Jah, see on mu elu unistus. Mulle kangesti meeldib laulda. Ma sündisin ja kasvasin maal ning juba väikese poisina istusin ma lehmi lüpsva ema kõrval ja laulsin talle üksteise järel kõiki laule, mida ma oskasin. Ma hulkusin mööda heinamaid ning põlde ning aina laulsin, võidu lõokeste ja rukkirääkudega. Ka meie küla kirikuõpetaja ütles, et mul on hea hääl. Jõulude ajal kutsus ta mu alati endale appi, ma seisin inglikostüümis altari kõrval ning laulsin jõululaule. Minu perekond oli minu üle nii uhke, taat kogus aastast aastasse raha, et mind linna konservatooriumisse saata, vanem vend – tema on mul tisler – pani ka oma jao ning lõpuks saimegi raha kokku.
OSKAR: Seda on küll tore kuulda. Ütle mulle, kallis sõber, kas sa oled juba oopiumi proovinud?
MAAPOISS: Ei ole. Mis see on?
OSKAR: See on üks niisugune asi, mida just lauljatel soovitatakse pruukida, see teeb hääle lahti. Paneb kõlama, saad aru. Lähme õige minu juurde, ma kostitan sind.
MAAPOISS: Teie juurde koju? Äkki ma teen tüli. Teie perekond…
OSKAR: Mis perekonnast sa räägid? Kelleks sa mind pead! Ma elan hotellis, täiesti üksi. Tule kaasa ja ära räägi rumalusi.
Paul tänaval. Aleksander tuleb ajalehega.
ALEKSANDER: Loe ometi!
PAUL (loeb): Püha taevas! See on ju Oskar! Surnud!
ALEKSANDER: Kas see oli õnnetus?
PAUL: Ma ei usu. See pole võimalik, ta on varemgi oopiumi pruukinud. Ta oskas seda. Ta poleks iialgi kogusega eksinud. See pidi olema enesetapp.
Ilmub Oskar.
OSKAR: Sul on õigus, Paul, see oli enesetapp.
PAUL: Aga miks ometi, Oskar!
OSKAR: Mul oli eile õhtul nii igav. Ma ei osanud midagi paremat välja mõelda. Kogu maailm tundus nii läila ja tühine. Aga enesetapp lahutas mu meelt päris hästi. Ja oopium oli võrratu, esmaklassiline kraam.
PAUL: Aga see teine? See poiss!
OSKAR: Ah, nii tüütu ja labane on surra üksi. Hoopis stiilsem on keegi endaga kaasa võtta. Pealegi päästsin ma maailma ühest järjekordsest ooperilauljast. Ooper on ülimalt vastik nähtus, ta lehkab surnukirstu järele. Kui ma viitsiksin, laseksin ma kõik ooperimajad õhku. Ilus oleks vaadata, kuidas taevast sajab läbisegi kassikulda, tenorite päid ja sopranite häälepaelu, ning neile lisaks sadade ooperisõprade aplodeerimisest paistes käelabasid. Aga see on liiga väsitav. Pealegi olen ma nüüd ju surnud.
PAUL: Aga Oskar, kõik meie plaanid!
OSKAR: Plaanid! Ma vihkan plaane! Mul pole olnud iialgi kavatsust neid järgida. Paul, on ülimalt tähtis õigel ajal surra – siis ei käi sa alla, ei muutu labaseks. Mina olen nüüd päästetud kõigist argielu mõttetustest.
PAUL: Aga sürrealism?
OSKAR: Aga oskad sa nimetada veel sürrealistlikumat tegu kui põhjuseta enesetapp? Paul, sa pead tunnistama, et andsin endast parima! Selle hooaja top-kümmet juhin mina!
PAUL: Jah, sul on õigus. Aleksander! Vaata! Selline peab olema üks õige sürrealist! Selline on õige sürrealistlik tegu! Võta eeskuju!
ALEKSANDER: Kas ma pean ennast siis ka ära tapma?
PAUL: Siis, kui meie liikumine seda vajab. Siis, kui ma ütlen. Distsipliin ennekõike! Praegu aga lähme kohvikusse.
ALEKSANDER: Ma tulen ehk hiljem järele, mul on üks kohtumine.
PAUL: Aleksander, me läheme praegu kohvikusse ja me läheme kõik koos! Kes on sürrealistide juht, sina või mina?
ALEKSANDER: Olgu, ma tulen.
PAUL: Väga hea. Ja Oskar, ma loodan, et ka sina ei jäta mind – ei jäta meid, hoolimata sellest, et sa…?
OSKAR: Muidugi mitte, sa ju tead, et ma vilistan reeglite peale. Lähme.
Kohvikus. Oskar suitsetab, Aleksander magab, Paul lööb Kikile külge.
PAUL: Ma panin sind kohe tähele, kui sa sisse astusid. Ja ma taipasin jalamaid, et meile on määratud lähemalt tutvuda. Saad aru, ma olen sürrealist ja mul on selliste asjade peale hea nina. Juhus on maailmas kõige tähtsam asi. See on ainus, mida ma hindan, aga kõik need väikekodanlikud tseremooniad ja kombed võivad kuradile sõita. On ju nii, Kiki?
KIKI: Paul, ma võin sinuga magada küll, aga mul üks tingimus. Kustutame tule ära.
PAUL: Mispärast?
KIKI: Ma ei saa sulle seda ütelda.
PAUL: Ma tahan teada. Miks me tule ära kustutame?
KIKI: Aga kas sina tahad seda siis valges teha?
PAUL: Ei taha, aga ma tahan teada, miks sina tahad, et me tule ära kustutame.
KIKI: Sest et… Sest et mul on üks viga. (Puhkeb nutma.)
PAUL: Mis viga? Kas sul on puujalg? See oleks alles sürrealistlik! Puujalaga pruut!
KIKI: Ei! Mul ei ole puujalga! Lollakas!
PAUL: Aga mis siis on? Mina ei näe küll ühtegi viga. (Vahib tüdrukule seeliku alla ja põue.) Kõik on normaalne, isegi ilus.
KIKI: Paul! Jäta! Niimoodi see ei paista.
PAUL: Aga kuidas siis paistab?
KIKI: Voodis.
PAUL: No mis imeasi see siis on! Ütle ometi!
KIKI: Saad aru… (Nutab pööraselt, lõpuks kogub end ja sosistab midagi Paulile kõrva, seejärel puhkeb uuesti nutma.)
PAUL: Sul ei kasva häbemekarvu?
KIKI (raputab pead, lausa vappub nutust): Ei. Pole kunagi kasvanud.
PAUL: Kui sürrealistlik! Kiki, tule mulle naiseks!
KIKI: Mida?
PAUL: Tule mulle naiseks! Nüüd kohe.
KIKI: Kuidas nii, kohe?
PAUL: Aga muidugi kohe! Mida sa siis ootad, et ma lähen su papakeselt sinu kätt paluma ja viin su mammakesele roosid ja siis lepin kirikuõpetajaga laulatuse aja kokku! Mina olen sürrealist! Mina elan teistmoodi!
KIKI: Ei, ega… Mul polegi mingit papat
