nõus sellega, mida ma teilt palun, siis mina omalt poolt luban, et ma põgenemisest enam ei räägi.”
Abee naeratas.
“Kallis laps, paraku on inimlikud teadmised üsna piiratud,” sõnas abee, “kui ma teile olen õpetanud matemaatikat, füüsikat, ajalugu ja kolme kuni nelja elavat keelt, mida ma ise räägin, siis teate te niisama palju kui mina: mul kulub selleks vähem kui kaks aastat, et need teadmised teile üle anda.”
“Kaks aastat!” imestas Dantès. “Teie arvate, et ma võin kahe aastaga kõik need tarkused ära õppida?”
“Rakendama te neid ei õpi, aga põhiprintsiibid saate selgeks: õppimine ei tähenda veel teadmist. On olemas teadjad ja õpetlased: esimesed loob mälu, teised filosoofia.”
“Kas filosoofiat ei saa õppida?”
“Filosoofiat ei ole võimalik õppida. Filosoofia on teadmiste kogum, mida rakendab geenius; filosoofia on särav pilv, millele astus Kristus, kui ta taevasse läks.”
“Mida te mulle kõigepealt õpetate? Ma tahan kohe alustada, mul on janu teadmiste järele.”
“Kõike,” ütles abee.
Veel samal õhtul seadsid kaks vangi kokku õppimise plaani, mida pidi hakatama järgmisel päeval ellu viima. Dantèsil oli oivaline mälu, äärmiselt kiire taipamisvõime: tal oli matemaatiku kalduvusi ja selletõttu lihtne taibata kõike, mis oli seotud arvutamisega, kusjuures meremehe romantiline hingelaad mahendas kõiki neid liiga materialistlikke tõestusi, mis avaldusid vaid kuivades arvudes ja sirgjoontes; pealegi oskas ta juba itaalia keelt ja pisut uuskreeka keelt, mida oli õppinud oma reisidel idasse. Nende kahe keele abil mõistis ta peagi kõigi ülejäänute ehitust ja poole aasta pärast hakkas ta juba rääkima hispaania, inglise ja saksa keelt.
Nii nagu Dantès abee Fariale oli lubanud, kas siis nüüd sellepärast, et meelelahutus, mida talle pakkus õppimine vabaduse asemel, või sellepärast, nagu me juba näinud olime, et ta rangelt oma sõna pidas, igatahes põgenemisest ta enam ei rääkinud ja teadmistest tulvil päevad veeresid kiiresti. Aasta pärast oli ta hoopis teine inimene.
Mis puutub abee Fariasse, siis pani Dantès tähele, et hoolimata vaheldusest, mida abeele pakkus tema selts vangipõlves, läks abee päev-päevalt süngemaks. Mingi pidev lakkamatu mõte näis piiravat ta vaimu; ta vajus sügavasti mõttesse, ohkas tahtmatult, tõusis äkki püsti, pani käed rinnale risti ja käis sünge näoga oma kongis ringi.
Ühel päeval jäi ta äkki seisma keset ringi, mida oli sadu kordi oma kongis tallanud, ja hüüatas:
“Oh, kui seda tunnimeest ei oleks!”
“Tunnimeest ei oleks, kui te seda vaid tahaksite,” ütles Dantès, kes oli jälginud ta mõtet läbi ajukesta, nagu olnuks see klaasist.
“Ma ju ütlesin teile,” sõnas abee, “et tapmine on mulle vastumeelt.”
“Ja ometigi, kui see tapmine on korda saadetud, oleks selle sooritanud meie elualalhoiuinstinkt, sellele tõukab enesekaitse.”
“Ükskõik, ma ei suuda seda teha.”
“Aga te mõtlete sellele siiski?”
“Lakkamatult, lakkamatult,” pomises abee.
“Te olete mingi võimaluse leidnud, eks ole?” küsis Dantès erutatult.
“Jah, kui õnnestuks galeriile panna tunnimees, kes ei kuule ega näe.”
“Ta ei kuule ega näe,” vastas noormees nii kindla ja otsustava tooniga, et see kohutas abeed.
