MAALIJA: No mina maalin jällegi kanarbikku, roosat kanarbikku. Kanarbik on selline soe ja kodune, ta pole mingi uhke lill, vaid tagasihoidlik ja igapäevane, kuid kui lähemalt vaatama hakata, siis väga kaunis. Metsas pole meil alati aega kanarbikku lähemalt uurida, pealegi on ta madalal, inimene aga kõrgel, ja kui me tahaksime teda hoolikamalt silmitseda, siis peaksime käpuli laskma. Aga nüüd mina olen selle kanarbiku kenasti lõuendile jäädvustanud ja kui te endale minu kanarbiku seinale riputate, siis on teil seda väga mõnus iga nurga alt vaadata ja imetleda, et kui peenike ja kui roosa on ikka see looduse ja jumala meistritöö! Mõned inimesed on koguni öelnud, et minu kanarbikupiltidel on raviomadused, et kui neid kaua aega vaadata, siis kaob peavalu ära ja söögiisu tuleb tagasi – no ma ei tea, kas see tõsi on, aga miks mitte. Kanarbik on nii ilus taimeke, et temast leiab iga asja vastu abi. Ja kõige parem, ma arvan, on riputada see kanarbikupilt kamina kohale, seal ta mõjub eriti soojalt.
Tuleb Oskar, käes peldikupott. Asetab selle kahe maali vahele.
OSKAR: Fontään.
HOBUSE MAALIJA: Mis asi see on?
KANARBIKU MAALIJA: No see on ju teadagi mis. See on kemmergupott.
HOBUSE MAALIJA: Aga mida see pott kunstinäitusel teeb? See pole ju kunst!
OSKAR: Miks mitte?
KANARBIKU MAALIJA: No ei ole ja kõik! Mul on kodus ka selline kemmergupott! Igaühel on!
OSKAR: Aga igaüks ei too seda näitusele. (Kõnnib ära.)
HOBUSE MAALIJA: Häbematus!
KANARBIKU MAALIJA: See on küll jah, üks inetu temp. See on kunsti rüvetamine!
Saalist kargab lavale Kriitik.
KRIITIK: Vastupidi! See on uus sõna kunstis! See on geniaalne!
HOBUSE MAALIJA: No siis mina tõesti ei saa enam maailma asjadest aru, kui see pott on geniaalne! (Lahkub pahaselt.)
KANARBIKU MAALIJA: Inimesed on üheskoos lolliks läinud. Häbi kohe kuulata sellist jura! (Lahkub samuti.)
KRIITIK: Ometi kord näen ma midagi tõeliselt revolutsioonilist, midagi sügavat, midagi värsket, midagi piiridest väljapoole murdvat, midagi täiesti vaba! On näha, et see kunstnik ka mõtleb, erinevalt paljudest teistest, kes lasevad üksnes oma pintslil käia ja võõpavad valmis üha uusi pildikesi, mis ei ütle meile mitte midagi uut! Lõpuks ometi on pekstud puruks kivinenud stambid ja rebitud puruks argirutiini ämblikuvõrk! See Fontään kuulutab trompetina uue ajastu algust kunstis! See on nooruslikkus, see on maksimalism, see on teadmine, et iga sinu teos võib jääda viimaseks ning seetõttu pead sa selle loomisele suunama kogu oma energia! See on iha täiuslikkuse järele, see on kunst suure algustähega, see on kompromissitus pluss ere loomepalang!
Ülalt rõdult vaatavad alla sürrealistid.
GEORG: Me oleme kuulsad!
ALEKSANDER: Sürrealism on läbi löönud.
PAUL: Ma teadsin, et see kord juhtub! Ma teadsin, et maailm mõistab meid varem või hiljem! Ma teadsin, et vana kunst variseb rusudeks ja teeb meile ruumi!
Georg, Aleksander ja Paul lahkuvad. Oskar kustutab sigareti ja urineerib laia kaarega, pikalt ja mõnuga, ülevalt rõdult alla Fontääni peale.
