(mõtleb natuke): Ei, abiellume ikka enne ja siis lähme voodisse. Või oled sa juba unine?
KIKI: Unine? Ei ole.
PAUL: No siis on hea. Tuled mulle naiseks, Kiki?
KIKI: Hea küll, Paul.
Kiki ja Paul lebavad voodis.
KIKI: Me siis tuld ära ei kustuta?
PAUL: Ole nüüd! Me oleme ju abielus. Oi, Kiki, nüüd oled sa sürrealisti naine. Ma pean sind hoiatama, et sul ei saa kerge olema. Minu elus pole kohta kompromissidel. Ma kavatsen teenida oma aateid ja ma olen range nii enese kui teiste vastu. Me oleme avangard ja meie elu möödub barrikaadidel, sest vana, läppunud ja iganenud kunst piirab meid igast kandist. Me peame oleme pidevalt valvel, et me end selle vastu ära ei määriks. Ja me peame olema nõudlikud – enda ja teiste suhtes, aga eriti enda suhtes. Sürrealism peab jääma puhtaks.
Voodi juurde on tulnud Oskar. Ta silmitseb mõne hetke Kikit, siis võtab püksid jalast ja poeb teki alla, Kiki kaissu. Paul ei märka midagi.
PAUL: Kiki, meie abielust ei saa mingit väikekodanlikku pesapunumist. Minu jaoks on ja jääb elus kõige tähtsamaks kunst. Kompromissideta kunst. Ma tahan olla pidevalt näljane, ma tahan võita raskusi, ma tahan suruda end läbi elu nagu triikraud! Mul tekib palju vaenlasi, sest mina tunnistan ainult ühte tõde – sürrealismi! (Märkab, et Kiki voodipoolel on midagi kahtlast teoksil.) Kiki!
OSKAR (pistab koos Kikiga pea teki alt välja): Mis on, Paul?
PAUL: Oskar, mida sina siin teed? See on minu naine.
OSKAR: Paul, ära ole ometi nii väikekodanlik. Me oleme ju sürrealistid.
PAUL: Seda küll.
OSKAR: No näed. Maga rahus. Kiki on muide väga armas. Sul on hea maitse.
PAUL: Aitäh!
OSKAR: Head ööd!
KIKI: Jah, Paul! Head ööd! Ära enam kaua räägi, muidu oled hommikul hirmus unine.
Kiki ja Oskar tõmbavad endal teki uuesti üle pea.
PAUL: Head ööd! (Keerab paarikesele selja, tõmbab põlved lõua alla ja jääb magama.)
Hommik. Kiki serveerib röstsaiu ja keedab meestele kohvi.
KIKI: Sina, Paul, tahad ikka rohelist kohvi?
PAUL: Jah, see on ju sürrealismi värv, sa tead küll. Mina joon ainult rohelist.
KIKI: Olgu, kullake. Sa saad rohelist.
Segab kohvi hulka rohelist toiduvärvi ja ulatab tassi Paulile. Samas astub sisse Georg, kes kannab naiseriideid ja kellel on ülimalt suured rinnad.
GEORG: Kas siin elavad sürrealistid?
PAUL: Jah, seda küll. Mida te soovite, preili?
GEORG: Ma tahan teiega liituda. Ka mina olen sürrealist.
PAUL: Kuidas, palun?
GEORG: Ma olen sürrealist! Ma tulin teie juurde, et langeda põlvili teie jalge ette ja öelda – oo, võtke mind endi hulka, sest siin on minu koht! (Langeb põlvili.) Tahate, ma suudlen teie käsi? Tahate, ma lõikan endal silmad peast ja kingin teile, et te saaksite neist endale hommikusöögiks omletti valmistada? Mul pole millestki kahju, kui te mind ainult enda hulka võtate!
PAUL: Tõuske ometi püsti, preili. Mis teil hakkas! Niimoodi ei saa ju sürrealistide hulka vastu võtta, et te lihtsalt kargate uksest sisse ja ütlete – tere, mina olen sürrealist. Ma ju ei tunnegi teid.
GEORG: Aga saame siis tuttavaks.
Võtab jaki seljast. Kaks õhupalli, mis olid jaki alla rindadeks topitud, lendavad taevasse.
GEORG: Minu nimi on Georg. (Istub lauda, korjab kokku kõik röstsaiad, ehitab neist midagi tohutu hamburgeri sarnast ja hammustab sellest mehise suutäie.) Ma olen kohutavalt näljane, ma pole juba kolm nädalat ivagi hamba alla saanud. Ma olen käinud jala üle tuhande kilomeetri. Mul polnud ju raha tõlla üürimiseks! Ehkki ma oleksin tahtnud muidugi sõita teie maja juurde kuldses kaarikus, mida veavad aafrika ninasarvikud, kelle sarved on üle võõbatud musta lakiga. See oleks olnud piisavalt pidulik. Aga küll jõuab. Millest me alustame?
Mees ja Naine valmistuvad välja minema. Mees seob lipsu kaela, Naine meigib end peegli ees.
MEES: Kiisu, mis etendus see õieti oligi, kuhu me läheme?
NAINE: Seal esinevad mingid sürrealistid. Ma lugesin nende kuulutust, programm tundus päris huvitav. Selline kena pühapäevaõhtune meelelahutus. Nad laulavad kupleesid ja siis näidatakse numbreid tundvat koera ja kõige lõpus pidi üles astuma Charlie Chaplin ise.
MEES: Ohhoo! No siis saab küll nalja! Et vana hea Charlie ise! (Naerab juba ette mõnust.) Mäletad seda filmi, kus ta lubjapintsliga näkku sai? Peab vaatama, et head istekohad saaks. Oled sa valmis, kiisu?
NAINE: Olen valmis.
Naine võtab Mehel käe alt kinni, väärikalt jalutavad nad teatrini.
MEES: Lähme ikka enne etendust puhvetisse ka. Teeme suu magusaks, ah? Mida sa soovid, kiisu?
NAINE: Ma ei teagi kohe. Kas sina võtad konjakit?
MEES: Ma mõtlesin jah, et teen väikese pitsi. See on ju selline vana hea komme, et teatris ikka võetakse väike konjak enne etendust. See lööb pea mõnusalt tühjaks.
NAINE: Hea küll, võta siis mulle ka. Ja üks väike koogike.
MEES: Teeme nii. (Puhvetipidajale.) Kaks pitsi konkjakit ja üks kook.
PUHVETIPIDAJA: Milline kook?
MEES: Mm… No andke see maasika ja kreemiga.
PUHVETIPIDAJA: Jah, see on väga värske ja maitsev.
MEES: Ei tea, kas etendus on ka hea?
PUHVETIPIDAJA: Ei oska kahjuks öelda, see on meil täna esimest õhtut.
MEES: Ah et esietendus kohe. Kas Chaplin on juba tulnud?
PUHVETIPIDAJA: Pole näinud. Aga no küllap ikka, kui ta juba välja reklaamiti. Saal on igatahes välja müüdud.
Mees ja Naine võtavad oma konjakid ja koogi ning lähevad ja istuvad esimesse ritta. Lavale tuleb Aleksander.
ALEKSANDER: Tere õhtust,
