läbi nina. „Veel midagi?” nõudis ta.
„Minu isa on …”
„LAEV!” rõkkas vahimees ootamatult. Hetk hiljem hüüdis ta: „Khaleetia galeer, aga satraabi vahilaeva lipu all. Nad lähenevad aerude ja purjede abil kiiresti. Ilmselt varitsesid abajas.”
„Neetud,” sülgas Brig. „Ta tegigi seda! See hoorapoeg palkas khaleedi palgasõdurid. Tekid tühjaks!” möirgas mees järsku. „Ainult ametis madrused! Kõik teised alla ja jalust ära. Purjed üles!”
Wintrow oli juba liikvel ja tormas käilakuju poole. Ta põikles nõtkelt meeste vahelt läbi. Tekk kihas nagu sipelgapesa. Nende ees pöördus Marietta kursist kõrvale ühele poole, samal ajal kui Vivacia kaldus teise suunda. Wintrow jõudis vööritekile ja klammerdus laevaninas reelingu külge. Selja tagant kuulis ta nõrku hüüdeid, millega khaleedi laev neid tervitas. Brig ei vaevunud vastama.
„Ma ei mõista!” hüüdis Vivacia Wintrowle. „Miks kannavad Khaleetia sõjalaevad satraabi värve?”
„Ma kuulsin Jamaillias selle kohta kõmu. Satraap Cosgo palkas khaleedid Siseväilas patrullima. Eesmärk oli see piraatidest puhtaks teha, aga see ei selgita, miks nad meid jahivad. Üks hetk!” Ta viibutas end üles purjede vahele ja ronis kõrgemale, et saada toimuvast parem ülevaade. Neid jälitav khaleedi laev oli ehitatud sõjapidamiseks, mitte kaubaveoks. Lisaks purjedele sõudsid kaks rivi orje seda usinalt aerudega edasi. Laev oli pikk ja sihvakas ning selle tekid kubisesid sõjameestest. Kevadpäike helkis nende kiivritel ja mõõkadel. Satraabi lipp, mis kujutas Jamaillia valgeid torne helesinisel taustal, tundus galeeri veripunaste purjede kohal sobimatuna.
„Ta kutsus meie vetesse sõjalaevad?” Vivacia hääles kõlas uskumatus. „Kas ta on peast segi? Khaleetidel pole au ega häbi. Sama hästi võiks ta panna varga lõbumaja valvama.” Laev heitis kartliku pilgu üle õla. „Kas nad tulevad meile järele?”
„Jah,” vastas Wintrow lühidalt. Ta süda peksles rinnus. Mida peaks ta lootma? Et nad puhtalt minema pääseks või et vahilaev nad kätte saaks? Piraadid ei loovuta Vivaciat lahinguta. Tuleks jälle veresaun. Ja kui khaleedid võidavad, kas nad annavad Vivacia tagasi tema seaduslikele omanikele? Võimalik. Aga poiss kahtlustas, et nad viiksid laeva endaga Jamailliasse, et satraap asja otsustaks. Trümmides kössitavad orjad ikestataks uuesti ja nad teadsid seda. Nad võitlevad. Orje oli kaugelt rohkem kui kaaperdajaid, kes võisid khaleedi aluselt pardale tulla, kuid nad olid relvitud ja kogenematud. Tuleks väga suur veresaun, jõudis Wintrow otsusele.
Nõnda. Kas ta peaks utsitama Vivaciat põgenema või viivitama? Aga enne, kui Wintrow oma kõhkluse isegi sõnastada jõudis, võeti otsustusõigus temalt ära.
Väiksem ja sihvakam laev, mida lisaks tuulele kandsid edasi ka aerud, hakkas neile järele jõudma. Esimest korda märkas Wintrow jõhkrat lahingurammi galeeri ninas. Khaleedi aluselt tõusis õhku noolepilv. Wintrow tõi Vivacia hoiatamiseks kuuldavale sõnatu karje. Mõned kaarena laeva poole lendavatest nooltest leegitsesid. Esimene laine jäi lühikeseks, aga võõraste kavatsused olid nüüd ilmselged.
