hüvet inimkonnale. See kast, mida sa otsid … Kuidas see välja nägi?” Tema küsiv pilk langes Wintrowle ja mehe suu venis sunnitud naeratuseks.
Wintrow sundis näole neutraalse ilme ja vastas: „Puust kast. Umbes nii suur.” Ta näitas kätega õhus. „Lukus. Vivacia pilt kaanele põletatud. Seal sees olid ravimid, arstiriistad, nõelad, sidemed. Igaüks, kes selle lahti tegi, teadis otsekohe, millega on tegu.”
Sa’Adar pöördus laeva keskossa kogunenute poole. „Kas kuulsite, minu rahvas? Kas keegi teist on säärast kasti näinud? Kui jah, siis toodagu see kohe välja. Mitte minu hüvanguks, otse loomulikult, vaid meie heategija kapten Kenniti tarvis. Näitame talle, kui lahked me oskame olla nende vastu, kes on lahked meie vastu.”
See oli nii ilmselge, et Wintrow arvas, et Etta hakib preestri sealsamas tükkideks. Kuid naise näole ilmus hoopiski imelikult kannatlik ilme. Tekil lebav Kennit hakkas Wintrow põlve kõrval väga vaikselt rääkima. „Ta teab, et ta võib oodata. Talle meeldib tapmiseks aega võtta ja teha seda omaette.”
Wintrow pilk kargas piraadile, kuid too tundus olevat sama hästi kui teadvuseta. Ripsmed põskede taustal olid pikad, nägu lõtvunud. Juhuslik naeratus tuksatas üle huulte. Wintrow puudutas kergelt kahe sõrmega mehe kaela. Pulss lõi seal endiselt ühtlaselt ja tugevalt, kuid mehe nahk oli palavikust kuum. „Kapten Kennit?” küsis Wintrow vaikselt.
„Kas see on see?” kõlas naisehääl. Vabastatud orjad astusid eest ja rääkija astus esile. Wintrow tõusis püsti. Naine kandis ravimikasti. Kaas oli puruks löödud, aga poiss tundis kasti kulunud puidu ära. Ta ei astunud edasi, vaid lasi naisel kasti Ettale anda. Olgu see lahing Sa’Adariga tema oma. Wintrow suhted mehega olid niigi halvad.
Etta langetas pilgu ja vaatas avatud kasti, kui see tema jalge ette asetati. Ta isegi ei kummardunud, et sorida segipaisatud sisus. Kui ta pilk uuesti Sa’Adari näole tõusis, saatis seda põlglik turtsatus. „Mulle ei meeldi mängida,” ütles Etta väga vaikselt. „Aga kui ma olen selleks sunnitud, siis hoolitsen ma selle eest, et ma alati võidaksin.” Nende pilgud kohtusid. Kumbki ei vaadanud kõrvale. Etta põselihased tõmbusid pingule ja hambad ilmusid lõrisevas naeratuses nähtavale. „Nüüd. Vii oma rahvarämps tekilt minema. Minge trümmi ja pange luugid kinni. Ma ei taha sind ei näha, kuulda ega isegi haista, kuni see siin tehtud saab. Ja kui sa oled väga tark, siis ei tõmba sa enam iialgi endale minu tähelepanu. Kas on selge?”
Wintrow nägi, kuidas Sa’Adar tegi väga suure vea. Mees ajas end täies pikkuses sirgu, aga polnud siiski päris naise pikkune. Tema hääles kõlas jahe lõbustatus. „Kas ma pean sellest nii aru saama, et siin käsutad sina, mitte Brig?”
See oleks olnud osav võte, kui nende kahe vahel oleks kunagi vähimatki rivaalitsemist olnud. Aga Brig viskas vaid pea kuklasse ja hakkas laginal naerma, samal ajal kui Etta nuga tantsiskledes Sa’Adari rinnale järgmise juti jättis. Seekord mees karjatas ja komistas sammu tagasi. Nuga oli lõiganud sügavamale. Rändpreester hoidis kahe käega oma verest libedast rinnast ja Etta naeratas süngelt. „Minu arvates on selge, et sinu üle käsutan mina.”
Üks arminägudest tegi liigutuse, nagu tahaks ta edasi astuda, tema nägu oli raevust tume. Etta nuga siuhkas temasse sisse-välja, ja mees kukkus kõhust haarates maha. Uue verevalamise peale oma tekil tõi Vivacia kuuldavale summutatud karjatuse, vabastatud rahvast pealtvaatajate hulgast kerkis hüüete ja ahhetuste kaja. Wintrow jagas järjekordsest vägivallast tekkinud sügavat õudusevärinat, mis laeva läbis, kuid ta ei suutnud pilku kõrvale pöörata. Sa’Adar varjus teise ihukaitsja selja taha, kuid ka see turske mees tõmbus noaga naisest eemale. Keegi teine ei karanud ette, et preestrit kaitsta. Toimus hoopis vaevutajutav eemaldumine, kui inimesed kaugemale tõmbusid.
„Olgu see teile kõigile selge!” Etta hääl kõlas nagu haamer alasil. Ta tõstis verise noa ja lõikas läbi õhu kaare, mis haaras endasse kogu laeva ja iga viimase kui jõllitava näo, olgu siis tätoveeritud või mitte. „Ma ei kavatse taluda kedagi, kes ohustab kapten Kenniti heaolu ja mugavust. Kui te ei taha tunda minu raevu, ei tee te vähimatki, et talle tüli tekitada.” Naise hääl mahenes. „Nii lihtne asi ongi. Ja nüüd tekk tühjaks.”
Seekord kadus rahvahulk tekilt nagu rentslisse voolav vesi. Paari hetke pärast polnud seal enam kedagi peale piraatidest meeskonnaliikmete ja nende paari orja, kelle Etta oli valinud Kennitit kinni hoidma. Need väljavalitud mõõtsid teda pilkudega, millest paistis kummaline segu lugupidamisest ja kabuhirmust. Wintrow kahtlustas, et nemad on nüüd lõplikult poolt vahetanud ja järgnevad naisele ükskõik kuhu. Seda, kui hirmsa vastase ta Sa’Adari näol saanud oli, näitab tulevik.
Nende pilgud kohtusid, kui Etta Wintrow juurde naasis. See jõudemonstratsioon Sa’Adarile polnud jätnud ka Wintrowle mõju avaldamata. Kui Kennit tema käte all sureb, saab Etta kättemaks olema hirmus, kuid mitte kiire. Poiss hingas sügavalt sisse, kui naine lähemale astus ja ravimikasti tema kätte andis. Ta võttis selle sõnatult vastu, pani tekile maha ja vaatas sisu kiiresti üle. Osa oli pihta pandud, kuid enamik siiski alles. Sügava kergendusohkega leidis ta brändis säilitatud kvaasipuu koore. Pudel oli imetilluke. Talle meenus kibedusega, et kui ta sõrm maha lõigati, siis polnud isa pidanud vajalikuks seda tema valu leevendamiseks kasutada – siis aga sekkus mõte, et kui ta oleks seda teinud, ei saaks Wintrow sellega nüüd Kennitit aidata. Poiss kehitas saatuse kapriisidele mõeldes õlgu ja hakkas metoodiliselt riistu valmis seadma. Ta lükkas kööginugade kollektsiooni kõrvale ja asendas need kastist leitud õhemateraliste nugadega. Ta valis kondisae, mille käepide oli kaardus nagu vibu. Kolme nõela taha ajas ta Kenniti peast võetud juuksekarvad. Kui ta need kangale maha pani, keerdusid mustad juuksed laiadeks rõngasteks. Kastis leidus ka nahast rihm, rõngas kummaski otsas, et jäse lõikekohast kõrgemalt kokku tõmmata.
See oli kõik. Veel hetke silmitses poiss riistade rivi. Siis tõstis ta pilgu Ettale. „Ma tahaksin palvetada. Mõned viivud mediteerimist võivad meid kõik eelseisvaks paremini ette valmistada.”
„Hakka aga peale,” käskis naine karedalt. Tema suu oli kriipsuna pingul ja kõrged põsesarnad jäigad.
„Hoidke teda kinni,” vastas Wintrow. Ka tema hääl oli kare. Ta mõtles, kas ta on sama kahvatu kui naine. Etta põlastuse peale kihvatas temas vihasäde. Ta püüdis selle otsusekindluseks muuta.
Etta põlvitas Kenniti pea juurde, kuid ei puudutanud teda. Kaks meest võtsid kapteni tervest jalast ja surusid selle vastu tekki. Mõlema käe tarvis oli eraldi mees. Brig üritas hoida Kenniti pead, kuid kapten väänas end tema kõhklevast haardest välja. Ta kergitas pead ja vaatas päranisilmi ja ainiti Wintrowd. „Kas nüüd?” nõudis ta, hääl ühtaegu viril ja vihane. „Kas nüüd?”
„Nüüd,” vastas talle Wintrow. „Olge valmis.” Ta käskis Brigi: „Hoia pead kõvasti kinni. Pane käed laubale ja suru pea kogu jõuga teki vastu. Mida vähem ta viskleb, seda parem.”
Kennit omalt poolt langetas pea uuesti tekile ja sulges silmad. Wintrow kergitas jalakönti katvat palakat. Selle paari tunniga, mis oli möödunud jala viimasest nägemisest, oli asi halvemaks läinud. Paistetus kiskus naha pingule ja läikima. Nahal oli sinkjashall varjund.
Alusta kohe, kuni sul on veel vaprust. Wintrow püüdis mitte mõelda sellele, et edust sõltus tema enda elu. Ettevaatlikult rihma köndi kohal kinni tõmmates tõrjus ta kõrvale ka mõtte Kenniti valust. Ta peab keskenduma kiirusele ja puhtale lõikele. Valu pole oluline.
Viimane kord, kui Wintrow oli pealt näinud, kuidas inimesel jäse maha lõigati, oli see toimunud soojas toetust tulvil toas. Küünlad ja viiruk olid põlenud, kui Sa’Parte palvetamise ja leelutustega tööks valmistus. Ainus palvus, mis siin peeti, oli Wintrow hääletu palve. See voolas koos hingetõmmetega temast sisse ja välja. Sa, halasta meie peale, anna mulle jõudu. Halastus, hingas ta sisse, jõud, hingas ta
