Ja siis ruttasid Kiki voodisse!
KIKI: Lõpeta ometi! Joo kohvi! (Suudleb Pauli.) Räägi, mis on uudist.
PAUL: Mul tuli täna hommikul suurepärane idee. Näete, vaadake seda lehte! Kuulus kirjanik, elav klassik, meie rahva südametunnistus. Lugege! Saab 85-aastaseks! Näete! On kirjutanud kakskümmend köidet ajaloolisi romaane, neli poeemi, kaks eepost! Vaadake! Tema pilt!
ALEKSANDER: Nojah, see on ju Eduard Rosenberg. Ma õppisin tema raamatuid juba koolis.
PAUL: Kas me ei peaks sellele vanale kännule sünnipäevaks telegrammi saatma? Kas me ei peaks talle teatama, et meie, sürrealistide arvates on ta vaid pask ja tema romaanid kõlbavad ainult peldikus tagumiku pühkimiseks? Kas me ei peaks teda kuradile saatma koos kogu tema kuulsuse ja auga?
ALEKSANDER: Sellest tõuseks skandaal!
PAUL: Just nimelt! Sellest tõuseb alles skandaal!
Vana kirjanik Eduard Rosenberg istub oma kiiktoolis. Sekretär tuleb kirjadega.
SEKRETÄR: Härra Rosenberg, teile on kolm kirja. Kõigepealt Rootsi Akadeemialt.
EDUARD ROSENBERG: Mis nad siis soovivad… (Loeb.) Jaa, nad kutsuvad mind esinema konverentsile „Kirjanikud rahu eest”. Sinna tulevad kõik elus olevad Nobeli preemia laureaadid. Peab minema, teema on tõesti oluline. Mul on sel teemal palju rääkida.
SEKRETÄR: Aga kuidas teie tervis ometi vastu peab, sinna on pikk reis?
EDUARD ROSENBERG: Kallis laps, ma ei saa enda peale mõelda. Mina teenin inimkonda.
SEKRETÄR: Siis teine kiri – see on vist mingilt kirjandusajakirjalt.
EDUARD ROSENBERG: Jaa, need tublid inimesed paluvad minult kaastööd. Ütlevad, et neile oleks suur au, kui ma kas või paar ridagi saadaksin. Et lugejad ootavad. Tuleb neile vastu tulla. Ma saadan neile oma uued aforismid. Kas sina oled neid juba lugenud, kallis laps?
SEKRETÄR: Oh muidugi, härra Rosenberg! Need on vapustavad! Nii sügavad! Minu meelest peegeldub neis kogu inim
konna tarkus. Kuidas te ometi suudate? Te olete tõesti elus klassik!
EDUARD ROSENBERG: Noo, te liialdate, kallis laps. Olen vaid vana mees, kes on kogu oma elu järginud kirjanduse kutset, nii hästi-halvasti kui seda suutsin. Ja need aforismid on vaid kivikesed, mida on aastate jooksul lihvinud minu eluookeni lained ja mis ma nüüd, vana mehena, kaldalt üles korjasin.
SEKRETÄR: Ma kirjutan kohe selle lause üles!
EDUARD ROSENBERG: Aga oota, oli ju veel ka kolmas kiri!
SEKRETÄR: See on mingitelt sürrealistidelt. Ma ei tea, kes need on. Vist mingid noored kirjandushuvilised.
EDUARD ROSENBERG: Küllap saadavad oma luuletusi, et ma neile oma hinnangu annaksin.
SEKRETÄR: On teil selleks aega?
EDUARD ROSENBERG: Peab olema. Noorte jaoks peab alati aega leidma. Nemad on meie tulevik. (Avab kirja, loeb.) Rosenberg, sa oled pask. Ja sinu romaanid on kitse sitt. (Haarab südamest, oigab.) Vett! Vett!
SEKRETÄR: Mis teil on, härra Rosenberg? Mis teil on?
EDUARD ROSENBERG: Ma ei saa hingata! Süda! Mu süda! Ma suren!
Eduard Rosenberg sureb.
Sürrealistide esinemine. Georg ja Paul törtsutavad pasunaid. Aleksander kannab lavale plakati kirjaga: „Ta kärvas!” Oskar tuleb, vihmavari pea kohal, sõnaraamat käes.
OSKAR: Täna on kirjanduse jaoks suur rõõmupäev, sest surnud on vana eesel Eduard Rosenberg. Kirjandus on viimaks vaba, keegi ei talla ta seljas ega näpista konksus raugaküüntega põskedest. Tõsi, veel pole Eduard Rosenberg maha maetud, aga loodame, et tema laip ellu ei ärka ega tule meile öösel akna taha ulguma. Selle vältimiseks oleks kõige õigem tema korjusest teivas läbi lüüa, et ta kenasti kirstus püsiks. Loodame, et politsei tuleb selle hädavajaliku tööga kenasti toime.
Georg ja Paul puhuvad pasunaid.
OSKAR: Nüüd aga tänase kirjandusõhtu juurde, mida te kõik kindlasti pikisilmi olete oodanud. (Avab sõnaraamatu, loeb monotoonselt.) Kärbuma, käre, kärg, kärgas, kärgatama, kärgjas, kärin, kärjealge, kärk, kärkima, kärmas, kärn, kärner, kärnija, kärnitegija, kärnkaan, kärp, kärpeline, kärpkaslased, kärr, kärsahais, kärsakas, kärsatama, kärsik, kärss, kärssama, kärts, käru, kärvama, käsi…
Pealtvaataja viskab teda publiku seast banaanikoorega, mis kukub vihmavarjule.
PEALTVAATAJA: Aitab sellest mölast! Kas teil häbi pole! Käige kuradile, idioodid!
OSKAR: Kui hea, et ma kodunt väljudes vihmavarju kaasa võtsin. Täna sajab väga tugevasti. Tõeline koerailm.
Georg ja Paul puhuvad pasunaid, sürrealistid lahkuvad rivis.
Georg, Aleksander ja Paul lahkuvad. Oskar kustutab sigareti ja urineerib laia kaarega, pikalt ja mõnuga, ülevalt rõdult alla Fontääni peale.
PAUL: Niisiis, täna tahan ma tutvustada teile uusimat meetodit luuletuste kirjutamiseks. Ma mõtlen tõelisi, sürrealistlikke luuletusi, mitte seda pretensioonikat ja ilulevat okset, mis siiamaani kõiki luulekogusid ummistas. Sürrealistlikus luuletuses pole mingeid metafoore, mingeid võrdlusi, mingeid kujundeid, isegi mitte mingit mõtet. On ainult juhus.
Teisest toast kostab Kiki karjeid, Ämmaemand ilmub korra sürrealistide sekka, haarab ühe kausi ning kaob taas.
PAUL: Niisiis – võtame kõigepealt ajalehe ja valime välja ühe suvalise artikli, kõige parem esimese ettejuhtuva. Nüüd lõikame selle välja. Ja nüüd lõikame kõik selle artikli sõnad eraldi välja ja puistame kõik need väikesed tükikesed kaabusse.
Kiki karjub jälle. Ta ei jäägi enam vait, kisa kord valjeneb, kord vaibub.
PAUL: Nüüd raputame kaabut.
GEORG: Ma ei kuule, mida sa räägid, Kiki karjub nii kohutavalt. Nagu valutaks tal kusagilt!
PAUL: Istuge lähemale. Ma ütlesin – raputage kaabut. Ja nüüd võtke välja üks paberitükk. Seal on kirjas teie luuletuse esimene sõna. Mis sõna see on?
OSKAR: Laenatud.
GEORG: Õõtsuta.
ALEKSANDER: Minul on „juubeliaastal”.
PAUL: Ja minul on „nüüd”. Suurepärane. Te saate vist juba isegi aru, mida edasi peab tegema. Muudkui võtate kaabust uusi sõnu ja seate ritta, kuni kaabu on tühi ja luuletus valmis. Nii lihtne see ongi. Lihtne ja geniaalne. Palun, asume tööle.
Mehed