Näidates üles korraga suurepärast meresõiduoskust ja julgust, tegi Marietta järsku kannapöörde ja muutis kurssi, nii et see pidi ta otse Vivacia selja tagant ja khaleedi laeva nina eest läbi viima. Wintrowle tundus, et ta märkas tekil piraat Sorcorit, kes kannustas mehi rohkem pingutama. Kaarnalipp lõi järsku tuules lehvima – mõnitav väljakutse khaleetidele. Hetkeks pani see Wintrow mõtlema. Mis mees see Kennit niisugune oli, et suutis oma meestelt säärase ustavuse ära teenida? Sorcori kavatsus oli ilmselge – tõmmata jälitajad kapteni sabast ära enda kannule.
Oma õrrelt nägi Wintrow, kuidas Marietta järsku õõtsatas, kui tema tekil paiknevad katapuldid vahilaeva pihta ballastipilve paiskasid. Mõned kivid kukkusid vette, paisates lainetest õhku valged veepiisad, aga terve hulk langes kolinal ka galeeri tekkidele ja külvas aerutajate seas hävingut. Ühtlastest aerutõmmetest sai järsku paljujalgse putuka meeletu siplemine. Vahemaa vahilaeva ja Vivacia vahel kasvas järjekindlalt ja kiiresti. Tundus, et Marietta ei kavatse paigale ja võitlema jääda. Pahandus tehtud, kerkisid purjed masti ja laev pages. Galeer asus teda püüdma kohe, kui aerude rütm taastus. Wintrow pingutas silmi, et paremini näha, aga tüürimees juhtis Vivacia saare tuulealusesse külge. Tema vaateväli lõigati ära. Järsku taipas ta riugast. Vivacia koristati kärmelt vastase silma alt, samal ajal kui Marietta jälitaja eemale meelitas.
Ta ronis alla ja kukutas end kergelt tekile. „No nii. See oli huvitav,” märkis ta mõrult Vivaciale. Aga laev oli hõivatud muuga.
„Kennit,” vastas ta.
„Mis temaga on?” küsis Wintrow.
„Poiss!” Tema selja tagant kostis naise lõikav hääl. Wintrow pöördus ja nägi Ettat end põrnitsemas. „Kapten tahab sind. Kohe!” Tema toon välistas vastuvaidlemise, aga ta pilk oli suunatud mujale. Etta vaade olid kohtunud Vivacia omaga. Käilakuju näoilme muutus osavõtmatuks.
„Wintrow. Seisa paigal,” käskis ta vaikselt.
Vivacia tõstis piraadinaisega rääkides häält. „Tema nimi on Wintrow Vestrit,” osundas laev Ettale kõrgi halvakspanuga. „Sa ei kutsu teda poisiks.” Vivacia pilk langes Wintrowle. Ta naeratas poisile lahkelt ja sõnas viisakalt: „Ma kuulen, et kapten Kennit kutsub sind. Kas sa palun läheksid teda vaatama, Wintrow?”
„Otsekohe,” lubas poiss ja kuuletus. Eemaldudes pidas ta endamisi aru, mida oli Vivacia tahtnud näidata. Ta ei arvanud hetkekski ekslikult, nagu oleks laev teda Etta eest kaitsnud. Ei. See sõnavahetus oli osa võimuvõitlusest kahe naise vahel. Vivacia oli omamoodi rõhutanud, et Wintrow kuulub talle, ja et ta ootab, et Etta seda austaks. Samal ajal pakkus talle lõbu naisele näidata, et laev on kaptenikajutis toimuvast teadlik. Üle Etta näo libisenud vihagrimassi järgi võis ta järeldada, et see ei meeldinud talle sugugi.
Poiss vaatas üle õla nende poole tagasi. Etta polnud paigast liikunud. Ta ei kuulnud hääli, aga nad võisid rääkida vaikselt. Piraadinaise ebatavaline välimus jahmatas teda ikka ja jälle. Etta oli pikk, tema jäsemed vilajad. Ta kandis siidpluusi, brokaadist vesti ja pükse säärase loomulikkusega, nagu oleksid need lihtsad puuvillased rõivad. Tema siledad mustad juuksed oli lühikeseks lõigatud ega ulatunud isegi õlgadeni. Temas polnud mingit naiselikkusele viitavat pehmust ega ümarust. Ta mustad silmad olid ähvardavad ja metsikud. Niipalju, kui Wintrow oli näinud, oli ta taltsutamatu ja halastamatu nagu kass. Poiss polnud temas märganud
