ühes ruumis viibinud – selles lõplikus, suurejoonelises peretülis – oli mees öelnud, et tüdruku kohus on teha hea partii ja vabastada pere enda ülalpidamise koormast. Ehk just täpselt sellele oligi ta vihjanud, et kui Althea vabatahtlikult mõne Vihmaoru mehega naituks, võiks perekond nautida võla vähenemist.
Perekonna au puudutavad nõuded olid Altheasse istutatud juba väga noores eas. Bingtowni kaubaisand maksis oma võlad ja pidas oma sõna. Ükskõik kui suured kaubaisandate omavahelised erimeelsused võisid olla, kui neid ähvardas miski väljapoolt, koondasid nad ridu ja pidasid vastu. Needsamad hõimlus- ja kohustussidemed hõlmasid ka neid kaubaisandaid, kes olid valinud elu Vihmaorus ja sinna paigale jäänud. Vahemaa ja aastad võisid neid küll lahutada, kuid Vihmaoru kaubaisandad olid endiselt Bingtowni omade hõimlased. Nendega sõlmitud lepinguid täideti ning perekonna kohustusi hoiti au sees. Althea tajus, kuidas miski tema sisemuses sihikindlalt kalgiks ja külmaks tõmbus. Kui Kyle ei suuda Vestritite perekonna kohustusi täita, võib olla tema kohus ennast välja pakkuda. Viljakus oli üks selline asi, millest Vihmaoru rahvas puudust tundis. Ta on sunnitud minema Vihmaorgu, abielluma seal ja sünnitama mehele lapsi. Seda olid tema esivanemad lubanud, väga palju aega tagasi. Oleks olnud mõeldamatu seda mitte teha. Kuid Althea ei suutnud sellegipoolest taluda, et ta võis olla selleks sunnitud Kyle’i õeluse või suutmatuse tõttu.
„Althea? On sinuga kõik hästi?”
Gragi hääl tõi ta mõtetest välja ja tagasi iseendasse. Tüdruk taipas, et oli vaheseina põrnitsenud. Ta võbistas end kergelt ja pööras näo noormehe poole. „Tegelikult tulin ma sinult nõu küsima. Mul on ühe madrusega väikesed probleemid. Ma ei suuda otsustada, kas peaksin seda isiklikult võtma või mitte.”
Murelik ilme Gragi näol süvenes. „Kellega?”
„Feffiga.” Althea vangutas teeseldud ahastuses pead. „Ühel hetkel ta kuulab ja kuuletub otsekohe, kui käsu annan. Järgmisel vaatab mulle sirgelt otsa ja lihtsalt seisab, tobe naeratus näol. Ma ei tea, kas ta irvitab mu üle või …”
„Ah!” Grag naeratas. „Feff on kurt. Vasakust kõrvast. Oh, ta muidugi ei tunnista seda kellelegi. See juhtus umbes kaks aastat tagasi, kui ta masti otsast alla kukkus. Ta prantsatas hea hooga vastu tekki ja nii päeva või paar me arvasime, et ta ei jäägi ellu. Aga lõpuks tuli ta sellest välja. Mõnes asjas on ta sestpeale aeglasem kui varem ja ma ei saada teda masti, kui ma just sunnitud pole. Tema tasakaal ei ole enam selline nagu varem. Ja ta ei kuule alati, mida öeldakse, eriti kui ta on sinust paremal. Vahel, kui on kõva tuul, ei kuule ta üldse. Mitte et ta oleks sõnakuulmatu … sellest ka see tobe naeratus. Aga muus osas on ta tubli mees ja olnud laeval juba kaua aega. Poleks õige talle seda süüks panna.”
„Ah.” Althea noogutas endamisi. „Keegi oleks võinud seda mulle varem öelda,” ütles ta veidi pahuralt.
„See on üks neist asjust, millele meie isaga enam isegi ei mõtle. Nii need asjad laeval lihtsalt on. Mitte et me oleksime tahtnud sinu tööd raskemaks teha.”
„Ei, ma ei mõelnudki seda,” kiirustas Althea kinnitama. „Kõik pingutavad ekstra, et minu tööd lihtsamaks teha. Ma tean küll. On imetore olla jälle tagasi eluslaeva pardal ja veel imetoredam on avastada, et ma tõepoolest oskan seda tööd. Isa testament, tülid Kyle’iga ja Brasheni muretsemine – need kõik sundisid mu kahtlema, kas ma ikka olen kompetentne.”
„Brasheni muretsemine?” küsis Grag vaiksel ärgitaval toonil.
Miks ta oli seda öelnud? Millele ta küll mõtles? „Brashen Trell oli Vivacial isa esimene tüürimees. Kui ma end Reaperile munsterdasin, avastasin, et tema on ka meeskonnas. Kui ta sai teada, et ma laevapoisina pardal olen … nojah. Ta oli mulle juba Bingtownis selgeks teinud, et tema arvates ei ole mul lootustki üksi hakkama saada.”
„Mida ta siis tegi? Ütles kaptenile?” küsis Grag, kui vaikus hakkas pikale venima.
