vibud vinna tõmmati, vehkles ta galeeri poole metsikult nagu vihaleaetud koolitüdruk, kriisates samal ajal solvanguid. „Khaleedi sead! Arvate, võite meid peatada meie endi vetes? Te valelikud hoorapojad! Just teie oletegi tõelised mereröövlid, te orjakauplejatest kahjurid!” Üks tema tuuleveskina lahmivatest kätest tabas midagi. Ta suur puust käsi puutus vastu värvitud hobust, galeeri käilakuju. Otsekohe sulgusid Ophelia sõrmed selle ümber. Ta tõukas seda metsiku ropsuga – meeletu liigutus, mis kallutas mõlema laeva tekke. Meremehed kummalgi alusel karjusid, kui nad jalust paisati. Väiksem galeer sai rohkem kannatada. Ophelia lasi laevanina lahti nii järsku, et laev kerkis ahtri peale püsti nagu hullunud kiikhobu. Vinnatõmmatud vibud läksid lahti, tõrvapotid lendasid laiali. Üks purunes ja süütas galeeri enda teki, kaks vihisesid Opheliast üle ja kustutasid end musta suitsu ja susinaga teisel pool laeva.
Üks tabas vööri paremat parrast. Hetkegi kõhklemata pühkis laev käega põlevat läga. Ta tõmbas käe tagasi ja tõrv kerel lõi uuesti leegitsema. Ophelia karjatas, kui ta sõrmed järsku põlema lahvatasid.
„Summuta leegid!” karjus Althea, samal ajal kui ülejäänud meeskonnaliikmed tule vaigistamiseks mööda laevakülge vett alla kallasid. Aga Ophelia paanika oli liiga suur, et Altheat kuulata. Puhta tahtejõuga tüüri trotsides langes ta järsult galeeri peale ning põlevad käed krabasid väiksemast laevast kinni. Ta raputas galeeri nagu mänguasja ja paiskas selle siis põlglikult kõrvale. Suurem osa Ophelia kätel olnud põlevast ainest jäi teise laeva külge. Lahti lastes surus käilakuju oma suured käed kokku. Metsikult hambaid krigistades pigistas ta need rusikasse ning summutas põletavad leegid. Ja siis, nagu solvunud daam, kes kergitab seelikuserva ja tuhiseb toast välja, allus ta järsku nii tüürile kui purjedele. Ta pöördus hättasattunud galeerist kõrvale, jättes enda ja väiksema aluse vahele laia veeriba. Vastasest mööda purjetades heitis Ophelia pea selga.
Leegid lõõmasid ning põlevale laevale lõksu jäänud madruste karjetega koos kerkis galeerilt must suitsupilv. Vaid üksikutel meestel jätkus võhma ja tahtmist, et Opheliale ähvardusi järele karjuda, kuid tulemüha summutas nende sõnad arusaamatuteks hõigeteks. Ophelia purjetas edasi.
Kuues peatükk
SATRAAP COSGO
„Mul on igav ja mu pea valutab. Juhi mu tähelepanu valult kõrvale. Lõbusta mind.” Hääl kostis diivanilt tema selja taga.
Serilla ei pannud isegi pliiatsit käest. „Magnadon satraap, see pole minu ülesanne,” märkis ta vaikselt. „Te kutsusite mind selleks, et ma teile Bingtowni asjus nõu annaksin.” Ta viipas lahtirullitud pärgamentide ja avatud raamatute poole laual. „Ja nagu te näete, olen ma valmis seda tegema.”
„Kas sa tõesti arvad, et ma suudan su nõuannetele mingit tähelepanu pöörata, kui mu pea niimoodi lõhub? Ma olen valust peaaegu pime.”
Serilla lükkas kõrvale teksti, mida oli parajasti uurinud. Ta pööras oma tähelepanu kõhuli diivanil vedelevale noormehele. Satraap oli siidpatjadesse peaaegu uppunud. Serilla püüdis ärritust häälest mitte kuulda lasta. „Ma ei saa kahjuks lubada, et minu nõuanne teid kuidagi lõbustada võiks. Kuid kui te tuleksite siia laua taha minu juurde, võiksin valgustada teid Bingtowni kaubaisandate vaidlusküsimuse asjaolude osas.”
Satraap ägas. „Serilla, sa naudid mulle peavalu tekitamist. Kui sa ei suuda kaastundlikum olla, siis mine minema ja saada Veri sisse. Või siis see uus Seltsiline, Nefriidisaarelt. Mis ta nimi oligi? See meenutas mulle üht vürtsi. Muska. Saada Muska sisse.”
„Allun rõõmuga, magnadon Cosgo.” Serilla ei vaevunud solvumist varjama, kui ta tekstid kõrvale lükkas ja end lauast eemale tõukas. Satraap veeretas end patjadel selili ja sirutas kahvatu käe tema poole välja. „Ei. Ma mõtlesin ümber. Ma tean, et pean kuulama sinu tarka nõu Bingtowni kohta. Kõik minu nõuandjad on mulle kinnitanud, et olukord on pakiline. Aga kuidas ma saan sellise valuga mõelda? Palun. Masseeri mu pead, Serilla. Ainult natukene.”
