end Kennitile ja jagas temaga Wintrow sisekaemust. Elu jätkub. Jala kaotus pole veel lõpp, ainult kohanemise allikas. Kuni inimese süda elust tuksub, eksisteerivad kõik võimalused. Kennit ei pea kartma. Ta võib end lõdvaks lasta. Kõik läheb hästi. Ta peaks nüüd puhkama. Lihtsalt puhkama. Vivacia tundis mehe paisuva tänulikkuse soojust. Piraadi näo ja selja pingul lihased andsid järele. Kennit hingas sügavalt sisse ja lasi hingeõhu aeglaselt välja.
Sisse ta enam ei hinganud.
Viies peatükk
ELUSLAEV OPHELIA
Althea vahikord oli läbi ja aeg kuulus nüüd talle endale. Ta oli väsinud, aga meeldival moel. Kevadine õhtupoolik oli olnud peaaegu mahe. Juhtus harva, et see aastaaeg nii lahket nägu näitas ja Althea oli seda nautinud. Ka Ophelia ise oli olnud terve päeva suurepärases tujus. Eluslaev oli teinud meeskonna töö lihtsaks, liikudes meelsasti põhja, kodu poole. Ophelia oli vana raskepärane koge, nüüd veel eduka kaubareisi saagist raske. Varane õhtutuul oli pigem leebe kui jõuline, kuid tema purjed püüdsid sellest kinni iga viimase kui iili. Laev libises vaevata läbi lainete. Althea naaldus reelingule ja silmitses üle vasaku vöörikaare loojuma hakkavat päikest. Kodu oli vaid paari päeva kaugusel.
„Segased tunded?” küsis Ophelia kurguhäälse naerukurina saatel. Lopsakas käilakuju heitis üle oma palja õla talle mõistva pilgu.
„Sa tead, et see on nii,” ei vaielnud Althea vastu. „Kõige suhtes. Minu elu on üks segapuder.” Ta hakkas sõrmedel tõendusi üles lugema. „Siin ma olen – teenin esimese tüürimehena kaubaisanda eluslaeval, sama hästi kui kõige kõrgemal kohal, millest üks meremees üldse võib unistada. Kapten Tenira lubas mulle reisi lõpus laevasedeli. See on piisav tunnistäht, et ma olen oskuslik meresõitja. Sellega võin ma koju minna ning sundida Kyle’i oma sõna pidama ja laeva mulle tagasi andma. Ja ometi, kummalisel kombel, tunnen ma end sellepärast süüdlasena. Sa tegid selle kõik nii lihtsaks. Laevapoisina Reaperil teenides töötasin ma kolm korda rängemalt. See lihtsalt ei tundu õige.”
„Ma võin su töö ju raskemaks teha, kui sa tahad,” narritas Ophelia. „Ma võiksin kiiva vajuda, või hakata lekkima või …”
„Seda sa ei teeks,” vastas tüdruk täie kindlusega. „Sa oled oma hea sõiduoskuse üle selleks liiga uhke. Ei. Ma ei taha, et mu töö oleks raskem. Aga ma ei kahetse ka neid kuid Reaperi pardal. Kui ei midagi muud, siis tõestasid need mulle endale, et ma saan hakkama. Teenistus sellel vrakil tegi minust parema madruse ja näitas mulle meresõidu seda poolt, mida ma kunagi varem näinud polnud. See polnud ajaraisk. Aga see oli aeg Vivaciast eemal – selles on asi. Aeg, mis on igaveseks läinud.” Althea hääl vaibus.
„Oh, mu kullake, see on nii traagiline.” Ophelia hääl oli tulvil kaastunnet. Hetk hiljem jätkas ta sarkastiliselt: „Ainus võimalus seda hullemaks teha on ikka veel sellele mõelda. Althea. See pole sinu moodi. Vaata ettepoole, mitte tagasi. Sea kurss õigeks ja jätka. Eilseid reise ei saa uuesti teha.”
„Ma tean,” vastas Althea kurva naeruga. „Ma tean, et see, mida ma nüüd teen, on õige. Lihtsalt tundub imelik, et see on nii lihtne ja meeldiv. Ilus laev, kärme meeskond, hea kapten …”
„Ja väga nägus esimene tüürimees,” pistis Ophelia vahele.
„Seda ta on,” ei puigelnud Althea vastu. „Ja ma hindan seda kõike, mida Grag on minu heaks teinud. Ma tean, et ta küll ütleb, et naudib võimalust puhata ja lugeda, aga küllap on tõeliselt tüütu teeselda haiget, et mina saaksin tema koha täita. Mul on palju, mille eest talle tänulik olla.”
„Veider. Sa pole talle seda tänulikkust näidanud.” Esimest korda oli laeva hääles kuulda kerget jahedust.
„Ophelia,” ägas Althea. „Palun, ärme hakka jälle sellega peale. Sa ju ei taha, et ma teeskleksin Gragi vastu tundeid, mida ma tegelikult ei tunne, ega ju?”
