minu kohvikus käite! Te olete kõik nii vahvad! Eriti muidugi sina, Aleksander. Ära palun pahanda! Anna mulle andeks!
ALEKSANDER: Luise, ma armastasin sind.
LUISE: Jaa, mina sind ka. Ma armastan praegu ka.
ALEKSANDER: Ja ma kirjutasin oma romaani valmis. Sellepärast mind kohvikus polnudki. Ma istusin siinsamas, kirjutasin ja kui valmis sain, mõtlesin, et lähen jalutan ja hingan natuke ööõhku, aga kui sa töölt koju jõuad ja oled välja maganud, siis loen sulle hommikul viimase peatüki ette. Ja nüüd ma siis tulen koju, aga sina… aga sina oled…
LUISE: Mul on nii paha olla! Ma olen nii halb! Anna andeks, ma olen ju nii rumal! Ma olen ainult ettekandja, aga Oskar rääkis minuga nii ilusasti! Ta rääkis nii tarka juttu, ma ei saanud midagi teha, ma pidin temaga magama.
ALEKSANDER: Kõik, Luise. Me ei kohtu enam. Hüvasti!
Tõuseb püsti, haarab oma romaani ja tormab minema.
Aleksander põletab oma romaani. Siis võtab taskust purgi tablettidega ja neelab kõik alla. Heidab pikali ja tõmbab põlved lõua alla, nagu oleks tal külm.
Aleksander lebab haiglavoodis. Tema voodi kõrval seisavad Paul, Oskar ja Georg.
PAUL: Taevale tänu, et sa ellu jäid!
GEORG: Kas sul valutab kuskilt? Kas sul kõht töötab? Kas sa sittuda saad? Milline su sitt välja näeb? Ega see ometi vedel pole? Vedel on väga halb.
PAUL: Georg!
OSKAR: Oh, Aleksander! Sina pole seda tüüpi sürrealist, kes enesetappe sooritab. See on minu ala. Sinul ei tule see piisavalt elegantselt välja. See muutub sinu käes odavaks melodraamaks. Sa pead leidma teise tee.
ALEKSANDER: Millise?
OSKAR: Kust mina tean.
PAUL: Sa oled hea unenägude nägija. Kui sa haiglast välja saad, teeme jälle magamisega algust.
PAUL: No mis tähendab ei! Meil on ikkagi mingi distsipliin ka! Me pole mitte mingi suvaline kari, me oleme sürrealistid.
OSKAR: Jäta ta rahule, ta on veel nõrk.
Paul, Oskar ja Georg lahkuvad. Aleksander lebab veidi aega, siis keerab teise külje. Teisel pool voodit istub Irene.
IRENE: Kuidas teil läheb, Aleksander?
ALEKSANDER: Seltsimees Irene…
IRENE: Öelge lihtsalt Irene, milleks nii ametlikult. Meil oli teie pärast suur mure. Teate, meie parteis peame just teid kõige andekamaks sürrealistiks.
ALEKSANDER: Mind? Mispärast?
IRENE: Teis on midagi sellist… Me näeme teis potentsiaali. Me usume, et ta võite veel suuri asju korda saata. Ma olen näiteks kuulnud, et te kirjutasite romaani.
ALEKSANDER: Ma põletasin selle ära.
IRENE: Väga kahju. Aga samas – te olete ju alles noor, kindlasti kirjutate peagi uue. Kirjutate palju uusi romaane!
ALEKSANDER: Ei, ma ei kirjuta. Sürrealistid ei kirjuta romaane, see on labane, see on vanamoodne.
IRENE: Meie parteis küll nii ei arva. Teate, tegelikult mõtleme meie just vastupidi. Ega me ei pea just palju nendest viguritest, millega te siiani tegelenud olete – kõik need seosetud sõnad ja muu säärane. Valijad ei mõista sellist kirjandust. Neid see ei huvita. Töötav rahvas vajab just nimelt romaane, mis muu hulgas edastavad ka meie ideoloogiat, seletavad seda, paljastavad röövkapitalismi ja väikekodanlust, avavad halastamatult meie ühiskonna paiseid. Partei loodab väga teie peale, Aleksander. Ja mina samuti. Mul on teist nii kahju. Te olete kuidagi hoopis teistsugune kui need ülejäänud, teis on sisu, te pole lihtsalt kloun. Teie olete tõeliselt andekas. Ja peale selle olete te väga kena mees. Mehelik, tugev. Ja teil on nii ilusad kurvad silmad ja nukker pilk. (Suudleb korraga kirglikult Aleksandrit.) Aga pole viga, kallis! Tänasest päevast peale hoolitsen mina sinu eest.
ALEKSANDER: Irene! (Suudleb omakorda Irenet.) Aitäh sulle! Ma olin tõesti… veidi liimist lahti, aga nüüd, kus ma näen, et sina minusse usud, et ma sulle meeldin… Sina meeldid mulle ka, sa oled väga ilus. Irene, sa ütled, et partei ootab minult romaane… Mul on hea meel, aga Paul? Mida ütleb tema?
IRENE: Seltsimees Paul on partei liige ja peab alluma partei joonele. Partei teab palju paremini kui tema, millist kunsti töölised vajavad. Aitab juba veiderdamisest, sürrealistid peavad asuma tõsiste asjade kallale! Kas sa arvad, et Paul hakkab parteile vastu vaidlema?
ALEKSANDER: Jah, arvan küll. Sa ei tunne Pauli.
IRENE: Noh, siis me viskame koos sinuga ta lihtsalt oma erakonnast välja.
ALEKSANDER: Me viskame ta välja? Viskame Pauli välja? (Puhkeb naerma, tõmbab Irene enda juurde voodisse.) Me viskame ta välja!
Näituse avamine. Tugitooli on asetatud suur kauss, kuhu Georg valab pudelist piima. Oskar seisab kõrval ja suitsetab.
OSKAR: Palju sa sinna seda piima valad?
GEORG: Nii palju, et oleks ääreni täis. Selle töö nimi on „Lõhkenud amm”. Saad aru, amm istus siin toolil, tissid piima täis ja imetas last, aga laps lõi talle korraga hambad rinda ja amm läks lõhki nagu õhupall. Ta plahvatas! Ja nüüd on alles ainult piim, ainult valge piim, palju valget piima ja kusagil seal piima põhjas uppunud imik. Kas pole geniaalne?
OSKAR: Küllaltki.
Tulevad Aleksander, Paul ja Irene.
IRENE: Ja mis asi see on?
PAUL: See on Georgi töö. Georg, ehk sa seletad.
GEORG: Oo jaa! See on piim, eks ole…
IRENE: Piim? Päris tõeline piim?
GEORG: Päris tõeline piim, ma kauplusest ostsin.
ALEKSANDER: Ja valasid kõik siia räpasesse kaussi. Seda ei saa ju enam pärast juua.
GEORG: Juua? Mis mõttes juua?
ALEKSANDER: Kõige tavalisemas mõttes. Piim on joomiseks, mitte mängimiseks. Kas sa tead, kui palju on maailmas vaeseid lapsi, tööliste lapsi, kes ei saa kunagi piisavalt piima ja põevad sellepärast igasuguseid raskeid haigusi? Nende vanematel pole lihtsalt raha, et piima osta ja nüüd sina, sürrealist ja partei liige, lihtsalt võtad kätte ja raiskad ära sellise koguse piima, millest saaks joonuks terve lastekodu. Sa lihtsalt solgid toitu.
GEORG: Mis asja?
PAUL: Mida sa räägid, Aleksander! Mis kuradi lastekodu? Mis vaimuhaige jutt see on! Kas sa oled purjus!
