Jumal küll! Mis teiega on! Miks te verine olete?
GEORG: Ma raseerisin sinu auks kaenlaaluseid. Lena! Tänasest päevast alates kuulun ma sulle! Ma katan su siidi ja sametiga, ma piserdan sind kullavihmaga, ma täidan kõik su kehahaavad kalliskividega! Lena, võta mind endale meheks!
LENA (silmitseb mõne hetke arupidavalt Georgi): Jah, ma võtan.
GEORG: Ma teadsin seda! Ma teadsin! (Loobib roosid mööda tuba laiali.) Tule! Tule kohe minu juurde, ma tahan sind jalamaid maalida! Ma tahan õppida tundma sinu keha iga millimeetrit, ma tahan, et sa sünniksid aina uuesti minu lõuendil nagu Veenus merevahust! Ma tahan olla jumal ja sind oma pintsliga uuesti luua!
LENA: Eks siis loo mind. Lähme.
OSKAR: Kes oleks võinud arvata, et sina, Georg, lööd minult naise üle. Kui ma viitsiksin, siis ma üllatuksin tõesti.
GEORG: Kas sa tahad Lena pärast võidelda? Mina olen valmis! Tule, löö mind!
OSKAR: Oh ei, mis sa nüüd. Lolliks läksid või? Ma leian endale juba täna õhtul kohvikust uue samasuguse. Minge ja saage õnnelikuks!
Paul on kutsutud Seltsimees Baumani juurde jutule.
SELTSIMEES BAUMAN: Oh seltsimees Paul, seltsimees Paul! Niimoodi ei saa! Kuhu me sedasi jõuame? Iga päev kuulen ma teie ja teie kamba kohta aina uusi kaebusi. Te ju kompromiteerite oma tegevusega meie parteid! Eriti see teie Georg. Nüüd, kus ta on kuulsaks ja rikkaks saanud, on ta täiesti ära pööranud. Ei anna endale üldse aru, mida ta teeb! Olgu, me leppisime kõigi nende põlevate kaelkirjakute ja teiste monstrumitega. Aga kas te kujutate ette, nüüd maalib ta Hitlerit! Jaa, Adolf Hitlerit ennast! Aga miks peaks meie erakonna liige Hitlerit maalima? Mis signaali see meie konkurentidele annab? Hitler on ju poliitiline paaria, töölisklassi kõige suurem vaenlane! Temast tuleb eemale hoida, isegi mitte tema nime suhu võtta, või kui, siis ainult kirumiseks. Aga tema maalib seda elajat, ja ma olen kuulnud, et lausa monumentaalselt, hiiglaslikes mõõtmetes! See on andestamatu! Ma arvan tõesti, et me peame ta oma erakonnast välja viskama.
PAUL: Ma räägin temaga. Tõsiselt.
SELTSIMEES BAUMAN: Jah, seda ütlete te alati! Alati! Aga mis on sellest kasu? Mina arvan, et teie ise ka ei tea, mida tähendab tõsidus! Teie olete ju samasugune… kunstnik!
PAUL: Jah, loomulikult olen ma kunstnik! Ma olen sürrealist ja ma olen selle üle uhke! Kas see on nüüd partei silmis patt? Kas kunstnikuks olemine on nüüd keelatud?
SELTSIMEES BAUMAN: Ei ole. Ainult et küsimus on selles, millist kunsti teha? Millist kunsti me vajame? Kas Hitlerit? Mina arvan, et ei. Ärge arvake, et ma tahan teid kiusata või et mul on midagi kunsti vastu. Võtame näiteks teie sõbra, seltsimees Aleksandri. Ta on kirjutanud juba mitu suurepärast romaani. Kas te olete neid lugenud?
PAUL: See on tavaline väikekodanlik, ajast ja arust rämps. Ajaviitekirjandus, romantiline jama. Sellel pole mitte midagi pistmist sürrealismiga.
SELTSIMEES BAUMAN: Tõesti? Aga inimesed loevad neid huviga. Ka minule meeldivad need raamatud. Neis on elu. Ja nad on ilusad, tundega kirjutatud. Aga teie ainult vigurdate ja moonutate tavalist, tervet maailma. Mis teil viga on? Miks te peate kõik ilusa perversseks muutma?
PAUL: Seltsimees Bauman, meil on kasutu seda vestlust jätkata. Teie ei mõista iialgi mitte midagi.
SELTSIMEES BAUMAN: Küll ma mõistan! Küll ma mõistan! Ärge arvake, et ma olen teist nii hirmus palju rumalam. Ma ei ole mingi kultuurivõõras inimene, ma olen muide laulnud meeskooris! Nii et ärge ülbitsege midagi. Ühesõnaga – te lõpetate need lollused Hitleriga ja kogu muu jama ja pühendute tõelisele tööle! Muidu ütlen ma ausalt – te lendate siit erakonnast nagu sitakera!
Paul, Oskar kohvikus. Tuleb Aleksander.
PAUL: Sa hilinesid.
ALEKSANDER: Jah, ma käisin lugejatega kohtumas. Ühes vabrikus. Nad ei lasknud mind varem ära, ma pidin tuhandeid autogramme jagama! Nad on mu uuest romaanist vaimustuses.
OSKAR: Pole kahjuks lugenud.
PAUL: Ja ei kavatsegi lugeda! Neid armetuid tellimustöid, mida sa partei käsul vorbid. Mis on sellel pistmist sürrealismiga? Kas sa ei mäleta meie põhimõtteid?
ALEKSANDER: Ajad on muutunud!
PAUL: Aga meie ei muutu!
ALEKSANDER: Sina jah, soosid muidugi seda Georgi, kes miilustab miljonäridega ja müüb neile kalli raha eest oma pornograafiat! Muide, kus ta on? Tema pärast me kogunesime. Minule sa kargad küll turja, kui ma natuke hilinen, kuna jäin lihtsate inimestega juttu ajama, aga
Georg võib kõike! Kindlasti aeleb ta praegu kusagil bordellis.
PAUL: Georgiga räägime siis, kui ta tuleb.
OSKAR: Ta tulebki.
Tuleb Georg.
ALEKSANDER: Kus sa olid? Miks me peame sind ootama!
GEORG: Mul oli palju tegemist! Mul on praegu üldse kohutavalt palju tegemist! Ma käisin just praegu kohtumas ühe daamiga, kellele meeldivad pööraselt mu pildid, kes peab mind geeniuseks – tark naine! – ja me sattusime kõnelema hiina viiulist. Kas te teate, mis asi on hiina viiul?
PAUL: Georg, me ei kutsunud sind siia viiulist rääkima.
GEORG: Jah, sest te ju ei teagi, mis asi on hiina viiul, hiina anaalviiul, kui täpsemalt väljenduda! Paul, mu kallis sõber, just sinu pärast jäingi ma selle daamiga lobisema, sest ma tahan selle viiuli sulle sünnipäevaks kinkida. Sa oled viimasel ajal nii kurva näoga, see viiul teeb su ehk natukenegi rõõmsamaks. See maksab küll miljoni, aga sellest pole lugu, mul raha on. Miski pole mulle kallim kui sõbrad!
PAUL: Ma tahan küsida…
GEORG: Hiina anaalviiul on harukordne meistriteos ja vaimustav leiutis. Tal on väike, kirsimarjasuurune vibreeriv ripik, mis tuleb pista endale pärakusse ja siis tõmmata poognaga üle pillikeelte. Ripik hakkab pärakus vibreerima ja valmistab sõnulseletamatut naudingut! Viiuliga on kaasas ka partituur. Kas sa oskad viiulit mängida? Kui ei oska, võin ma sulle palgata parima hiina moosekandi, kes kannab su viiulit saagides otse taevasse. See on kõige hõrgum masturbatsioon, mida sa oskad ette kujutada!
ALEKSANDER: Jää ometi vait! Sa oled haige! Aga meid ei huvita su perverssused! Räägi parem, miks sa Hitlerit joonistad? Meeldib ta sulle? Meeldib sulle see massimõrvar ja maniakk?
GEORG: Kohutavalt! Ma tahaksin temaga magada. Lena!
Siseneb Lena, kes on riietatud seksikasse pesusse, kuid grimeeritud Hitleriks.
PAUL: Mida see peab tähendama? Mis lollus see veel on?
GEORG: Vaadake ometi neid kintse! Vaadake ometi neid tuharaid! Kas te olete kunagi näinud midagi ümaramat? Ma tunnistan, et Hitleri kintsud ja