„Ma lihtsalt ei saa aru, miks sul ei võiks neid tundeid olla, muud ei midagi. Oled sa kindel, et sa ennast ei peta? Vaata ainult minu Gragi. Ta on kena, võluv, nutikas, lahke ja tõeline härrasmees. Rääkimata veel sellest, et ta on sündinud Bingtowni kaubaisandaperes ja märkimisväärse varanduse pärija. Varanduse, mille hulka kuulub ka võrratu eluslaev, võiksin ma lisada. Mida muud võid sa mehelt veel tahta?”
„Ta on seda kõike ja enamgi veel. Ma möönsin seda sulle juba kaks päeva tagasi. Grag Teniral pole ühtki viga. Ega ka tema võrratul eluslaeval.” Althea naeratas laevale.
„Siis peab asi olema sinus,” kuulutas laev otsusekindlalt. „Miks ta sind ei ahvatle?”
Althea hammustas hetkeks keelde. Kui ta kõnelema hakkas, oli ta hääl asjalik. „Ahvatleb, Ophelia. Teatud mõttes. Sellest hoolimata – minu elus toimub praegu nii palju muud, et ma ei või endale lubada … Mul ei ole lihtsalt aega sellistele asjadele mõelda. Sa tead, mis mul ees seisab, kui me Bingtowni jõuame. Ma pean otsima lepitust emaga – kui see on võimalik. Ja on veel üks teine „võrratu eluslaev”, kes täidab mu mõtteid. Ma pean veenma ema, et ta mind toetaks, kui katsun Vivaciat Kyle’ilt ära võtta. Ema kuulis pealt, kui ta vandus Sa nimel, et annab laeva mulle, kui ma end meremehena tõestan. Ükskõik kui mõtlematult ta kõneles, ma kavatsen ta sundida seda vannet pidama. Ja Vivaciat mulle loovutama. Sellest tuleb inetu võitlus, ma tean. Ma pean sellele keskenduma.”
„Kas sa ei arva, et Grag võiks olla selles võitluses väga võimas liitlane?”
„Kas sinu arvates oleks minust aus julgustada tema lähenemiskatseid ainult selleks, et kasutada teda tööriistana oma laeva tagasisaamisel?” Nüüd oli jahedus Althea hääles.
Ophelia naeris vaikselt. „Ah. Nii et ta ikkagi on lähenemiskatseid teinud. Ma hakkasin juba poisi pärast muretsema. Nõnda. Räägi mulle kõik ära.” Ta kergitas Althea poole kulmu.
„Laev!” hoiatas Althea teda, kuid ei suutnud teisti, kui pidi viivu pärast laeva naeruga ühinema. „Kas sa kavatsed nüüd teha näo, nagu ei teaks sa niigi kõike, mis su pardal toimub?”
„Hmm …” mõtiskles Ophelia. „Tõenäoliselt tean ma suuremat osa sellest, mis toimub kajutites ja trümmides. Aga mitte kõike.” Ta vaikis hetkeks ja urgitses siis: „Tema kajutis valitses eile väga pikka aega vaikus. Kas ta püüdis sind suudelda?”
Althea ohkas. „Ei. Muidugi mitte. Selleks on Grag liiga hästi kasvatatud.”
„Ma tean. Kas pole kahju?” raputas laev pead. Ja lisas, otsekui oleks ta unustanud, kellega räägib: „Poisis võiks veidi rohkem särtsu olla. Kenadus on tore, aga on hetki, kui mehes peab olema veidi lurjust, et oma tahtmist saada.” Ta kallutas Althea poole pead. „Nagu näiteks Brashen Trellis.”
Althea ägas. Nädala eest oli laev temast selle nime välja meelitanud ja polnud talle enam sest saati rahu andnud. Kui ta parajasti ei nõudnud, mis Gragil viga on, et too Altheale ei meeldi, siis üritas ta välja pinnida räpaseid üksikasju tüdruku lühikese armuloo kohta Brasheniga. Althea ei tahtnud talle mõelda. Tema tunded selles küsimuses olid liiga segased. Mida enam ta endale kinnitas, et mehega on kõik, seda enam too tema mõtetesse tükkis. Ta mõtles alatasa kõiksugu vaimukatele vastustele, mida ta oleks võinud nende viimasel kohtumisel öelda. Mees oli käitunud nii jämedalt, kui Althea oli jätnud minemata kohtumisele, sest ei pidanud seda mõistlikuks. Mees oli arvanud liiga palju, kaugelt liiga vara. Ta polnud ära teeninud sekunditki tema mõtetest, saati siis veel pikemat mõlgutust. Kuid hoolimata Althea põlgusest ärkvel olles ilmus mees tema unedesse. Unedes tundus tema peatükkiva jõu õrn innukus sadamana, mis oli püüdlemist väärt. Unedes, meenutas Althea endale ja surus hambad kokku. Ärkvel