KRIITIK: Appi! Lagi tilgub läbi! Mis näitusesaal see selline on! Millised kohutavad tingimused kunstiklassika eksponeerimiseks! (Katab Fontääni algul oma jakiga, siis terve kehaga.) See on kuritegu! Geniaalne taies saab ju märjaks, ta võib puruneda, määrduda! Kus on näituse kuraator? Tema vastutab selle vandalismi eest! Lubamatu on tuua selliseid hindamatu väärtusega teoseid säärasesse sarasse, kus katus läbi sajab! Appi! (Tilkuv Kriitik lebab Fontääni peal.)
Sürrealistid kohvikus. Nendega koos istuvad Irene ja Seltsimees Bauman.
SELTSIMEES BAUMAN: Me oleme teid juba ammu tähele pannud.
IRENE: Teie valitud suund meeldib meile. Te võitlete kodanluse vastu nagu meiegi.
SELTSIMEES BAUMAN: Just! Ka teie ei salli seda mandunud jõuku, kelle jaoks on ainsaks väärtuseks raha, kes ekspluateerib töölisklassi ja kes seisab risti jalus ühiskonna progressil. On ju nii, seltsimehed sürrealistid?
PAUL: Jah, loomulikult. Me oleme vastu kõigele, mis takistab progressi. Meie oleme revolutsionäärid, me hindame kunstis ainult uut.
SELTSIMEES BAUMAN: Just nimelt, ja meie samuti. Ka meie oleme revolutsionäärid, ka meie ihkame maha kiskuda selle haisva vana ühiskonna kassikullaga kaetud kulissid! Nii et ma usun, meil on üks tee. Miks siis mitte ühineda, koondada oma jõud üheks vägevaks rusikaks ja virutada sellega kodanlikule maailmale vastu hambaid, nii et tükid taga?
IRENE: Mis te arvate? Milleks omaette nokitseda ja improviseerida, kui saab võidelda üheskoos ja teadlikult!
PAUL: Milline on siis teie ettepanek?
IRENE: Tulge meie sekka. Astuge parteisse.
SELTSIMEES BAUMAN: Uskuge, meie erakonnas on teil hoopis suuremad võimalused kuradi kapitalistidele säru teha ja oma ideid propageerida.
PAUL: Ma arvan, et see on väärt mõte. Mina isiklikult olen poolt. Seega, asi on otsustatud. Me ühineme teie parteiga, härra Bauman.
SELTSIMEES BAUMAN: Mul on väga hea meel. Ja mitte härra Bauman, vaid seltsimees. Öelge mulle ikka ja alati seltsimees, sest me oleme ju nüüd erakonnakaaslased.
PAUL: Jätan meelde.
IRENE: Ja mind võite hüüda seltsimees Irene.
PAUL: Väga meeldiv. (Tutvustab.) Seltsimees Oskar, seltsimees Georg, seltsimees Aleksander.
IRENE: Ma tunnen teid kõiki. Me oleme eelnevalt väikest luuret teinud. Meie partei valib oma liikmeid hoolikalt.
Aleksander tuleb koju. Oskar ja Luise on voodis.
ALEKSANDER: Luise!
LUISE: Aleksander… Tere! Ära nüüd pahanda! Ma saan aru, et sa pahandad, aga tegelikult ära pahanda! Palun, ära pahanda! Ei, ma näen, et sa pahandad.
OSKAR (riietub): Kuule, see läks nii. Sind polnud täna kohvikus, siis ma pakkusin end Luiset koju saatma ja siis tema kutsus mind korraks sisse ja… Ära ole niisuguse näoga! Mõni mure nüüd, ega ma Luisel tükki küljest ei hammustanud. Ta on ikka samasugune. Aleksander! See on tegelikult ju tühiasi. Ainult mingites sentimentaalsetes romaanides tehakse säärasest asjast suur number. Aga meie oleme lõppude lõpuks sürrealistid.
Oskar lahkub.
LUISE: Aleksander! Ma armastan ju sind ikka sama palju! Mina ju ka ei teadnud. Te olete ju sõbrad. Ja
