enne kui põhku poen. Mul on talle paar küsimust.”
„Hmm,” nurrus Ophelia rahulolevalt. „Ära nende küsimisega kiirusta, kullake. Tenira mehed mõtlevad enne tegutsemist pikalt, aga kui nad kord tegutsevad …” Ta kergitas Althea poole mõlemat kulmu. „Sa ei pruugi nime Trell pärast seda üldse mäletadagi.”
„Usu mind. Ma annan juba praegu endast parima, et seda unustada.”
Käilakujust eemale rutates tundis Althea kergendust. Vahel oli imetore veeta õhtupoolik istudes ja laevaga lobisedes. Võlupuust käilakujus olid üheks saanud palju põlvkondi Tenirade meremehi, kuid tema esimesed ja sügavaimad mõjutused olid saadud naistelt.
Ophelia oli säilitanud naiseliku vaate elule. Ja see polnud mitte habras abitus, mida nüüdsel ajal Bingtownis naiselikkuseks peeti, vaid sõltumatu sihikindlus, mis iseloomustas esimesi naisi kaubaisandate seas. Nõuanded, mida ta Altheale jagas, olid sageli tüdruku jaoks üllatavad, kuid tegelikult toetasid vaateid, mis olid salajas Altheale omased juba ammu. Altheal ei olnud naiste hulgas kuigi palju sõpru. Lood, mida Ophelia temaga jagas, olid pannud ta mõistma, et tema dilemmad pole sugugi nii ainulaadsed, kui ta oli arvanud. Ophelia jultunud mõtteavaldused Althea kõige intiimsemate probleemide kohta ühtaegu nii lõbustasid kui kohutasid tüdrukut. Laev tundus täielikult aktsepteerivat Althea iseseisvust. Ta julgustas tüdrukut järgima oma südant, kuid pidas teda samas vastutavaks oma otsuste eest. Selline sõber oli täiesti joovastav.
Gragi ukse taha jõudes Althea kõhkles. Ta peatus ning kohendas rõivaid ja juukseid. Poisiriietest loobumine, mida oli kandnud Reaperi pardal, oli olnud kergendus. Sellel laeval teati tema nime. Althea Vestrit pidi oma perekonna väärikust hoidma. Nii et hoolimata sellest, et ta rõivastus praktiliselt tihedasse puuvillakangasse, meenutasid tema püksid rohkem poolekslõigatud seelikut. Ta oli sidunud juuksed patsi, et need ette ei jääks, kuid jätnud patsi tõrvamata. Kinninööritud pluusil, mille tüdruk hoolikalt pükstesse toppis, oli isegi midagi tikandisarnast.
Gragiga kohtumist oodates tundus tüdruk magusat ootusärevust. Talle meeldis istuda ja noormehega juttu ajada. Nende vahel valitses kerge, nauditav ja teadvustatud pinge. Grag pidas teda kütkestavaks ning neiu kompetentsus ei heidutanud teda. See tundus talle muljet avaldavat. Althea jaoks oli see uus ja meelitav kogemus. Ta soovis, et oleks võinud kindlalt väita, et sellega tema tunded piirdusidki. Hoolimata armuloost Brasheniga ja aastatepikkusest elust koos meestega laeva pardal, oli ta mõnes osas ikkagi äärmiselt kogenematu. Ta polnud kindel, kas Grag köitis teda iseendana või vaid seepärast, et nooruk tundus olevat temast sisse võetud. Kindlasti polnud nende vahel enamat kui vaid süütu flirt. Mida muud võis see olla kahe võõra vahel, kelle saatus on kokku paisanud?
Ta hingas sügavalt sisse ja koputas.
„Sisse.” Gragi hääl kõlas summutatult.
Althea leidis noormehe koikul istumas, nägu sidemetesse mässitud.
Õhus heljus tugev nelgilõhn. Kui Grag tüdrukut nägi, kerkis tema sinistesse silmadesse rõõmus helk. Kui Althea ukse enda järel kinni tõmbas, sikutas ta mähise lõua ümbert ja lasi sellel tänulikult maha kukkuda. Valeside olid ajanud ta juuksed sassi nagu poisikesel. Althea naeratas. „No nii. Kuidas hambavaluga on?”
„Mõnus.” Noormees ringutas, sirutas laiu õlgu ja viskas end siis demonstratiivselt pikali. „Ma ei mäleta, millal mul viimati enda jaoks nii palju aega oli.” Ta tõstis ka jalad voodile ja ristas pahkluud.
„Kas sul igav ei hakka?”
„Ei. Meremehe jaoks on vaba aeg uus ja põnev asi. Me leiame alati midagi, millega seda täita.” Grag õngitses käega koikuserva all ning tõi välja peotäie nööri. Ta rullis selle oma süles laiali ja asi osutus oskuslikult sõlmitud nöörist matiks. Tugev nöör, mida oli punumiseks kasutatud, näis keerukas mustris pitsilisena. Oli raske uskuda, et nõnda elegantne töö võis pärineda mehe tööst mõhnaliste sõrmede alt.
