kahekümne kuue või seitsme aastane.”
“Ahaa! Äraostetav veel ei ole, aga auahne juba on,” ütles abee. “Kuidas ta teisse suhtus?”
“Pigem leebelt kui rangelt.”
“Kas te rääkisite talle kõik ära?”
“Kõik.”
“Kas tema suhtumine selle ülekuulamise käigus muutus?”
“Ühe hetke jooksul, kui ta võttis kätte mind kompromiteeriva kirja. Ta näis minu õnnetusest masendatud.”
“Teie õnnetusest?”
“Jah.”
“Olete te kindel, et just teie õnnetus teda masendas?”
“Vähemasti ilmutas ta minu suhtes suurt poolehoidu.”
“Mismoodi?”
“Ta põletas ära ainsa asitõendi, mis võis mind kompromiteerida.”
“Millise? Kaebuse?”
“Ei, kirja.”
“Olete selles kindel?”
“See toimus minu silma all.”
“See pole õige asi; see mees võis olla palju hullem kaabakas, kui teie arvata oskate.”
“Ausõna, te ajate mulle hirmujudinad peale! Kas siis maailmas polegi kedagi peale krokodillide ja tiigrite?”
“Jah, ainult et kahejalgsed krokodillid ja tiigrid on märksa ohtlikumad kui need teised.”
“Arutame edasi.”
“Meelsasti, te ütlesite, et ta põletas kirja ära?”
“Jah, nende sõnadega: “Te näete, see on ainus asitõend teie vastu ja ma hävitan selle.””
“See käitumine on liiga õilis, et olla loomulik.”
“Arvate?”
“Olen selles kindel. Kellele oli see kiri saadetud?”
“Härra Noirtier’le, Coq-Heroni tänav nr. 13, Pariis.”
“Kas te võite arvata, kas abiprokurör võis olla huvitatud selle kirja hävitamisest?”
“Võimalik, sest ta laskis mul paar korda vanduda, minu huvides, nagu ta ütles, et ma sellest kirjast kellelegi ei räägiks, ja ta laskis mul tõotada, et ma ei mainiks nime, mis oli aadressil kirjutatud.”
“Noirtier?” kordas abee. “Noirtier? Ma tutvusin ühe Noirtier’ga endise Etruria kuninganna õukonnas, Noirtier oli revolutsiooni ajal žirondiin. Kuidas teie abiprokuröri nimi oli?”
“De Villefort.”
Abee pahvatas naerma.
Dantès vaatas teda jahmunult.
“Mis teil on?” küsis ta.
“Kas te näete seda päikesekiirt?” küsis abee.
“Jah.”
“Minule on nüüd kõik märksa selgem kui see läbipaistev ja särav kiir. Vaene laps, vaene noormees! See kohtumees oli siis kena teie vastu?”
“Jah.”
“Väärikas abiprokurör põletas, hävitas kirja ära?”
“Jah.”
“Too korralik timuka varustaja laskis teil vanduda, et te iial ei mainiks Noirtier’ nime?”
“Jah.”
“Noirtier! Õnnetu sõge, kas te teate, kes oli see Noirtier? Noirtier oli tema isa!”
Välk, mis oleks Dantèsi jalge ees maasse löönud ja sinna sügava kuristiku lõhestanud, mille põhjast paistab põrgu, poleks teda sel määral rabanud, poleks šokki põhjustanud, poleks nii hävitav olnud kui need kuuldud sõnad. Ta tõusis püsti ja haaras kahe käega peast kinni, otsekui püüdes takistada selle lõhkemist.
“Tema isa! Tema isa!” karjus ta.
“Jaa, tema isa, kelle nimi on Noirtier de Villefort,” tähendas abee.
Siis sähvas nagu terav valgus läbi vangi aju, kõik, mis oli talle segaseks jäänud, oli nüüd hetkega päevselge. Villefort’i kõhklemine ülekuulamise ajal, hävitatud kiri, nõutud vanne, kohtumehe peaaegu anuv hääl, mis ei ähvardanud, vaid näis paluvat, kõik tuli talle nüüd meelde. Ta karjatas, taarus, nagu oleks ta purjus; tormas siis ava juurde, mis viis abee kongist tema omasse.
“Ma pean nüüd olema üksi,” ütles ta, “et kõige selle üle järele mõelda.”
Oma kongi jõudes vajus ta voodile. Kui valvur õhtul tuli, leidis ta Dantèsi seal istumas, nägu krampis, silmis liikumatu pilk, jäik ja tumm nagu raidkuju.
Nende tundide jooksul, mis ta oli mõelnud ja mis olid lennanud nagu sekundid, oli ta teinud kohutava otsuse ja andnud hirmsa tõotuse.
Üks hääl äratas Dantèsi mõtisklustest. See oli abee Faria, kelle juures oli valvur ka juba käinud ja kes tuli nüüd Dantèsi enda poole sööma kutsuma. Tema tuntud hullu maine, eriti aga lõbustava hullu maine, andis talle mõningaid eeliseid, nagu näiteks seda, et ta sai pisut valgemat leiba ja väikese pudeli veini pühapäeviti. Parajasti oligi pühapäev ja abee tuli oma noort kaaslast kutsuma, et temaga oma leiba ja veini jagada.
Dantès läks abeega kaasa; kõik ta näojooned olid jälle oma tavalisel kohal, aga nad olid kuidagi jäigad ja kindlad, mis kõnelesid mingist otsusest, kui nii öelda võib. Abee vaatas teda uurivalt.
“Mul on kahju, et aitasin teid otsingutes ja et ma ütlesin teile seda, mida ma ütlesin,” sõnas ta.
“Mispärast?” küsis Dantès.
“Sest ma põetasin teie südamesse tunde, mida seal varem ei olnud: kättemaksu.”
Dantès naeratas.
“Räägime millestki muust,” ütles ta.
Abee silmitses teda veel kord ja vangutas nukralt pead. Siis hakkas ta rääkima millestki muust, nagu Dantès oli palunud.
Vana vang kuulus nende inimeste kilda, kelle jutus, nagu see on tavaline paljukannatanud inimeste puhul, oli hulganisti õpetlikku ja alati huvipakkuvat, aga see oli vaba egoismist – too õnnetu ei rääkinud iial oma õnnetustest.
Dantès kuulas õhinal iga ta sõna: osa neist olid seoses mõtetega, mis olid talle tuttavad või puudutasid tema meremeheelu teadmisi, paljud rääkisid tundmatutest asjadest ja otsekui virmalised, mis meresõitjate teed polaarsetel laiuskraadidel valgustavad, näitasid noormehele fantastilises helenduses säravaid uusi maid ja silmapiire. Dantès taipas, milline õnn võiks olla teadmistega inimesel jälgida seda haritud vaimu tema rännakutel moraali-, filosoofia- ja
