style="font-size:15px;"> Althea avastas, et tal on raske rääkida. „Ma ei tea, mida öelda. Me rääkisime kui sõbrad, ning jah, me oleme ka veidi flirtinud, aga mul polnud aimugi, et sinu tunded on nii sügavad, et teha abieluettepanek.”
Grag kehitas korraks õlgu. „Ma olen ettevaatlik mees, Althea. Ma ei näe mingit mõtet lasta tunnetel endast ette jõuda. Suhte praeguses staadiumis peaksime minu arvates jagama pigem plaane kui kirge. Me peaksime kõnelema teineteisega ausalt, et näha, kas meie ambitsioonid ja eesmärgid on ühised.” Ta jälgis hoolikalt Althea nägu. Otsekui omaenda sõnu valeks tunnistades puudutas ta uuesti sõrmeotsaga tüdruku kätt. „Ära arva, et sa mind ei ahvatle. Küllap sa tead, et see pole nii. Sellegipoolest ei ole ma mees, kes lubaks südamel minna sinna, kus pea pole juba käinud.”
Ta mõtles seda tõsiselt. Althea püüdis naeratada. „Ja mina kartsin, et sa võid üritada mind suudelda.”
Grag vastas tema naeratusele pearaputusega. „Ma ei ole impulsiivne poisike ega ka tahumatu meremees. Ma ei suudle naist, kes pole mulle selleks luba andnud. Pealegi pole mõtet kiusata end millegagi, mida ma ei või veel enda omaks nimetada.” Ta pööras pilgu tüdruku jahmunud näolt kõrvale. „Ma loodan, et ma polnud liiga jäme. Hoolimata karmist laevaelust, mida me oleme jaganud, oled sa sellegipoolest daam ja kaubaisanda tütar.”
Puudus vähimgi võimalus, et Althea oleks saanud temaga jagada mõtet, mis talle äkitselt pähe turgatas. Ta teadis – ülima selgusega –, et ei ihka iialgi suudlust mehelt, kes enne selleks tema luba küsib. „Luba pardale tulla!” sosistas mingi ülemeelik osa temast ja Althea püüdis naeratust tagasi hoida. Äkki, mõtles ta, ongi Brashen ta juba ära rikkunud, aga mitte seltskondlikus mõttes. Pärast Brasheni sõnaselget kiretunnistust tundus Gragi vaoshoitud ja viisakas kuramaaž peaaegu tobe. Mees meeldis talle, tõesti meeldis. Ometi ei liigutanud tema hoolikalt läbimõeldud kavatsused neiu südant. Ootamatult oli olukord kujunenud väljapääsmatuks. Ja nagu oleks Sa teadnud, et Altheal pole vähimatki võimalust end ise päästa, astus saatus vahele.
„Kõik mehed tekile!” möirgas keegi häälega, milles segunesid uskumatus ja hirm. Althea ei kõhelnud ja sööstis ukse poole, samamoodi ei peatunud ka Grag isegi mitte hetkeks, et hambavaluside lõua ümber seada. Kõik mehed tähendas kõiki mehi.
Ophelia meeskond seisis reelinguservas ja vahtis alla. Nendega ühinedes ei uskunud Althea pilti, mis tema silmadele avanes. Ophelia teed tõkestas Khaleetia sõjagaleer, mis purjetas satraabi värvides. Suurusevahe kahe laeva vahel oleks võinud kogu asja naljaks muuta, kui galeer poleks olnud tulvil sõdureid ja relvi. Neile väljakutse esitanud väiksem ja kergem laev oli kaugelt liikuvam kui koge. Säärane alus oli sageli purjelaevastki kiirem. Kerges õhtutuules ei suutnud Ophelia sel ei eest ära sõita ega seda ka vältida. Galeer oli talle tuulealusest küljest peale lennanud, kasutades ära kerget briisi, mis neid üksteisele lähemale lükkas. Nüüd ei jäänud neil muud üle, kui galeeriga toime tulla. Eluslaeva käilakuju põrnitses hobusekujulise täävi peale alla, liikumatu ja jahmunud. Ophelia käed olid tõrksalt risti rinnal. Althea tõstis silmad ja libistas pilgu üle silmapiiri. Tundus, et Khaleetia laev tegutseb üksi. Kapten Tenira karjus allapoole: „Miks te meie teed takistate?”
„Visake köis alla. Me tuleme pardale, satraabi nimel!” kuulutas galeeri ninas seisev habetunud mees. Tema blondid juuksed olid patsis, mis ulatus mööda selga alla, ja nahast vestiesist kaunistasid lahingutrofeed – juustest aasadesse kinnitatud sõrmeluud. Ähvardavas lõrinas haigutas tühi hambavahe.
„Mis põhjusel?” nõudis Althea enda ümber seisjatelt, kuid kapten Tenira ei kulutanud sääraste küsimuste peale aega.
„Ei. Ei tule. Teil pole meie üle võimu. Tõmmake eest,” lausus kaubaisandast kapten galeeri peale alla vaadates kindlalt. Tema hääl oli ühtlane ja vankumatu.
„Satraabi nimel, visake köis alla ja kuuletuge käsule.” Khaleet irvitas nende poole üles, näidates rohkem hambaid kui sõbralikkust. „Ärge sundige meid teid jõuga võtma.”
„Proovige,” soovitas kapten Tenira süngelt.
Galeeri kapten võttis oma tüürimehe käest peotäie dokumente. Ta vehkis rullikeeratud pärgamendiga üles Tenira poole. Rull olid punase paelaga seotud ja selle küljes kõikus raskest metallist kurrutatud pitser. „Meil on volitused. Siinsamas. Me toome käsud endaga tõestuseks kaasa. Kui te olete aus laev, pole teil midagi karta. Satraap sõlmis Siseväilas piraatide ohjeldamiseks Khaleetiaga liidu. Meil on õigus peatada iga kahtlane laev ning otsida sellelt varastatud kaupu ning teisi märke aktiivsest röövtegevusest.” Samal ajal, kui kapten rääkis, olid mitu tema meest edasi astunud, käes köied ja haardekonksud.
„Ma olen aus Bingtowni kaupmees. Teil ei ole põhjust mind peatada ning ma ei luba läbiotsimist. Minge meie teelt eest!”
Haardekonksud juba keerlesid ja kui Kapten Tenira jutu lõpetas, lendas kolm neist Ophelia poole. Ühe hoog jäi lühikeseks, kui eluslaev kõrvale nihkus. Teine maandus kenasti tekile, kuid Ophelia meeskond haaras selle otsekohe ja heitis tagasi üle parda, enne kui see jõudis puitu kinnituda.
Kolmanda püüdis kinni Ophelia ise. Järsu liigutusega noppis ta selles õhust ära, kui konks temast mööda vuhises. Vihahüüdega krabas ta köiest altpoolt konksu ja tõmbas. Selle heitnud mees, kerkis vandudes ja üllatunult jalgadega vehkides koos köiega õhku. Vastikusega pillas Ophelia haaratsi, köie ja madruse vette. Ta seadis rusikad sinna, kus naisel oleksid olnud puusad. „Proovige vaid uuesti!” hoiatas ta vastast vihaselt. „Kaduge eest või ma sõidan teist üle!”
Galeerilt kostsid hämmastus- ja hirmuhüüded. Kuigi paljud neist olid kahtlemata Bingtowni eluslaevadest kuulnud, olid vähesed khaleedi meremehed üldse mõnda neist kunagi näinud, rääkimata siis veel vihasest eluslaevast. Eluslaevad juhtusid harva Khaleetia sadamatesse – nende kaubateed viisid lõunasse. Galeerilt heideti vees rabelevale madrusele köis.
Ophelia pardal röögatas kapten Tenira: „Ophelia, las ma tegelen sellega ise!”, samal ajal kui galeeri tekil neist allpool hõikas khaleedist kapten vihaselt, et tulepotid valmis pandaks.
Ophelia ei teinud oma kaptenist väljagi. Tulepottide mainimise peale ahmis ta esmalt õhku ja tõi siis kuuldavale sõnatu raevukriiske, kui märkas suitsevaid tõrvapotte tekile toodavat. See, et need nii kärmelt valmis olid, tähendas, et kapten oli käsu juba varem andnud. „Ei, Sa nimel!” karjus Althea, kui nägi, et anumad pannakse laskevalmis. Väikestesse paksudesse pottidesse torgati nooled, teravik ees – nende küljes kõlkusid söestunud linasest süütenöörid. Need süüdatakse enne noolte lendulaskmist, et poti sisu jõuaks süttida. Opheliat tabades tõrva ja õliga täidetud nõud purunevad ja leegid löövad lõõmama. Laev ei suuda nende kõigi eest kõrvale hoida ja tuli on ohuks igale eluslaevale. Althea ei kartnud mitte ainult tagalase ja tekkide, vaid Ophelia enda pärast. Ainus eluslaev, kes oli kunagi otsa saanud, oli hukkunud tules.
Ophelia oli kaubakoge, teda polnud ehitatud mingit sorti võitluseks. Piraadid kimbutasid eluslaevu harva. Oli hästi teada, et eluslaev ületas oma kiiruse ja manööverdusvõimega ükskõik millise sarnase tavalise laeva. Althea kahtles, kas üldse kunagi oli keegi tema teed takistanud, rääkimata veel pardale tulemisest. Laeval polnud relvi – tema meremeestel polnud sedasorti ohuga toimetulekuks vähimatki kogemust. Kui Tenira karjus käsud, et Ophelia kõrvale juhitaks, tormasid madrused alluma. „Sellest ei piisa,” pomises Althea summutatult Gragile enda kõrval. „Nad panevad meile tule otsa.”
„Too trümmist õli. Kostitame neid oma tulepottidega!” käskis Grag vihaselt.
„Ja vinnake tule kustutamiseks vett!” hõikas Althea. „Grag. Tagavarapeel, aer, ükskõik mis asi. Anna Opheliale midagi, millega ta saab võidelda! Vaata.