Althea puudutas mati serva. „Ilus.” Tema sõrmed libisesid üle nöörist sõlmitud mustri. „Mu isa võis võtta tühja veinipudeli ja veidi nööri ja teha sellest klaasi ümber täiesti uskumatu sõlmemustri. See nägi välja nagu lilled või lumehelbed … Ta lubas alati, et õpetab mulle, kuidas seda teha, aga ei leidnud kunagi aega.” Haigutav kaotusetunne, mida ta oli arvanud end juba olevat valitsema õppinud, haaras tüdruku endasse. Ta pöördus järsult kõrvale ja põrnitses seina.
Grag püsis hetke vait. Siis pakkus ta tasa: „Ma võin sind õpetada, kui sa tahad.”
„Aitäh, aga see poleks sama.” Tema hääle järskus üllatas Altheat ennastki. Ta raputas pead, häbenedes ootamatult silmi kerkinud pisaraid. Ta lootis, et mees ei näinud neid. Need muutsid ta haavatavaks. Grag ja tema isa olid tema heaks juba nii palju teinud. Althea tahtis, et nad näeksid teda tugeva isiksusena, kes võtab talle antud võimalustest parima, mitte nõrga ja hädisena. Ta hingas sügavalt sisse ja lükkas õlad sirgu. „Kõik on korras,” vastas ta väljaütlemata küsimusele. „Vahel ma lihtsalt tunnen isast nii väga puudust. Osa minust lihtsalt ei suuda leppida tema surma ja sellega, et ma teda enam kunagi ei näe.”
„Althea … Ma tean, et see küsimus võib tunduda julmana, aga ma olen sellele mõelnud. Miks?”
„Miks võttis ta minult laeva, kellel ma olin nii palju aastaid töötanud, ja pärandas selle hoopis mu õele?” Althea heitis pilgu Gragi poole ja nägi kärmet noogutust. Tüdruk kehitas õlgu. „Ta ei öelnud mulle. Kõige lähem asi selgitusele oli midagi, mida ta ütles minu õe ja tema laste eest hoolitsemise kohta. Parematel päevadel kinnitan ma endale, et see tähendab seda, et ta teadis, et mina saan enda eest hoolitsemisega ise hakkama, ja et ta ei kartnud minu pärast. Halvematel päevadel kardan ma, et ehk pidas ta mind isekaks ja kartis, et ma võtan Vivacia ega hooli nende käekäigust karvavõrdki.” Ta kergitas jälle õlgu. Viivuks silmas ta oma peegeldust Gragi habemeajamise peeglis. Ühe kummitusliku viivu vaatas sealt talle vastu tema isa. Tal olid isa traatjad mustad juuksed ja tumedad silmad, aga mitte tema kerekus. Ta oli väike nagu ema. Sellest hoolimata oli sarnasus isaga siiski suur lõuajoones ja viisis, kuidas ta kulmud kipra tõmbusid, kui ta mures oli.
„Ema ütles, et see oli tema mõte ja et tema veenis isa seda tegema. Tema arvates ei tohtinud omandit jagada, eluslaev tuli pärandada koos maavaldustega, et ühe sissetulek toetaks teist, kuni võlad makstud saavad.” Althea hõõrus laupa. „Küllap sel on oma mõte sees. Kui isa otsustas Vihmaoruga enam mitte kaupa teha, mõistis ta meid elama palju väiksema sissetulekuga. Kaubad, mida ta lõunamaadest kaasa tõi, olid eksootilised, aga ei midagi sellist nagu Vihmaoru võlukraam. Meie maad tõid kenasti sisse, aga need ei suuda võistelda Khaleetia orjade jõul toodetud vilja ja aiasaadustega. Seetõttu on meie laevavõlg endiselt märkimisväärne. Enamgi veel, maavaldused on selle tagatiseks. Kui me võlga tasuda ei suuda, kaotame nii laeva kui perekonna maad.”
„Ja ka sina oled selle võla pantvang,” märkis Grag vaikselt. Pärinedes ise Bingtowni kaubaisanda perest, kellele kuulus eluslaev, oli ta selliste tehingute tavatingimustega hästi tuttav. Eluslaevad olid haruldased ja kallid. Laeva virgumine ja teadvusele toomine võttis aega kolm põlvkonda ning mitu põlvkonda võttis aega ka laeva eest tasumine. Vaid Vihmaoru kaubaisandad teadsid nende võlupuupalkide allikat, millest olid valmistatud laevakered ja käilakujud. Ainult võlupuust valmistatud laev sai ohutult mööda Vihmajõge ülesvoolu sõita ja äris nende peaaegu maagiliste kaupadega kaasa lüüa. Eluslaevade väärtus oli nii suur, et nende nimel panid perekonnad mängu kogu oma varanduse. „Veri või kuld, võlg tuleb maksta,” lisas Grag vaikselt. Kui Vestritid ei suutnud laeva rahas kinni maksta, võidi selle tasuks nõuda perepoeg või – tütar.
Althea noogutas aeglaselt. Kummaline. Ta oli lepingu tingimusi teadnud sestajast saadik, kui ta naiseikka jõudis, aga millegipärast
