nooruk. Ta oli olnud ärahellitatud vanem poeg, kellel puudus nii kohuse- kui sündsustunne. Tema isa oli aastaid hiljem Brasheni oma tiiva alla võtnud ja alles siis oli temast saanud korralik mees. Ilma tema isata poleks seda pööret olnud. Althea pidi endale tunnistama, et see on tõsi. Purjutamine, erkverohi. Ja ringihooramine, lisas ta endale karmilt.
Halastamatult rappis ta tõe kõigist narridest ilustustest puhtaks. Ta oli teeselnud, et mees on temasse armunud, kui temaga voodisse läks. Tõsi, Althea oli ise käitunud nagu hoor ja leidnud partneri, kelle oli ära teeninud. Selle tõestuseks ei pidanud ta tegema muud, kui vaid meenutama, kuidas nad olid lahku läinud. Samal hetkel, kui mees oli taibanud, et Althea on aru pähe võtnud ja enam talle oma keha ei paku, oli ta pöördunud tema vastu. Häbi mattis tüdruku enda alla. Kuidas ta oli küll võinud olla nii rumal ja kergemeelne? Kui Brashen peaks kunagi Bingtowni tagasi pöörduma ja sellest rääkima, on tema maine samamoodi rikutud nagu selle Kolmelaeva tüdruku oma, kelle ta oli oma kiiluvees maha jätnud.
Grag oli tema vaevadest teadmatuses. Ta oli kükitanud maha kirstu juurde koiku jalutsis ja soris selles. „Ma olen näljane nagu hunt. Kuna mul on see hambavalu värk, toob kokk mulle ainult suppi ja leiba, mida selles leotada. Kas sa tahaksid natuke kuivatatud puuvilju? Jamaillia aprikoosid ja datlid?”
„Mul ei ole isu. Aitäh.”
Grag lõpetas sobramise ja pöördus siis ringi, et talle naeratada. „See on nüüd küll esimene kord pärast pardaletulekut, kui su jutt kõlab tõeliselt nagu Bingtowni korralikul kaubaisandatütrel. Ma ei teagi, kas tunda kergendust või pettumust.”
Althea polnud päris kindel, kas see oli kompliment või solvang. „Mida sa öelda tahad?”
„Noh.” Noormees tõstis puuviljapaki välja ja istus sellega koikule. Ta patsutas kohta enda kõrval ja Althea istus. „No näed nüüd!” hüüatas Grag võidukalt. „Vähe sellest, et me olema omavahel ja ilma saatjata suletud ukse taga, sa istud vähimagi hirmuta minu kõrvale voodile. Kui ma rääkisin sulle, et Brashen tegi ühe naise rasedaks, sa ei kahvatunud ega noominud mind sääraste asjade rääkimise pärast. Sa tundusid mõtlik.” Ta raputas hämmeldunult pead.
„Tekil on su juuksed mõistlikult patsis, ma olen näinud, kuidas sa särgiesise külge käsi pühid ning kogu selle aja, mil sa teesklesid end olevat laevapoiss, lasid sa ringi paljajalu ja pükstes. Kuid sellegipoolest mäletan ma seda vägagi naiselikku naist oma käte vahel, kes lõhnas kannikeste järele ja tantsis graatsiliselt nagu … noh, sama graatsiliselt, kui sa taglases turnid. Kuidas sa sellega hakkama saad, Althea?” Grag naaldus vastu vaheseina, aga pilk, millega ta tüdrukut vaatas, tundus ta hoopis lähemale toovat. „Kuidas suudad sa liikuda nii kergelt mõlemas maailmas? Kuhu sa tegelikult kuulud?”
„Miks ma pean valima?” pareeris tüdruk. „Sina oled ühtaegu nii võimekas meremees kui Bingtowni kaubaisanda poeg. Miks ei võiks minul olla kahed oskused?”
Noormees heitis pea selga ja naeris. „No näed. Sellist vastust poleks ma kaubaisanda tütrelt samuti oodanud. Vähemalt mõne meie põlvkonna omalt. Korralik tüdruk oleks naerda kihistanud, kui ma ta tantsuoskuse kohta komplimendi teen, mitte hakanud taga nõudma õigust olla hea meremees. Sa meenutad mulle neid lugusid, mida Ophelia räägib. Tema jutu järgi oli kunagi aeg, kui naised töötasid meestega kõrvuti igal alal ja olid neist vahel paremadki.”
„Igaüks, kes meie ajalugu tunneb, teab, et kui meie esivanemad Neetud Kallastele tulid, pidid kõik pingutama, et ellu jääda. Sa tead seda sama hästi kui mina.” Tüdruk tundis kerget ärritust. Kas ta käitus mehe arust sobimatult?
„Ma tean,” nõustus mees vaikselt. „Aga Bingtownis on väga palju naisi, kes seda enam tunnistada ei taha.”
„Peamiselt sellepärast, et see pole enam moekas. Ja peamiselt sellepärast, et nende isadel või vendadel oleks häbi, kui nad seda teeksid.”
„Tõsi. Aga sind vaadates olen ma hakanud mõistma, et nad on võltsid – mitte ainult ajalugu, vaid elu silmas pidades. Althea. Hiljuti on vanemad hakanud mind tagant utsitama, et ma naise võtaksin. Ma sündisin nende ellu hilja – nad tahaksid näha lapselapsi enne, kui nende nautimiseks liiga vanaks jäävad.”
Althea kuulas jahmunud vaikuses. Noormehe ootamatud sõnad rabasid teda. Ta ei kavatse juttu ometi selles suunas juhtida, ega ju?
„Kui ma olen Bingtownis, kutsub ema lõputult hulgal kaubaisandate emandaid ja nende tütreid teed jooma. Ma olen kuulekalt käinud kõigil koosviibimistel ja ballidel. Ma olen tantsinud nii mõnegi naisega.” Ta naeratas Altheale soojalt. „Mitu neist on paistnud minust huvitatud. Sellest hoolimata on kõik minu kurameerimised lõppenud pettumusega. Alati sama asi. Mu isa vaatab naist, keda ma parajasti püüan, ja küsib: „Kas ta suudab kanda hoolt iseenda, majapidamise ja laste eest, kui sina merel oled?” Siis vaatan ma seda naist selle mõttega ning ükskõik kui armas, vaimukas või võluv ta on, ei tundu ta kunagi piisavalt tugev.”
„Ehk pole sa andnud neile naistele võimalust end tõestada?” söandas Althea öelda.
Grag raputas kahetsevalt pead. „Ei. Kahelt neist küsisin ma seda otse. Ma meenutasin neile, et ühel päeval saab minust eluslaev Ophelia kapten. Kuidas tundub teadmine, küsisin ma, et nad peavad mind laevaga jagama? Nõudliku ja omandihimulise laevaga, lisasin ma juurde, et aus olla. Ma meenutasin neile, et mind pole vahel kuude kaupa Bingtownis. Et ma ei pruugi olla kodus, kui sünnivad minu lapsed või kui katus hakkab läbi laskma või kui algab saagikoristusaeg.” Ta kehitas kõnekalt õlgu. „Nad vastasid mõlemad nagu üks mees, et kindlasti saan ma asjad nii korraldada, et olen pärast abiellumist rohkem kodus. Kui ma ütlesin, et ei saa, lükkasid nad mu käe tagasi. Genver läks koguni nii kaugele, et tuli Ophelia pardale ja pakkus, et ta võiks pärast abiellumist koos minuga seilata, kui ma kaptenikajuti suuruse kolmekordistan. Aga ainult senikaua, kuni meil tulevad lapsed. Siis peaksin ma korraldama asjad kuidagi niimoodi, et minu elu toimuks rohkem kodus kui mujal.”
„Kas sa kurameerisid ka kellegagi, kes oli sündinud perekonda, kellel on eluslaev? Mõne sellise tüdrukuga, kes mõistaks, mida laev sulle tähendab?”
„Ühega ma ükskord tantsisin,” vastas mees vaikselt.
Vaikus püsis. Kui Grag ootas, et tüdruk midagi ütleb, siis polnud Altheal igatahes aimugi, mis see võiks olla. Grag liigutas end väga aeglaselt, nagu kartes, et võib teda ehmatada. Ta puudutas ühe sõrmega Althea voodil lebavat kätt. Kerge puudutus, aga see pani terve tüdruku käsivarre kihelema ning kartus täitis ta südame. Grag meeldis talle ja Althea pidas teda köitvaks, aga praegu polnud küll õige aeg, et selle alusel tegutsema hakata. Kas ta oli selle ise välja kutsunud? Mida ta peaks tegema? Kas Grag kavatseb teda suudelda? Ja kui ta seda teeb, kas ta lubab sel juhtuda?
Ta kahtlustas, et lubab.
Grag ei tulnud lähemale. Tema hääl muutus madalamaks ja vaiksemaks. Noormehe sinised silmad olid leebed ja usaldavad. „Sinus näen ma tugevat naist. Sellist, kes võiks seilata minuga koos või suudaks majandada asju kaldal, kui mind pole. Ma näen inimest, kes pole Ophelia peale armukade.” Ta vaikis hetkeks ja naeratas kahetsevalt. „Kui üldse, siis olin mina armukade, nähes kui ruttu ta sinusse kiindus. Althea, ma ei suuda ette kujutada, et keegi sobiks mulle naiseks sinust paremini.”
Kuigi Althea oli neid sõnu oodanud, rabasid need teda sellegipoolest. „Aga …” alustas ta, kuid noormees tõstis hoiatavalt sõrme.
„Kuula mind ära. Ma olen selle peale palju mõelnud ja ma näen siin kasu ka sinu jaoks. Pole mingi saladus, et Vestritite käsi pole viimasel ajal just hästi käinud. Vivacia võlg on veel tasumata – see teeb sinust perekonna võla pantvangi. Samuti on hästi teada, et Vihmaoru kaupmehed ei võta kunagi naist, kes on abielus