Serilla tõusis laua tagant ja manas otsustavalt näole lahke ilme. Ta meenutas endale, et Bingtowni küsimus tuli lahendada. Ja see võib laheneda isegi talle kasulikus suunas. „Magnadon Cosgo, ma ei taha teid kurnata. Kas teie pea valutab? Lubage, ma masseerin valu ära. Ja siis räägime Bingtownist. Nagu te ütlesite – see mure on pakiline. Ja minu meelest pole satraabi praegune seisukoht selle suhtes sugugi asjakohane.” Naine sammus üle kambri ja lükkas mitu patja põrandale. Ta istus diivani ühte otsa. Cosgo roomas otsekohe lähemale ja pani pea talle sülle. Nooruk sulges silmad ja hõõrus põske ta reie vastu nagu ema tissi otsiv talleke. Serilla surus hambad risti.
„See on needus. Peavalud, kehvad sooled, puhitus. Mõni nõid on mu peale needuse pannud. Miks muidu pean ma kannatama nii palju valu?” Satraap oigas vaikselt. Ja tõstis ühe käe Serilla reiele.
Naine asetas sõrmed ta kuklale ja hakkas sõrmeotstega pingepunkte kompima. Mingi valu tundus seal tõesti olevat. „Ehk aitaks värske õhk teil lõdvestuda. Värskes õhus liikumine on seedeprobleemide puhul väga tõhus. Templi lõunaküljel on praegu väga kena. Kui me läheksime tüümianiaeda, võib aroom teie valu leevendada.”
„Lihtsam on lasta teenril taimeoksad siia tuua. Mulle ei meeldi eredad päevad nagu täna on. Valgus teeb mu silmadele haiget. Kuidas sa võid isegi soovitada, et ma omal jalal sinna kõnniksin, kui mul on säärased valud?” Peaaegu nagu muuseas kergitas nooruk Serilla rüüserva. Tema sõrmed avastasid siledat nahka selle all. „Ja viimati templi aias käies komistasin ma konarliku sillutisekivi otsa. Ma kukkusin põlvili nagu mõni ori. Mu käed said mullaseks. Sa ju tead, kuidas ma mustust vihkan,” pirtsutas satraap.
Serilla seadis käed lihastele tema kaela ja õlgade vahel ja mudis tugevasti, pannes nooruki kergest valust võpatama. „Te olite rohuuimas, magnadon,” meenutas naine talle. „Sellepärast te kukkusitegi. Mustus teie kätel oli teie enda okse, milles need libisesid.”
Satraap pööras järsult pead ja põrnitses talle otsa. „Ja see peab siis tähendama, et see oli minu süü?” küsis ta sarkastiliselt. „Ja mina arvasin, et kivisillutise ainus mõte on muuta maapind siledaks ja kõndimisel ohutuks. Minu vaene kõht sai kukkudes suure ehmatuse osaliseks. Pole ime, et ma ei suutnud toitu sees hoida. Kolm ravitsejat olid minuga selles osas ühel meelel. Aga ma olen kindel, et mu kõrgelt haritud Seltsiline on palju targem kui magnadon satraap Cosgo või tema ravitsejad.”
Naine tõusis rutakalt, hoolimata sellest, et see satraapi häiris. Ta võttis noormehe kobava käe randmest ja tõukas selle vastikustundega ta oma kubeme poole. „Ma lahkun. Ma olen teie Südame Seltsiline. Miski ei sunni mind taluma teie liiderlikkust.”
Cosgo ajas end istuli. Ta surus käed põlvedele. „Sa unustad end! Keegi ei kõnni minema magnadon satraap Cosgo juurest. Tule tagasi. Mina ütlen, kui sa võid lahkuda!”
Serilla ajas end täies pikkuses sirgu. Ta oli vabalt peajagu pikem kui see kahvatu, ennasttäis nolk. Ta mõõtis satraapi pilguga pealaest jalatallani, nii et rohelised silmad sähvisid. „Ei. Teie unustate ennast, Cosgo. Te ei ole mõni Khaleetia nii-öelda aadlik haaremitäie orjataridega, kes sibavad teda hellitama ja musutama vähimagi kapriisi peale. Te olete Jamaillia satraap. Ja mina olen teie Südame Seltsiline, mitte mõni õlitatud ja lõhnastatud kehaga tööriist. Teie ütlete, millal ma võin lahkuda, tõsi. Aga see ei tähenda, et ma ei tohiks lahkuda, kui pean teid eemaletõukavaks.” Ta kõneles üle õla ukse poole kõndides. „Saatke mulle sõna, kui soovite teada saada, kui suuri pahandusi on teil Bingtowniga oodata. See on minu eriala. Oma kubemega tegelemiseks leidke keegi teine.”
„Serilla!” protestis nooruk ärevalt. „Sa ei tohi jätta mind sääraste valude küüsi! Sa ju tead, et see on valu, mis sunnib mind end unustama. Sa ei saa seda mulle süüks panna.”
Naine
