pikali ja ahmib õhku.)
PAUL: Lõpeta see tsirkus! Oh taevas… Selle inimesega ei saa ju arukalt rääkida. Ta on hullumeelne.
GEORG: Jah, seda ma olen! Välja arvatud see pisiasi, et mina pole hull.
PAUL: Georg, ma olen väga väsinud. Aga ma pean sinuga rääkima. Ma räägin sinuga partei nimel. Partei käsul. Partei tahab saada kinnitust sellele, et sa pole töölisklassi vaenlane. Kinnitad sa seda?
GEORG: Loomulikult, mul pole töölistest sooja ega külma. Neil pole ju raha minult pilte osta. Mind huvitavad ainult miljonärid. Mul on vaja raha! Palju raha!
OSKAR: Milleks sulle nii palju?
GEORG: Ma tahan osta kolm tuhat elevandikolpa. Ma ei saa elada ilma elevandikolpadeta, ma tahan, et need mind kõikjal ümbritseksid!
PAUL: Selge. Mine nüüd ära, Georg. Ma loodan, et niipea me ei kohtu.
GEORG: Aga sünnipäevaks toon ma sulle siis hiina viiuli! Igaks juhuks ma katsetan seda enne kodus hane peal.
PAUL (röögatab): Välja!
Georg ja Lena.
LENA (võtab endal vuntsid eest): Üsna hale kamp.
GEORG: Need on mu sõbrad. Nende seas möödus mu noorus.
LENA: Aga nüüd on aeg nad selja taha jätta. Sinu ees on lahti terve maailm, sa oled geniaalne, rikas, kõik imetlevad sind ja tahavad osta sinu maale! Sina, Georg, oled suur kunstnik! Üks suurimaid, kes iial elanud!
GEORG: Jaa! Nii see on! Ma teadsin seda alati! Alati! Aga räägi veel! Räägi veel, mu arm!
LENA: Sa oled jumal! Aga nemad on vaid väiklased keskpärasused. Sa ei tohi raisata oma aega nende peale. Sa kuulud ainult iseendale ja minule!
GEORG: Jah, kallis! Ma tean! Kahju neist. Kahju, et nad on nii väikesed. Nii tillukesed. Aga midagi pole teha, minusuguseid sünnib harva. Ainult üks kord tuhande aasta jooksul! Ma ei saa siduda oma elu tavaliste surelikega, minu kaaslaseks saab olla ainult jumalanna!
Langeb põlvili ja suudleb Lena tuharaid.
Aleksander on voodis. Irene kreemitab nägu.
IRENE: Parteis ei olda muide Pauliga sugugi rahul. Ta oli Georgiga liiga leebe. On selge, et tema peale ei saa loota. Ta ei suuda poliitikas orienteeruda ja on liiga põikpäine.
ALEKSANDER: Mis siis saab?
IRENE: Mis seal ikka. Ilmselt visatakse ta parteist lihtsalt välja. Midagi pole parata, me ei vaja selliseid isemõtlejaid.
ALEKSANDER: Ikkagi kahju kuidagi. Me tunneme teineteist juba nii kaua.
IRENE: Ükskord lõpeb lapsepõlv nagunii ja inimesed saavad täiskasvanuks. Aleksander, ma arvan, et sul on aeg nende sürrealistidega lõpetada.
ALEKSANDER: Kuidas siis nii… Ma ju kuulun nende hulka algusest peale.
IRENE: Nad võivad oma süüdimatute tempudega su mainele halvasti mõjuda ja seda pole vaja. Praegu oled sa nii laitmatu kuulsusega, kuulus töörahva kirjanik. (Ronib voodisse.) Aleksander, ma kuulsin täna, kuidas seltsimees Bauman ütles, et kui meie partei peaks valitsusse pääsema, saaks sinust tõenäoliselt kultuuriminister.
ALEKSANDER: Ta ütles nii!
IRENE: Oma kõrvaga kuulsin. Ja mis seal imestada? Sa oled ju nii populaarne! Sinu raamatud müüvad hästi! Lugejad armastavad sind! Valijad armastavad sind! Kõik armastavad sind! Mina armastan sind!
ALEKSANDER: Irene, kallis!
IRENE: Musikene! Oh, meil seisab ees nii ilus elu!
Paul ja Oskar istuvad kohvikus. Vaikivad. Väga pikk paus.
PAUL: Mind visati parteist välja.
OSKAR: Mis sellest. Ega ma ei saanudki aru, mis mõttega te sinna ronisite. Nad on seal nii igavad inimesed.
PAUL: Aga sa ise? Sina ise ju ka… astusid koos meiega.
OSKAR: Mina? Mitte iialgi! Paul – mina ja mingis parteis! Kas sa siis ei tunne mind? Pealegi, ära unusta, et ma olen tegelikult surnud.
PAUL: See läheb mul pidevalt meelest. Minu jaoks oled sa ikka nii elav. Oskar, sa oled alati olnud minu suur eeskuju. Sina oled sürrealist pealaest jalatallani. Ma olen alati sind imetlenud ja tahtnud olla sinu sarnane. Ikka mõtlen ma – aga mida ütleks selle kohta Oskar? Tead, ma olin omal ajal vist sinusse isegi armunud. Kas sa mäletad veel, kuidas sa tookord seal etendusel tahtsid rahva pihta tulistada?
OSKAR: Mäletan.
PAUL: Kui väga sa mind sel hetkel vaimustasid! Sa olid oma põlguses ja tülpimuses ebamaiselt kaunis. Sel päeval sündiski sürrealism.
OSKAR: Sürrealism on sitt nagu kõik muugi, ainult natuke värvilisem. Sinu viga on selles, Paul, et sa võtad kõike liiga tõsiselt. Aga mitte miski ei vääri seda, ka mitte sürrealism.
PAUL: Ma ei oska teisiti. Minu jaoks on see kogu mu elu.
OSKAR: Ah, jäta. Sa muutud pidulikuks. Tegelikult on kõik palju lihtsam ja igavam. Kõik siin maailmas sünnib niisama, möödaminnes.
Tõuseb, ringutab. Astub tagaseinal rippuva Mona Lisa maali juurde, silmitseb seda hetke mõtlikult. Suits hambus, joonistab ta Mona Lisale ette vuntsid ja mokahabeme.
OSKAR: Adjöö, Paul!
PAUL: Nägemiseni, Oskar!
Oskar viskab sigareti minema, läheb koju, avab gaasikraanid ja hingab sügavalt sisse. Mattub suitsu.
GEORG (peab loengut): Mu daamid ja härrad! Puhas peeretus väljub suuremaid takistusi kohtamata kehast päraku kaudu, tugevama või nõrgema mürtsu saatel. Seevastu paks ehk vabamüürlase peer soojeneb teel olles üles, laadib end mitmesuguste ette tulevate rasvaste ollustega, vajub viimaks kõhuõõne alaossa, vedelasse keskkonda ning lahkub viimaks kehast ilma suurema kärata, võttes aga kaasa kogu oma paksu ja vedela saagi ehk pasa. Puss ehk hääletu peer või ka naisterahva peer, rikub kõige rohkem õhku, ta imeb samuti keres ringi pööreldes endasse rasvaseid osakesi ja annab kehast väljudes endast märku armetu haisuga, mingit vahvat kärakat ta kuuldavale ei too. Liitpeerud väjuvad mitmes järgus ja mitme paugu saatel, nagu vuhiseks puhanguline tuul või nagu lastaks valanguna püssi. (Paul kargab saalis püsti.)
PAUL: Ma protesteerin! See on ju möla! See on haiglane jamps! Sellel pole mitte mingit tegemist sürrealistliku loenguga, nagu kuulutusel kirjas oli! See inimene on petis! Ärge kuulake teda, ta ei taipa sürrealismist midagi!
GEORG: Kallis
