Ma palun, aplaus sellele tublile mehele, kes on üks minu talendi suuremaid austajaid!
PAUL: Pea suu! Sa häbistad sürrealismi!
GEORG: Kallis Paul, see pole absoluutselt võimalik, kuna mina olengi ainus sürrealist maailmas! See ongi meie põhiline erinevus – mina olen sürrealist, aga sina mitte. Daamid ja härrad, pidage meeles! Sürrealism – see olen mina!
PAUL: Lurjus! Kuidas julged sina ennast sürrealismiks nimetada!
Ründab Georgi kepiga. Politseinik võtab tal kraest kinni ja veab minema.
Paul sööb Kiki ja Rätsep Ferdinandi pool liharulle.
KIKI: Nii tore, et sa tulid! Kuidas su sõbrad elavad? Teised sürrealistid.
PAUL: Ma ei tea. Mul pole enam sõpru.
KIKI: Kuidas siis nii? Kuhu nad siis kadusid? Aleksander ja Georg?
PAUL: Ma ei mäleta selliseid.
KIKI: Aga Oskar?
PAUL: Oskar… Ta sooritas veel ühe enesetapu. Seekord gaasiga. Pärast seda pole ma teda näinud. Tema oli kõige täiuslikum meie seas. Tema ise oligi sürrealism.
KIKI: Ja nüüd elad sa siis üksi.
PAUL: Jah.
RÄTSEP FERDINAND: Võtke ometi veel liharulle! Sööge, ärge häbenege! Kiki on mulle teist jutustanud. Ma teie töid küll ei tunne, ja ega ma neist aru ei saakski. Jaa, ma tunnistan ausalt – mina ei mõika nendest kunstiasjadest mitte midagi. Ma olen lihtne mees. Minu arust on kõik pildid ühesugused ja raamatut mina üldse kätte võtta ei julgegi, määrin veel kalli asja ära. Jaa, jaa, kulla härra! Ma olen päris tume inimene, ja ma tean seda. Aga sellest pole midagi, mina pean teist ikka lugu. Mina pean kõikidest inimestest lugu, kes ausalt oma tööd teevad ja vargil ei käi. Vaat vargaid mina ei salli. Neil tuleks minu meelest käed otsast raiuda, nagu vanasti tehti.
PAUL: Kuidas laps elab?
KIKI: Väga hästi, Ferdinand õpetab talle oma ametit.
RÄTSEP FERDINAND: Väga andekas väike noormees! Nõel ja niit on tema kätte otsekui loodud. Juba praegu oskab üksipäini vesti valmis õmmelda!
KIKI: Ta on praegu poksitrennis. Ta jumaldab poksi. Kui ma oleksin teadnud, et sa tuled, siis ma oleksin palunud, et ta koju jääks, aga ma ei teadnud ju.
PAUL: Ei, sellest pole midagi. Las ta poksib.
RÄTSEP FERDINAND: Aga tõstke ometi juurde, teil on ju taldrik tühi. Nii häid liharulle ei saa te kusagilt.
PAUL: Aitäh, mul on kõht täis. Liharullid olid tõesti suurepärased. Mul on nüüd aeg minna. (Tõuseb.)
RÄTSEP FERDINAND (tõuseb samuti, sikutab Pauli käisest, sosistab): Kiki rääkis, et teil pidid näpud päris põhjas olema… Olge lahke, võtke vastu – seda pole palju, aga natuke siiski abiks. (Sokutab Paulile raha.)
PAUL: Mis te nüüd!
RÄTSEP FERDINAND: Ei, ei, ärge vaielge! Kiki ütles ka ja… Kunstnikke peab ikka toetama. Ma ju ütlesin, mina pean kõikidest ametimeestest lugu. Võtke, võtke! Ja kui teinekord on tarvis pükse paigata või midagi nii, siis tulge kohe minu juurde! Teen ilma rahata korda.
PAUL: Seda küll, aga…
RÄTSEP FERDINAND: No mis me nüüd vaidleme! Ma ei saa aru! Ega see varastatud raha pole, see on ausa tööga teenitud. Võtke!
PAUL (võtab raha): Aitäh. (Läheb kiiresti ära.)
Paul tuleb kohvikusse.
KELNER: Tere härra Paul! Teile ikka seesama roheline kohv, mis alati?
PAUL: Seesama.
KELNER (toob kohvi): Ükspäev hakkasin mõtlema – juba kakskümmend aastat toon ma teile iga päev seda rohelist kohvi! Kuidas aeg lendab.
PAUL: Seda küll.
KELNER: Ma mäletan, kuidas ma kakskümmend aastat tagasi küsisin teie käest, mis asi on sürrealism. Olin ikka lollpea!
PAUL: Kas te nüüd teate, mis asi see on?
KELNER: No kes seda siis tänapäeval ei teaks! Lapsed kinkisid mulle jõuludeks isegi sellise T-särgi, mille peal on vuntsidega Mona Lisa pilt.
PAUL: Ah nii.
KELNER: Muide, teile on kiri. Mingid noormehed jätsid. (Lahkub.)
PAUL: Tänan! (Avab kirja, loeb.) Härra, te olete pask. Ja teie sürrealism on vana koerasitt. (Loeb veel korra, siis puhkeb korraga valjusti naerma.)
KELNER (ilmub ehmunult): Mis lahti?
PAUL: Ei midagi! (Naerab edasi.) Teil on õigus, kuidas küll aeg lendab!
Palju aastaid hiljem. Maani ulatuva valge habemega Aleksander istub pargipingil ja söödab tuvisid. Tuleb samasuguse maani ulatuva valge habemega Paul. Istub tema kõrvale. Vanamehed silmitsevad teineteist ja tunnevad ära.
ALEKSANDER: Paul!
PAUL: See oled sina. (Tahab tõusta, kuid köhahoog surub ta paigale.)
ALEKSANDER: Oota, kus sa lähed! Näe, võta, see on köhakompvek. See aitab.
Annab Paulile kompveki, Paul imeb seda.
ALEKSANDER: Mul on ka sageli nii, et köhi või hing välja. Sellepärast on mul need kompvekid alati kaasas. Küll mul on hea meel, et me kohtusime, Paul.
PAUL: Miks?
ALEKSANDER: Kuule, lepime ära.
PAUL: Ei lepi.
ALEKSANDER: No mispärast?
PAUL: Sellepärast, et mul on põhimõtted!
ALEKSANDER: Ikka veel.
PAUL: Surmani! (Väike paus.) Kuule, anna veel üks kompvek. Ammu pole magusat saanud.
ALEKSANDER: Võta terve pakk.
Tuleb Georg, samuti pika valge habemega, kahe kepi najal. Vajub pingile.
ALEKSANDER: Kuule, see on ju Georg!
GEORG: Oodake, mul on väike
