Minul kõlab esimene rida nii: „Õõtsuta ütles küsis arvas tõenäoliselt.”
PAUL: Jaa-jaa, väga hea. Jätka! Kui valmis on, siis loeme üksteisele ette.
Tuleb Ämmaemand.
ÄMMAEMAND: Issand jumal, mida te siin kõik istute ninapidi koos, samal ajal kui teine inimene sünnitab! Kes teist isa on?
PAUL: Ärge segage meid, proua! Me teeme praegu tööd! Ja kelle isast te üldse räägite?
ÄMMAEMAND: Halastaja kristus, eks ikka selle lapse isast, kes seal teises toas praegu nii suure vaevaga ilmale tuleb!
PAUL: Missugune laps?
ALEKSANDER: Kas Kiki sünnitab?
ÄMMAEMAND: Kas ta sünnitab? Mis küsimus see on? Kas seda siis kuulda pole?
GEORG: Me mõtlesime, et ta niisama karjub. Ta sünnitab! Ma pean minema! Mul tuli meelde, et mul on üks kohtumine! Head aega! (Tormab minema.)
PAUL: Oota! Mis tal hakkas? Aga tegelikult, lähme meie ka siit ära, siin ei saa ju töötada. Nagu laata peetaks, ausõna. Üldse pole mingit privaatsust. Lähme kohvikusse. Võtke kaabud ja käärid kaasa!
ÄMMAEMAND: Aga ma tahaks ikkagi teada, kes teist maimukese isa on!
Mehed vaatavad üksteisele otsa.
PAUL: Teate, proua, ärge tülitage meid parem niisuguste proosaliste asjadega. Meie oleme sürrealistid!
Kohvikus. Ühe laua taga magab Paul, Aleksander põrnitseb joobnult oma tühja klaasi. Teise laua taga suitsetab Oskar, Georg võtab taskust hambaharja, kastab selle napsiklaasi ja hakkab hambaid pesema.
OSKAR: Mida sa teed?
GEORG: Pesen hambaid. Praegu on ju õhtu, aga igal õhtul tuleb hambaid pesta. Ma pesen neli korda päevas hambaid, sest muidu tulevad hammaste sisse augud ja siis hakkavad hambad valutama ja tuleb minna hambaarsti juurde. Aga mina ei taha minna hambaarsti juurde, ma kardan hambaarsti.
OSKAR: Miks sa minema jooksid, kui kuulsid, et Kiki sünnitab?
GEORG: Ma kardan selliseid asju. Ühe inimese seest tuleb välja teine inimene! Veri, lima! See ajab mu südame pahaks! Ja kui mõelda, kust see teine inimene veel välja tuleb! Sealt alt! Sealt jubedast august!
OSKAR: Mispärast jubedast? Kas sa ei ole siis kunagi naisega maganud?
GEORG: Ei! Mitte kunagi! Ma kardan!
OSKAR: Mida sa kardad?
GEORG: Ma kardan, et ta hammustab mul peenise ära.
OSKAR: Kuidas?
GEORG: Sellesama kohaga! Sellesama auguga! Kes võib teada, mis seal sees on! Võib-olla hambad, võib-olla kihvad!
OSKAR: Ma olen proovinud ja võin kinnitada, et seal pole mingeid kihvu.
GEORG: Aga võib-olla on sinul lihtsalt vedanud? Või pole sinu peenis piisavalt isuäratav? Võib-olla ootab ta minu oma, ihub selle peale hammast, limpsab minu peenise järele keelt! Lõppude lõpuks olen ma ju geenius, ma olen iseäralik ja ka minu peenis on iseäralik. Ma pean seda hoidma, mitte igasse kahtlasesse auku toppima! Mõnikord kujutan ma ette, et naistel on seal mitte ainult hambad, vaid ka mingi tolmuimeja moodi riistapuu, mis hakkab mind endasse imema, kõigepealt mu peenise, venitab selle pikaks ja peenikeseks nagu herneväädi ning kisub siis mu seejärel tervenisti endasse. Ei, parem on eemale hoida, ma ei tohi riskida!
OSKAR: Võib-olla oled sa lihtsalt homo?
GEORG (röögatab): Mitte mingil juhul! Mitte mingil juhul! Ma võin olla ükskõik mis, ainult mitte homo! Võta oma sõnad tagasi, muidu ma tapan su!
OSKAR: Ma juba olen ennast korra ise ära tapnud, sul pole mõtet rohkem vaeva näha.
GEORG: Ma olen ammu tahtnud küsida – mis tunne on olla surnud?
OSKAR: Mitte midagi erilist. Ikka on igav. Ja kujutad ette – varbaküüned kasvavad endiselt. Ma lootsin, et vabanen vähemalt sellest. See on ju nii loomalik ja alandav, lõigata oma varbaküüsi. See ei ole inimese vääriline, see on labane. Aga midagi pole teha, ma pean seda ikka veel aeg-ajalt tegema, muidu kasvaksid küüned läbi soki. Meis on ikka midagi madalat, midagi tülgastavalt matslikku, me ei pääse sellest ühegi nipi abil, ükskõik, kuidas me ka ei püüaks.
GEORG: Mind häirivad mu rinnanibud, need muudavad mu emise sarnaseks. Mis sa arvad, kas neid on võimalik lasta ära opereerida?
OSKAR: Ma ei usu. Nende kandmine on sinu saatus.
Tuleb ettekandja Luise, äratab Aleksandri.
LUISE: Härra, kas te soovite veel midagi?
ALEKSANDER: Jah. Klaas veini. Või ei, mul pole enam raha. Pean jälle oma rikka armukese üles otsima.
LUISE: Teil on rikas armuke?
ALEKSANDER: Jah, nii käskis Paul. Meil on ju raha vaja. Kunstiga ei teeni midagi.
LUISE: Ma tean, et te olete kunstnik. Seda on kohe näha, kunstnikud on nii teistmoodi, nii põnevad. Mulle meeldiks ka mõnda kunstnikku armastada, aga ma pole paraku üldse rikas. Ma olen täitsa vaene kohe.
ALEKSANDER: Aga armastage mind!
LUISE: Kuidas siis nüüd nii – teid? Teil on juba armuke.
ALEKSANDER: Aga ma ei armasta teda. Tegelikult ma isegi vihkan teda. Ta on tõusik, vastik väikekodanlane ja tema mees on jälk parasiit. Ja ega Hildegi mind ei armasta. Ta magab minuga ainult eksootika ja edevuse pärast. Ma tunnen ennast tema juures nagu odav prostituut. Aga mina olen kunstnik! Sürrealist! Kuidas su nimi on?
LUISE: Luise. Mina teie nime tean, teie olete härra Aleksander.
ALEKSANDER: Jäta see härra, ega ma pole mingi neetud kapitalist! Ütle lihtsalt Aleksander. Tead, Luise, ma olen sind sageli vaatama jäänud – siis kui sa meile veini tood ja klaase täis valad. Siis sa kummardud ettepoole ja sinu kaelusest on näha su väikest rinda. Ma ei suuda mitte kunagi jätta sinna sisse kiikamata. Sa oled väga ilus.
LUISE: Ah, mis jutt see on! Teie, kunstnikud, olete ikka hirmus riivatud ja ropud inimesed! (Punastab õnnelikult.)
ALEKSANDER: Me lihtsalt ei silmakirjatse. Ja meil on silma ilu peale. Istu siia, Luise, minu kõrvale.
LUISE: Ma ei saa, ma olen ju tööl.
ALEKSANDER: Mis siis, praegu on juba öö ja peale meie pole siin kedagi. Istu rahulikult, Luise.
Luise
