kaotama. Täna kavas – kõik sürrealistid raseerivad end publiku ees kiilaks. Liikumatu tants. Valutu peksmine. Sodomiit-muusika. Ja veel palju muud. Lõpetuseks ja maiuspalaks – sürrealistlik suguelund!
MEES: Aga Charlie Chaplin?
ALEKSANDER: Sina seal saalis ära mölise. Vaata, mis sulle näidatakse, muidu paneme su põlved põlema. Esimene etteaste – minge kõik perse!
Aleksander lahkub, tuleb Paul.
PAUL (karjub publikule näkku): Ennäe kui palju teid raisku siia kokku on roomanud! Ausõna, vastik on vaadata teie täis söönud molusid. Mida te siia ronisite? Mida te näha lootsite? Ostsite kalli pileti ja nüüd jõllitate. Sitapead! Mina teie asemel istuks kodus, vaikselt nagu hiir, ja häbeneksin, et ma olen selline värdjas. Teil on ju näost näha, et te olete nõrgamõistuslikud. Näiteks see pärdik siin esimeses reas. (Osutab Mehele.) Mida sinusugune siin teeb, sul on ju aju asemel saiapäts! Mõtlesid, et mängid intelligentset inimest, tuled teatrisse! Ei tule välja! Su loll lõust annab su ära! Sinusuguse haisulooma koht on jalgpallivõistlustel! Kohe kui otsa vaadata, on näha, et su pea on pehme nagu padi, kui kepiga virutada, siis ainult matsub, nagu klopiks vaipa! Ilalõug selline! Mind ajab oksele see teie elu! Te olete labased ja jälgid nagu tarakanid! Teil pole peas mitte ühtegi originaalset mõtet, te olete nagu loomad, kes mõtlevad ainult paljunemisele ja sellele, et oleks soe urg ja kõht paksult täis puugitud. Mis mõttega te üldse elate? Pooge end üles, kui leiate nii tugeva nööri, mis teie rasvast magu kannab. Aga kui ei leia, siis viskuge rongi alla, see lõikab teid kenasti tükkideks nagu vorsti ja teid saab leiva peale panna. Sedasi saaksid vaesed ja viletsad ka kõhu täis! Jah, ega õgimine pole teie monopol, ehkki te niimoodi arvate. Et te lõhkeks, parasiidid!
Paul sülitab publikusse ja lahkub. Tuleb Georg piiskopirüüs.
GEORG: Aga nüüd midagi lõbusamat. Eeslikisa!
Hakkab kisendama. Samal ajal kannavad Aleksander ja Oskar
lavale suure loosungi, kuhu on kirjutatud: „Sipelgas on voodis kingsepp!” Aleksander hakkab taguma suurt trummi. Oskar paneb sigareti põlema ja hakkab publikule suitsu näkku puhuma. Naine tõuseb läkastades.
NAINE: Lähme koju!
MEES: Aga Charlie Chaplin?
NAINE: Siin ei tule mingit Chaplinit! Kuidas sa aru ei saa, see oli ainult pettus! Need on ju pätid, nad mõnitavad inimesi!
MEES: Äkki ikka tuleb?
NAINE (kisendab): Lähme koju! Lähme koju! Lähme koju!
Pauli pool. Sürrealistid peavad pidu, Kiki triigib Pauli särke.
PAUL: Sürrealistide terviseks!
Kõik löövad klaase kokku.
PAUL: Vana maailm variseb! Me pöörame selle väikekodanliku diivanipadja pahupidi, nii et suled lendavad!
GEORG: Mul on ettepanek – katame linnaväljaku surnud eeslitega!
ALEKSANDER: Kust me saame nii palju eesleid?
GEORG: Kütime! Me võiksime korraldada metsiku eeslijahi, tungida taludesse – raudrüüdes, nagu kuningas Arthuri ümarlauarüütlid, ning ajada piigi otsa kõik ettesattuvad eeslid ja muulad!
OSKAR: See on vulgaarne. Liiga palju verd. Minu meelest oleks mõistlik avada hoopis üks müügipunkt, kust saab osta mürsukilde, mis on lõiganud ära mõne sõduri jala või käe. Me reklaamiksime neid kui parimaid habemeajamisvahendeid, mis lõikavad puhtalt ega jäta alles ainsatki karva. Ja müüjaks võiks olla mõni invaliid, nii öelda näitlik eksemplar.
PAUL: See on väga hea, Oskar! See ajab kogu selle karja vihast hulluks! Aleksander, mine osta veel veini!
ALEKSANDER: Aga minul pole raha.
PAUL: Kellel on raha? Andke Aleksandrile!
GEORG: Minul pole pennigi.
OSKAR: Otse loomulikult pole minulgi.
PAUL: Minul ka hetkel pole. Kiki!
KIKI: Minu käest küsid? Päris lolliks läinud. Teie olete mehed, teie asi on raha teenida. Minge tööle!
PAUL: Sürrealistid ei käi tööl! Sürrealistid ei teeni raha! See on meie kindel põhimõte ja selle vastu me ei eksi! Ei mingeid kompromisse selle räpase väikekodanliku maailmaga!
KIKI: No väga tore, olge siis näljas.
PAUL: Kiki, aga sina ju töötad! Sa õmbled! Sinul peaks natuke raha olema.
KIKI: Mina teid ka kõiki ülal pidada ei jaksa. Ma pole teie ema.
ALEKSANDER: Paul, Kikil on õigus. Äkki ikka teeksime põhikirja sellise muudatuse, et mingid tööd on lubatud. Ma võin näiteks ajalehtedele vahel arvustusi kirjutada…
PAUL: Mitte mingil juhul! Sürrealistid ei müü ennast! Sa tahad hakata väikeseks vastikuks leheneegriks! Sa ju uputad oma talendi pasa sisse!
ALEKSANDER: No on see siis nii suur patt, kirjutada paar väikest artiklit kuus ja saada selle eest mõni penn…
PAUL: Me ei vaidle! Kui sulle on tähtsad need pennid, siis uks on seal! Sürrealistide seas pole kohta reeturile!
ALEKSANDER: Einoh, mis sa nüüd sedasi, Paul. Ma ju ainult küsisin nõu. Kui sa ütled, et ei, siis jääb ei. Loomulikult. Rahune.
PAUL: Ära enam teine kord tule sellise jutuga!
ALEKSANDER: Ei, ei. Aga… ikkagi… Ütle, kust me siis raha saame?
PAUL: See on ju lihtne. Otsige endale rikkad armukesed. Nemad annavad.
PAUL: Minul endal seda muret pole. Mina ei aja rikkust taga. Mina olen vähesega harjunud ja selle vähese eest hoolitseb mu kallis Kiki.
KIKI: Oh kui lahke sa oled, kallis Paul! Ma tänan sind tõesti usalduse eest. (Karjatab.) Mis asi see siis nüüd on! Kurat!
Georg on vahepeal triikrauale naelad alla liiminud.
GEORG: See on sürrealistlik objekt!
KIKI: Mida ma sellega nüüd teen?
GEORG: Sa võid ta muuseumisse viia.
KIKI: Ise oled üks muuseum! Triikraud on nüüd samahästi kui perses! Kuidas ma sellega triigin? Kuradi idioot! Sa ostad mulle uue triikraua, sitavares!
Pidulik, vaikne muusika. Sürrealistid tulevad lavale, ülikond seljas, kõigil küünlad käes. Asetavad need enda ette.
PAUL:
