Betti Alver.
GEORG: Artur Alliksaar.
Kõik neli köhatavad hääle puhtaks ja asuvad ühekorraga, valjult kisendades luuletusi lugema.
PAUL: Must lagi on meie toal, / on must ja suitsuga, / sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, / on ritsikaid, prussakaid ka. // Mis tema kõik kuulnud, näinud, / ei suuda ütelda – / kuis valu viskab varju, / kuis muudab näo ta! // Näind palju pisaraid, nuttu, / ja palju riidu ka, / nii palju, palju valu – / oh issand, halasta!
ALEKSANDER: Ah! toredaim on elamine maine / ja vägev vere surematu püüd! / Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd, / ma iial polnud kaaluv ega kaine. // Ju jalgel maas kui kähar vahulaine / mu kleidi valkjasroheline siid, / ja kahisedes langevad kõik rüüd, / sest riidetult on siiski kaunim naine.
OSKAR: Vaim, kandes kord triumfipärgi / ja rikast rüüd, / praevardas väntas nuumat härgi – / kuid nüüd? kuid nüüd? // Jõuk püsib nüriduses hardas / ja pärg on pärg. / Kuid sõber,
tea: nüüd vaim on vardas / ja väntab härg.
GEORG: Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet. // Ma olen enesele mõistatus, / mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. / Pean aardeks naeru kergemeelses suus / ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Kui luuletused loetud, kummardavad nad viisakalt, sülitavad küünlad surnuks ja lahkuvad lavalt.
Mõni hetk hiljem. Aleksander hiilib lavale.
ALEKSANDER: Hilde!
Tuleb Hilde.
ALEKSANDER: Noh, kuidas meeldis?
HILDE: Kuule, päris naljakas. (Kõkutab naerda.) Ainult et ma ei saanud ühestki sõnast aru.
ALEKSANDER: No see oligi niimoodi mõeldud.
HILDE: Olete ikka naljatilgad. Kuidas sul on, oled sa valmis?
ALEKSANDER: Jaa, Paul andis mulle tänase õhtu vabaks.
HILDE: Issand, sa oleksid nagu sõjaväes! Mis see Paul on sul mingi kindral või?
ALEKSANDER: Ta on meie juht. Ta tahab, et kõik oleks kontrolli all.
HILDE: Oh, te olete tõesti naljakad. (Uurib mehe välimust.) Pole viga. Sul on ilus lips.
ALEKSANDER: Ma käisin täna hommikul ostmas. Ja nüüd on mul raha täitsa otsas.
HILDE: Kui sa täna õhtul hea poiss oled, ehk siis parandame selle vea.
ALEKSANDER: Hilde, ma armastan sind!
HILDE: Kuss, kuss! Me oleme avalikus kohas, mõni veel kuuleb! (Itsitab.) Küll teie, kunstnikud olete ikka… Te olete nii pöörased, ei hooli üldse mitte millestki! Ma olen ju ikkagi abielus! Peame olema ettevaatlikud, et Otto midagi teada ei saaks! Ta läheks maruvihaseks, kui kuuleks, et mingi sürvalist kurameerib tema naisega.
ALEKSANDER: Sürrealist.
HILDE: Ükskõik. Me ei tohi välja näidata, et meie vahel midagi on. Käitu õhtusöögil korralikult! Pärast hakkab Otto oma sõpradega bridži mängima, siis ma kutsun su salamahti üles! Kui ta bridži mängib, siis pole tal millegi muu jaoks silmi.
ALEKSANDER: Selge.
Hilde pool. Mängib muusika. Aleksander seisab, klaas käes. Otto ja tema sõber Helmut tulevad, mõlemal jäme sigar suus.
OTTO: See on härra Aleksander, kunstnik. Minu äripartner, Helmut.
ALEKSANDER: Meeldiv tutvuda.
Otto ja Helmut pahvivad sigarit ja vahivad Aleksandrit. Pikk paus.
HELMUT: Kas te autospordihuviline olete?
ALEKSANDER: Kahjuks ei.
HELMUT: Ah soo.
Jälle paus. Otto ja Helmut suitsetavad.
OTTO: No lähme hakkame siis bridži mängima.
HELMUT: Jaa.
Otto ja Helmut lahkuvad. Aleksander seisab veel natuke aega, klaas käes. Vahepeal väsib, vajub longu, siis ajab end jälle vapralt sirgu. Lõpuks viipab teda eemalt Hilde. Aleksander läheb temaga ära.
Mõni tund hiljem. Aleksander asutab lahkuma. Hilde suudleb teda.
HILDE: Küll sa olid hea! Otto ei märganud midagi, ta mängib ikka veel elutoas oma tobedat bridži. (Pistab Aleksandrile raha põuetaskusse.) See on väike kingitus.
ALEKSANDER: Aitäh, kallis! Millal me jälle näeme?
HILDE: Ma ei tea. Jäta mulle kohvikusse sõna. Ära mingil juhul helista! Pea meeles, keegi ei tohi teada, et sa mu armuke oled! Issand kui põnev! See on ju nagu natuke paheline, eks? Kunstnikud on pahelised. Nad on boheemlased! Ma tean! Ma olen muide paarile oma sõbrannale rääkinud, et mul on kunstnikust armuke! Nad pidid kreepsu saama, nad on nii kadedad! Head ööd, musi!
ALEKSANDER: Head ööd, mu arm!
Aleksander lahkub. Astub paar sammu, siis loeb Hilde antud raha üle. Vilistab rahulolevalt, kõnnib edasi.
Pauli kodu. Paul astub tuppa, ajaleht käes. Kiki ja Aleksander on voodis.
PAUL: Kiki! Aleksander! Mida sina seal teed?
ALEKSANDER: Ma… See tähendab… Sind ei olnud öösel kodus ja siis ma… No kuule, Paul, me oleme ju sürrealistid!
PAUL: See ei anna sulle õigust minu naisega magada!
ALEKSANDER: No aga… Oskar on ka Kikiga maganud.
PAUL: See ei puutu asjasse!
ALEKSANDER: Jah, muidugi! Oskar võib kõike teha! Oskarile ei karga sa kunagi ninna! Sa vist oled temasse armunud!
PAUL: Kuidas sa julged! Lollpea!
KIKI: Ära nüüd karju ja märatse! Istu maha, ma keedan sulle su rohelist kohvi. Kus sa olid öö läbi?
PAUL: Kohvikus, koos teiste sürrealistidega – välja arvatud see siin! (Osutab Aleksandrile.)
ALEKSANDER: Sa ise andsid mulle eilse õhtu vabaks, et ma oma rikast armukest saaksin külastada!
PAUL: Ja kas Kiki ongi see sinu rikas armuke?
ALEKSANDER:
