noomis ema kurnatult. Ta oli neist jutuajamistest oma noorima pojaga nii väsinud. Vahel tundus, et just Reyn, kes oli elderlingide elupaiga saladuste väljauurimises kõige andekam, kasutas oma võimeid ühtlasi kõige vastumeelsemalt. „Mida sa siis tahad, et me teeksime? Jätaksime kõik maetuks ja unustatuks, nagu me selle leidsime? Lahkuksime Vihmaorust, taanduksime Bingtowni ja elaksime oma hõimlaste juures? Seda varjupaika poleks kauaks.”
Ta kuulis poja sammude kerget kahinat, kui too tegi ringi ümber viimase Kroonitud Kikka kambrisse jäänud suure võlupuupalgi. Ümber selle otsa astudes liikus noormees nagu kuutõbine. Jani süda võpatas, kui ta märkas, et poeg libistas kõndimise ajal sõrmedega mööda massiivset tüve. Kaitseks ruumi niiskuse ja külma vastu oli tal seljas keep ja kapuuts peas. „Ei,” vastas poiss vaikselt. „Ma armastan Vihmaorgu nagu sinagi. Ma ei taha elada kusagil mujal. Aga ma ei arva, et meie rahvas peaks jätkama oma salajast ja peidetud elu. Ega ka iidsete elderlingide elupaikade röövimist ja rüüstamist vaid selleks, et maksta oma ohutuse eest. Ma arvan, et me peaksime selle kõik siin hoopis taastama ja au sisse tõstma. Me peaksime linna seda varjava mulla ja tuha alt välja kaevama ning tooma selle jälle päikese- ja kuuvalguse kätte. Me peaksime lahti ütlema Jamaillia satraabi ülemvalitsusest, hülgama tema maksud ja piirangud ning kauplema vabalt seal, kus ise soovime.” Ta hääl vaibus ema kortsuskulmulise pilgu all, kuid poiss ei lasknud end vaigistada. „Näitame neile, kes me oleme, ilma vähimagi häbita, ja tunnistame, kus me elame – ja mitte häbist, vaid sellepärast, et see on meie valik. Seda me peaksime minu arvates tegema.”
Jani Khuprus ohkas. „Sa oled nii noor, Reyn,” ütles ta lihtsalt.
„Kui tahad öelda, et loll, siis nii ütlegi,” soovitas poeg ilma vähimagi pahameeleta.
„Ma ei tahtnud öelda loll,” vastas Jani leebelt. „Ma ütlesin noor ja mõtlesin seda. Neetud Kallaste koorem ei ole mulle ja sulle nii ränka jälge jätnud kui teistele Vihmaoru kaubaisandatele. Mõnes mõttes muudab see meie taaga raskemaks, mitte kergemaks. Me käime Bingtownis, vaatame neid oma looride tagant ja ütleme: „Me polegi siin elavatest inimestest nii väga erinevad. Aja jooksul võtavad nad mu omaks ja ma saan nende hulgas vabalt ringi liikuda.” Aga sa ehk unustad, kui raske võib olla Kysil või Tillamonil seista võhiklike pilkude all.”
Õdede mainimise peale langetas Reyn pilgu. Keegi ei osanud öelda, miks olid moonutused, mis Vihmaoru lastele tavaliselt osaks said, tabanud tema õdesid nii rängalt ja Reyni nii leebelt. Siin, omasuguste hulgas, polnud see koorem nii raske. Miks peaks keegi kohkuma tagasi naabri näo ees, kui samasugune sarvestunud nahk või ripnevad nahajätked kaunistavad ka ta enda nägu? Kuid mõte ta väikesest õest Kysist ilma loorita Bingtowni tänaval oli pelutav. Jani jälgis mõtete lahtirullumist poja näol niisama lihtsalt, nagu oleksid need pärgamendile kirja pandud. Poisi kulm tõmbus kortsu – see polnud aus.
Kibedus kõverdas Reyni suujoont, kui ta ütles: „Me oleme rikas rahvas. Nii noor ja loll ma ka ei ole, et ma ei teaks – me võime omaksvõtu osta. Õigupoolest oleksime ühed maailma kõige rikkamad, kui satraabi kand poleks meie kõril ja tema käpad meie kukrus. Pane mu sõnu tähele, ema. Kui me vaid saaksime heita endalt tema maksukoorma ja vaba kaubavahetuse piirangud, polekski meil vaja hävitada neidsamu avastusi, mis meid rikkaks teevad. Me võiksime need taastada ja selle linna nähtavale tuua, selle asemel, et see aaretest paljaks röövida ja need mujal maha müüa. Inimesed tuleksid siia, maksaksid meie laevadele, et need nad ülesjõge tooksid, ja teeksid seda rõõmuga. Nad vaataksid meid ega pööraks pilku kõrvale, sest inimesed õpivad armastama kõiki, kellel on raha. Siis oleks meil aega otsida tõelisi võtmeid nende saladuste avamiseks, mida me praegu vasaratega taome ja lahti lõhume. Kui me oleksime tõeliselt vaba rahvas, võiksime kõik selle linna imed maa alt välja tuua. Päikesevalgus voogaks siia kambrisse nagu kunagi varemgi ja kuninganna, kes siin lõksus on …”
„Reyn,” ütles tema ema vaikselt. „Võta käsi võlupuupalgi küljest.”
„See pole palk,” vastas poiss pehmelt. „See pole palk ja me mõlemad teame seda.”
„Ja me mõlemad teame ka seda, et sõnad, mida sa pragu räägid, pole vaid sinu omad. Reyn. Pole vahet, kuidas me seda nimetame. Me mõlemad teame, et sa oled veetnud kaugelt liiga palju aega sellega koos, uurinud seinamaalinguid ja puurinud glüüfe sammastel. See kallutab su mõtteid ja võtab sinu üle võimust.”
„Ei!” vaidles poeg teravalt vastu. „See pole tõsi, ema. Jah, ma olen siin veetnud palju aega ja uurinud märke, mille elderlingid on maha jätnud. Ma uurisin ka seda, mida me leidsime nende teiste „palkide” seest, mis kunagi siin kambris olid.” Nooruk vangutas pead ja ta vasksed silmad läigatasid hämaruses. „Kirstud. Nii sa mulle ütlesid, kui ma väike olin. Aga need pole kirstud. Hällid oleks nende kohta õigem nimi. Enamgi veel – kui ma nüüd, teades seda kõike, mida ma tean nüüd, ihkan äratada ja vabastada selle ainsama, kes on alles jäänud, siis ei tähenda see, et ma olen langenud tema mõju alla. See tähendab vaid seda, et ma olen mõistnud, mis on õige teguviis.”
„Õige on jääda truuks oma lähedastele,” torkas ema vihaselt vastu. „Reyn, ma ei hakka keerutama. Sa oled veetnud siin selle võlupuust palgi juures nii palju aega, et sa ei tea enam, kus lõpevad sinu oma mõtted ja algavad tema kavalad etteütlemised. Sinu soovis peitub vähemalt samavõrra lapse rahuldamata uudishimu, kui selles on õiglust. Vaata oma tänaseid tegusid. Sa tead, kus sind vajatakse. Aga kus sina oled?”
„Siin. Selle juures, kes vajab mind kõige enam, sest keegi teine ei kosta tema eest!”
„Väga tõenäoliselt on ta surnud,” ütles ema järsult. „Reyn. Sa kiusad oma fantaasiat muinaslugudega. Kui kaua on see palk viibinud siin juba enne seda, kui meie selle paiga avastasime? Olgu seal sees mis tahes, see hukkus juba kaua aega tagasi ning jättis maha vaid oma igatsused valguse ja õhu järele. Sa ju tead võlupuu omadusi. Palk, mis on sisust tühjaks tehtud, saab vabalt endasse imeda inimeste mälestusi ja mõtteid, kes temaga igapäevaselt kokku puutuvad. See ei tähenda, et puit oleks elus. Sa paned oma käed selle peale ja kuulad kaua aega tagasi siin surnud olendi lõksujäänud mälestusi. Ja ei midagi muud.”
„Kui sa selles nii kindel oled, ehk paneme sinu teooria siis proovile? Viime palgi valguse ja õhu kätte. Kui sellest ei kooru lohekuninganna, siis ma tunnistan oma viga. Ma ei seisa enam vastu selle plankudeks lõikamisele, et Khupruse perekonnale suur laev ehitada.”
Jani Khuprus ohkas raskelt. Siis ütles ta vaikselt: „Reyn, ei ole vahet, kas sa oled sellele vastu või mitte. Sa oled mu noorim, mitte vanim poeg. Kui aeg on käes, ei ole mitte sina see, kes otsustab, mida viimase võlupuupalgiga teha.” Poja rõhutud nägu nähes tundus talle, et ehk on ta olnud tarbetult karm. Poiss oli küll kangekaelne, kuid kummaliselt õrnatundeline. See on tal isalt, mõtles ja kartis naine. Ta püüdis panna poja end mõistma. „Sinu ettepaneku tarvis tuleks töömehed ja aeg ümber suunata neilt ülesannetelt, mida tuleb ära teha selleks, et raha meie majapidamisest otsa ei saaks. See palk on liiga suur. Sissekäik, mida elderlingid selle siiatoomiseks kasutasid, varises sisse juba kaua aega tagasi. See on liiga pikk, et selle saaks mööda koridore välja tarida. Ainus teine võimalus on lasta meestel mets meie kohal maha võtta ja maapind lahti kaevata. Me peame purustama kristallkupli ning palgi talide ja vintsidega välja hiivama. See oleks tohutu ettevõtmine.”
„Kui mul on õigus, on see vaeva väärt.”
„Kas on? Kujutleme korraks, et sul on õigus, et me oleme palgi päikese kätte toonud ning sellest on miski koorunud. Mis saab edasi? Mis tagatised meil on, et see olend meisse hästi suhtub või meist üldse hoolib? Sa oled lugenud rohkem elderlingide kirjarulle ja tahvleid kui keegi teine elavatest. Sa oled ise öelnud, et lohed, kes nende linnu jagasid, olid ülbed ja agressiivsed olendid, valmis võtma kõike, mida süda ihkas. Kas sa laseksid säärase olendi meie keskele lahti? Mis veel hullem – mis siis, kui ta meid põlgab või isegi