„Ei. Ei midagi seesugust. Ta oli lihtsalt … oli valvel. Nii võib vist öelda, ma arvan. See teadmine, et ta iga mu liigutust jälgib, tekitas minus … alandust.”
„Tal polnud mingit õigust sinuga niimoodi käituda,” täheldas Grag vaikse häälega. Sügaval tema silmis põles kaks vihatulukest. „Sinu isa võttis ta oma tiiva alla, kui keegi teine seda ei teinud. Ta on teie perele võlgu. Vähim, mida ta oleks teha võinud, oleks sind kaitsta, mitte su pingutuste üle irvitada.”
„Ei, see ei olnud nii, üldse mitte.” Järsku Althea juba kaitses Brashenit. „Ta ei irvitanud minu üle. Suurema osa ajast ei teinud ta minust väljagi.” Kui Gragi nördinud ilme süvenes, selgitas tüdruk kiiresti: „Just seda ma tahtsingi. Mitte mingit erikohtlemist. Ma tahtsin ise hakkama saada. Ja saingi lõpuks. Mind häiris pigem see, et ta nägi pealt, kui väga ma pidin vaeva nägema … Ma ei tea, miks me sellest üldse räägime.”
Grag kehitas õlgu. „Sina võtsid selle teema üles, mitte mina. Selle üle on kogu aeg veidi imestatud, miks su isa Brasheni üles korjas, kui oma pere talle käega lõi. Tal oli aastate jooksul nii paljudesse pahandustesse segatud, et kui perekond ta välja heitis, ei üllatanud see õieti kedagi.”
„Mis sorti pahandustesse?” Althea kuulis oma küsimuse innukust ja püüdis seda summutada. „Ma olin alles plikatirts, kui see juhtus, ja mul polnud Bingtowni kõlakate vastu mingit huvi. Aastaid hiljem, kui ta Vivaciale tööle võeti, keeldus isa sellest rääkimast. Ta ütles, et meest tuleb hinnata selle järgi, kes ta on, mitte selle järgi, kes ta oli.”
Grag noogutas endamisi. „See polnud kärarikas skandaal. Mina teadsin sellest peamiselt seetõttu, et me käisime koos koolis. Kõik algas väikestest asjadest. Tembutamine ja rumalused. Vanemaks saades oli alati tema see poiss, kes minema lipsas, kui õpetaja korraks selja keeras. Alguses tegi ta seda vaid tundidest pääsemiseks või turuleminekuks, et maiustusi osta. Hiljem sai temast see, kes tundus meist kõigist rohkem teadvat sellistest asjadest nagu tüdrukud ja erkverohi ja täringumängud. Minu isa ütles ikka, et see on Trelli oma süü, et ta poisi käest ära lasi. Brashenil oli alati enda lõbustamiseks liiga palju raha ja vaba aega käes. Keegi ei keelanud talle midagi. Kui ta mingisse jamasse sattus – mängis maha rohkem raha, kui tal oli, või oli õhtul kusagil avalikus kohas juua täis –, lohistas isa ta lihtsalt koju ja ähvardas teda.”
Grag vangutas pead. „Ta ei viinud ähvardusi kunagi täide. Päev või paar hiljem oli Brashen jälle vaba ja tegeles samade asjadega. Trell lubas kogu aeg, et tühistab tema krediidi, laseb talle malka anda või sunnib oma võlgu tööga tasa teenima. Aga ta ei teinud seda kunagi. Ma kuulsin, et ta ema nuttis ja minestas alati, kui isa tahtis teda karistada. Ta pääses terve nahaga kõigest, mida korda saatis. Kuni tuli ühel päeval koju ja avastas, et uks on kinni. Niisama lihtsalt. Kõik, tema ise kaasa arvatud, arvasid, et see on bluff. Me kõik ootasime, et paari päevaga on torm möödas. Aga ei olnud. Mõned päevad hiljem tegi vana Trell avalikult teatavaks, et on ametlikult oma noorema poja pärijaks määranud ja Brashenist täielikult lahti öelnud. Ainuke üllatav asi selle kõige juures oli, et vana Trell tõmbas lõpuks mingi piiri ja jäi sellele ka kindaks.
Mõnda aega püsis Brashen linnas, ööbis, kus sai, aga varsti polnud ta enam kusagil teretulnud ja raha sai otsa. Ta kogus kuulsust kui nooremate poiste pahandustesse ja metsiku elu juurde vedaja.” Grag naeratas teadvalt. „Nii minul kui mu nooremal vennal oli keelatud temaga suhelda. Varsti ei tahtnud enam keegi temaga tegemist teha. Siis ta kadus. Keegi ei teadnud, mis tast sai.” Grag krimpsutas nägu. „Mitte et keegi oleks eriti hoolinud. Temast jäi kõvasti võlgu maha. Selleks ajaks oli juba teada, et ta ei kavatsegi neid maksta. Nii et ta kadus. Enamiku inimeste arvates oli Bingtown ilma temata parem paik.” Grag keeras pilgu Althealt kõrvale. „Pärast tema lahkumist käisid jutud, et üks Kolmelaeva tüdruk oli lapseootel. Laps sündis surnult – õnneks, minu arvates. Aga tüdruku
