tekile ja näidanud talle omaenda verist käejälge. Ta oli lubanud, et Vivacia saab ka Kennitit tolle valus aidata, nagu ta oli aidanud teda, kui sõrm maha lõigati. Lõpuks oli Etta tema tahtmisele järele andnud. Ei Wintrow ega Vivacia polnud kumbki kindel, kui suurt tolku laevast on, kuid et ravimikasti polnud leitud, oli abi kõigest, mida ta Kenniti heaks teha sai.
Laev seisis ankrus ühes nimetus abajas saare lähedal, mida kaartidele polnud märgitud. Wintrow oli käinud veelkord Brigi juures ning küsinud ravimikasti ja selle kohta, millal nad Pulliojale jõuavad. Vastus oli teda heidutanud, aga mitte üllatanud. Brigi ajutine võim Vivacia üle oli tema jaoks hiiglaslik samm ülespoole. Vaid paar päeva tagasi oli Brig olnud tavaline madrus. Ta ei osanud ei navigeerida ega merekaarte lugeda. Ta kavatses leida ankrussejäämiseks turvalise paiga ja oodata, kuni Marietta nad üles leiab või kuni Kenniti tervis piisavalt paraneb, et neile teed juhatada. Kui Wintrow oli uskumatul toonil küsinud, kas nad on lootusetult eksinud, oli Brig talle vastanud, et mees võib küll teada, kus ta on, aga sellest hoolimata mitte osata leida ohutut teed kusagile mujale. Karge viha noore meremehe hääles oli andnud Wintrowle märku, et targem on hoida keel hammaste taga. Endistel orjadel polnud tarvis teada, millises olukorras nad hetkel on. See oleks olnud Sa’Adari jaoks liiga hea võimalus.
Isegi praegu kõõlus rändpreester meestesalga serval. Ta polnud pakkunud oma abi ja Wintrow polnud seda ka küsinud. Kõige sagedamini olid rändpreestrid kohtunikud ja vahemehed, mitte ravitsejad või õpetlased. Kuigi Wintrow oli alati austanud õppimist ning isegi selle ordu tarkust, polnud ta kunagi suutnud omaks võtta mõtet ühe inimese õigusest teiste üle kohut mõista. Ja tunne, et nüüd on uurimise all tema ise, polnud praegu sugugi abiks. Sa’Adari pilku endal tundes tajus poiss iga kord kõhedat teadmist, et mees ei pea teda vääriliseks. Vanem preester seisis, käed risti rinnal. Mõlemal pool tema kõrval olid kaardinäod, ta rääkis nendega vaikselt. Wintrow tõrjus nad oma teadlikkusest välja – kui Sa’Adar ei aita, ei lase Wintrow end temast ka häirida. Ta tõusis ja kõndis laevaninasse. Vivacia vaatas ärevalt tema poole.
„Ma teen, mida suudan,” ütles laev enne, kui Wintrow küsidagi jõudis. „Aga pea meeles, et meil pole temaga veresidet – ta pole meie soost. Ja ta pole olnud pardal piisavalt kaua, et ma teda tunneksin.” Vivacia langetas pilgu. „Minust ei ole sulle suuremat kasu.”
Wintrow naaldus kaugele üle parda, et suruda pihk vastu Vivacia oma. „Siis anna mulle jõudu, sellest on palju abi,” lohutas ta laeva.
Käed kohtusid, kinnitades ja tugevdades kummalist sidet nende vahel. Ta sai Vivaciast jõudu. Seda tundes nägi ta vastuseks laeva näole kerkivat naeratust. See polnud rõõmuväljendus, isegi mitte märk sellest, et nende vahel on jälle kõik hästi, vaid märk jagatud otsusekindlusest. Ükskõik, mis muu võis neid ähvardada, ükskõik, mis kahtlusi neil teineteise suhtes oli – selles asjas olid nad ühtsed. Wintrow tõstis näo meretuulele vastu ja palvetas, paludes Sa juhatust. Ta pöördus tagasi oma ülesande juurde. Sügavalt sisse hingates tajus poiss Vivaciat endaga.
Kennit lebas lõdvalt tekil. Wintrow haistis brändit isegi sealt kaugelt, kus ta praegu oli. Etta oli istunud kapteni kõrval ja kannatlikult meelitanud teda jooma rohkem, kui too tahtis. Kennit talus alkoholi väga hästi. Ta oli purjus, aga mitte teadvusetu. Etta oli välja valinud ka mehed, kes pidid Kennitit hoidma. Wintrow üllatuseks olid kolm neist endised orjad. Üks neist isegi vanem kaardinägu. Nad tundusid küll rahutud, kuid otsusekindlad, seistes ammulisui vahtivate pealtvaatajate vahel. Selle asjaga pidi Wintrow tegelema kõige esimesena. Ta kõneles rahulikult, aga selgelt.
„Siia võivad jääda vaid need, kes on siia kutsutud. Ülejäänud lähevad laiali ja teevad mulle ruumi.” Ta ei jäänud ootama, kas teda kuulatakse. Näha, kuidas nad ta käsku eiravad, oleks alanduse vaid suuremaks teinud. Poiss oli kindel, et sel juhul sekkub Etta. Ta põlvitas Kenniti kõrvale maha. Lõigata meest niimoodi siruli tekil lamavana oli ebamugav, aga Wintrow tundis, et selle kaalub üles kas või ükskõik kui pisuke jõud, mida Vivacia saab talle anda.
Tema pilk libises üle armetu riistavaliku, mille oli suutnud kokku korjata. Asjad lebasid korralikult reas puhtal kangatükil patsiendi kõrval. See oli kirev kogum hädapärast varustust. Värskelt teritatud noad pärinesid koka kraami hulgast. Kaks saagi puusepa kastist. Seal olid purjenõelad, suured ja kohmakad, ja mõned õmblusnõelad, mis kuulusid Ettale. Etta oli varustanud teda ka laitmatult rebitud sidemetega, nii linasest kui siidist. Naeruväärne, et ta polnud suutnud leida paremaid riistu. Pea igal meremehel olid laeval oma nõelad ja tööriistad. Kõik tapetud meeskonnaliikmete asjad olid kadunud. Ta oli kindel, et orjad võtsid need endale, kui nad laeva vallutasid. Asjaolu, et ükski neist polnud riistu vajaduse sunnil välja toonud, kõneles selgelt, kui väga oli Kenniti otsus laev endale jätta endistele orjadele vastumeelt. Wintrow mõistis nende tundeid, aga sellest polnud hetkel abi. Oma kohmakaid riistu vaadates teadis ta, et on läbikukkumisele määratud. Sama hästi oleks ta võinud jala kirvega maha lüüa.
Ta tõstis pilgu ja otsis Ettat. „Ma pean leidma paremad riistad,” nõudis ta vaikselt. „Ma ei julge ilma nendeta alustada.”
Naine oli endasse süüvinud, pilk ja mõtted kaugel eemal. „Oleks meil vaid Marietta varustus,” vastas ta igatsevalt. Sel siiral hetkel tundus ta peaaegu noorena. Etta sirutas käe ja põimis ühe Kenniti musta loki oma sõrmede vahele. Ootamatu õrnus naise näol, kui ta tukkuvat meest vaatas, oli jahmatav.
„Ma tahaksin, et meil oleks Vivacia ravimikast,” sõnas Wintrow tõsiselt. „Seda hoiti tüürimehe kajutis, enne kui see kõik juhtus. Seal oli palju sellist, millest oleks praegu kasu – nii ravimid kui riistad. See oleks asja Kenniti jaoks palju lihtsamaks teinud. Aga tundub, et keegi ei tea, mis sellest on saanud.”
Etta pilk süngestus ja ta nägu tõmbus pahameelest kipra. „Mitte keegi?” küsis ta külmalt. „Keegi teab alati midagi. Tuleb lihtsalt õigesti küsida.”
Ta tõusis järsult. Üle teki sammudes tõmbas ta puusatupest noa. Wintrow nägi kohe ka tema sihtmärki. Sa’Adar ja tema kaks vahimeest olid küll tagasi tõmbunud, kuid mitte vööritekilt lahkunud. Etta lähenemist märgates rändpreester pöördus, aga oli juba liiga hilja. Tema põlglikust pilgust sai kohkunud jõllitus, kui Etta nagu muuseas oma ihutud teraga üle ta rinna tõmbas. Mees koperdas karjatades tagurpidi ja langetas pilgu eest lahtisele räbaldunud särgile. Peenike joon karvasel rinnal muutus punaseks ja laienes, kui veri hakkas välja imbuma. Kaks tursket vahimeest põrnitsesid Etta nuga, mis oli madalal ja löögivalmis. Brig ja veel üks madrus olid juba astunud naise selja taha. Viivu jooksul ei kostnud ühtki sõna ega tehtud ainsatki liigutust. Wintrow peaaegu kuulis, kuidas Sa’Adar oma võimalusi kaalus. Haav tema rinnal oli madal kriimustus, väga valus, aga mitte eluohtlik. Aga Etta oleks võinud mehe soolikad sealsamas välja lasta. Niisiis. Mida see naine tahtis?
Preester valis süütult solvatu rolli. „Miks?” nõudis ta teatraalselt. Mees ajas käed laiali, et demonstreerida haava rinnal. Ta pöördus poolenisti, et tema sõnu kuuleksid lisaks Ettale ka orjad, kes endiselt seisid laeva keskosas kobaras koos. „Miks sa mind ründad? Mida olen ma teinud peale selle, et pakkusin oma abi?”
„Ma tahan laeva ravimikasti,” vastas Etta. „Ja kohe.”
„Mul pole seda!” hüüdis Sa’Adar pahaselt.
Naine liikus kiiremini kui küünistav kass. Tema nuga sähvas ja teine verejoon poolitas esimese. Sa’Adar surus hambad risti, ta ei karjatanud ega astunud tagasi, aga Wintrow nägi, mis see talle maksma läks.
„Leia see üles,” soovitas Etta. „Sina kiitlesid, et korraldasid ülestõusu, mis kaptenist jagu sai. Sina kõnnid orjade seas, kinnitades neile, et oled tõeline juht, kellele nad peaksid järgnema. Kui see on tõsi, siis peaksid sa teadma, kes su meestest tüürimehe kajuti rüüstasid. Nemad võtsid kasti. Ma tahan seda. Kohe.”
Veel