“Ei, ei,” hüüdis ta, “võimatu!”
Dantès tahtis sel teemal veel edasi rääkida, aga abee raputas pead ja ei öelnud enam ühtegi sõna.
Kolm kuud läks mööda.
“On teil palju jõudu?” küsis abee ühel päeval Dantèsilt.
Dantès ei vastanud, võttis peitli, keeras selle hobuserauakujuliseks ja siis jälle tagasi sirgeks.
“Kas te lubate, et ainult äärmise häda korral tapate tunnimehe?”
“Jah, ma vannun seda.”
“Siis me võime oma plaani ellu viia,” ütles abee.
“Palju meil selleks aega kulub?”
“Vähemalt aasta.”
“Kas me võime tööle hakata?”
“Otsekohe.”
“No näete nüüd, me oleme kaotanud terve aasta,” hüüdis Dantès.
“Kas te leiate, et me oleme selle kaotanud?” küsis abee.
“Oo, vabandust, vabandust!” hüüdis Dantès punastades.
“Pst!” ütles abee. “Inimene on siiski ainult inimene ja teie olete üks paremaid, keda ma olen tundnud. Vaadake, minu plaan on siin.”
Abee näitas Dantèsile joonistatud plaani: plaanil oli näha tema kong, Dantèsi kong ja neid ühendav käik; käigu keskelt läks kõrvalkäik, nagu neid kaevanduses tehakse. Selle käigu kaudu said vangid galerii alla, kus tunnimees edasi-tagasi sammus; kui nad kord sinna välja jõuavad, teevad nad sügava süvendi ja kangutavad selle kohal galeriipõrandast ühe plaadi lahti; plaat vajub kindlaks määratud hetkel sõduri jalge alt ära ja sõdur kukub süvendisse: Dantès sööstab sel hetkel, mil sõdur on kukkumisest niivõrd jahmunud, et ei suuda ennast kaitsta, tema juurde, seob ta kinni, topib talle nartsu suhu, ja siis ronivad mõlemad, abee Faria ja Dantès, ühest galeriiaknast välja, laskuvad nöörredeliga välismüürilt alla ja põgenevad.
Dantès plaksutas käsi, ta silmad särasid rõõmust: plaan oli nii lihtne, et see pidi õnnestuma.
Veel samal päeval asusid kaevurid tööle seda suurema innuga, et töö järgnes pikale puhkusele ja oli tõenäoliselt jätkuks kummagi mõtetele ja salasoovile.
Nad tegid töös vaheaja ainult siis, kui kumbki pidi minema oma kongi, et valvuri ringkäigu ajal kohal olla. Pealegi olid nad harjunud valvuri vaevukuuldavate sammude järgi kindlaks tegema aega, millal ta alla tuli, ja kordagi ei tabatud kumbagi neist ootamatult. Uuest käigust väljavõetud mulla, mis oleks eelmise käigu tõkestanud, olid nad äärmiselt ettevaatlikult Dantèsi või Faria kongi aknast järk-järgult välja visanud: nad pihustasid mulla hoolega ja öötuul kandis selle kaugele, ilma et ühtegi jälge oleks jäänud.
Rohkem kui aasta kulus töö peale, mida tehti peitli, noa ja puukangiga: selle aasta jooksul, kordagi tööd katkestamata, jätkas Faria Dantèsi õpetamist, kõneles temaga kord ühes, kord teises keeles, rääkis talle rahvaste ajaloost ja suurmeestest, kes aeg-ajalt jätavad endast särava jälje, mida nimetatakse kuulsuseks. Abee oli härrasmees, kuulus kõrgseltskonda ja tema käitumisviisist, milles oli nukrat majesteetlikkuse oskas Dantès talle looduse poolt antud omandamisvõimega haarata seda elegantset viisakust, mis tal endal puudus, ja aristokraatlikke maneere, mida tavaliselt omandatakse vaid kokkupuutes kõrgklassidega või väljapaistvate inimeste seltskonnas.
Viieteistkümne kuu pärast oli kõrvalkäik valmis; süvend galerii alla oli tehtud;
