Faria, kes konksu teritas, millega kavatsesid nöörredelit kinnitada, hüüab teda ahastava häälega. Dantès ruttas tagasi oma kongi ja nägi abeed seismas keset tuba, laup higine ja käed tõmbunud krampi.
“Mu jumal!” hüüdis Dantès. “Mis on? Mis teil ometi on?”
“Ruttu, ruttu,” ütles abee, “kuulake mind.”
Dantès vaatas Faria kaamet nägu, siniseid rõngaid silmade ümber, veretuid huuli ja juukseid, mis olid turri tõusnud. Kohkumusest pillas ta peitli käest.
“Mis on ometi juhtunud?” hüüdis Dantès.
“Ma olen kadunud!” ütles abee. “Kuulake mind. Hirmus, võib olla, et koguni surmav tõbi on mul kallal; hoog tuleb, ma tunnen seda: üks kord on see mul juba olnud, aasta enne seda, kui mind arreteeriti. Selle haiguse vastu on vaid üks rohi, ma ütlen teile selle: jookske ruttu minu kongi, tõstke voodi jalga, see on seest õõnes, te leiate sealt väikese klaaspudeli, mis on poolest saadik täis punast vedelikku, tooge see siia; või ei, parem mitte, keegi võib mind siin tabada; aidake mul tagasi minna oma kongi, kuni mul veel natuke jõudu on. Mine tea, mis sel ajal võib juhtuda, kuni haigushoog kestab?”
Dantès ei kaotanud pead, kuigi juhtunud õnnetus oli määratu, ta ronis käiku, tiris õnnetut kaaslast enda järel ja viis ta hirmsat vaeva nähes käigu teise otsa, sealt abee kongi ja pani ta seal voodisse.
“Tänan,” ütles abee, värisedes kogu kehast, nagu oleks ta jäisest veest tulnud. “Hoog tuleb, ma langen katalepsiasse; võib-olla ei tee ma ühtegi liigutust, võib-olla ei tule mu suust ühtegi oiet; aga võib juhtuda, et ma ajan suust vahtu, tõmbun kangeks, karjun; katsuge nii teha, et mu karjumist kuulda poleks, see on väga tähtis, muidu võib-olla viiakse mind teise kongi ja me oleme jäädavalt lahutatud. Kui te näete, et ma olen liikumatu, külm ja nii-öelda surnud, alles siis, kuulake hästi, kangutage mu hambad noaga lahti ja tilgutage suhu kaheksa kuni kümme tilka seda vedelikku, võib-olla ma tulen siis teadvusele.”
“Võib-olla?” hüüdis Dantès ahastuses.
“Appi! Appi!” hüüdis abee. “Ma… ma su…”
Atakk oli nii ootamatu ja äge, et õnnetu vang ei suutnud isegi alustatud sõna lõpetada. Üle ta lauba libises vari, kiire ja sünge nagu tormi-iil merel. Kriisi tõttu läksid ta silmad suureks, suu kiskus krampi, punased plekid ilmusid põskedele. Ta vähkres, ajas suust vahtu, karjus, aga tema enda soovitust mööda lämmatas Dantès karjed tekiga. Hoog kestis kaks tundi. Ja siis vajus ta tagasi, elutu nagu kivikamakas, kahvatu ja külm nagu marmor, purustatud nagu jalge alla tallatud pilliroog. Korraks tõmbus keha veel krampi, siis ta kangestus ja läks näost kaameks.
Dantès ootas, kuni näiline surm oli vallutanud abee keha ja jäätanud kõik kuni südameni; siis võttis ta noa, surus tera hammaste vahele, kangutas hirmsa vaevaga Faria krampis lõualuud lahti, tilgutas talle suhu üksteise järel kümme tilka punast vedelikku ja jäi siis ootama.
Möödus terve tund, mille jooksul rauk ei andnud vähimatki elumärki. Dantès kartis juba, et oli liiga kaua oodanud, ja vaatas teda üksisilmi, endal kahe käega peast kinni hoides. Viimaks hakkasid abee palged jumet võtma, ilmetutesse pärani silmadesse tuli tagasi pilk, kerge ohe vallandus suust ja ta liigutas ennast.
“Päästetud! Päästetud!” hüüdis Dantès.
Haige ei suutnud veel rääkida, aga ta sirutas silmanähtava hirmuga käe ukse poole. Dantès kikitas kõrvu ja kuulis valvuri samme: kell hakkas seitse saama, Dantès polnud mahti saanud ajale mõelda.
Noormees hüppas põrandas oleva ava poole, ronis sisse, pani kivi oma pea kohal paika ja kiirustas oma kongi.
Hetk hiljem läks kongi uks lahti ja valvur leidis vangi nagu tavaliselt voodiserval istumas.
Vaevalt oli valvur selja pööranud, vaevalt jõudis ta sammude kaja koridoris haihtuda, kui hirmsasti mures Dantès, kellele söök pähegi ei tulnud, sama teed mööda tagasi ruttas, peaga põrandakivi eest lükkas ja abee kongi astus.
Abee oli teadvusel, aga lebas ikka veel loiult ja jõuetuna voodis.
“Mina mõtlesin, et enam ma teid ei näe,” ütles ta Dantèsile.
“Mispärast?” küsis noormees. “Kas te arvasite, et surete?”
“Ei. Aga teie põgenemiseks on kõik valmis, arvasin, et te põgenete.”
Dantèsil tõusis nördimusest puna palgesse.
“Ilma teieta!” hüüdis ta. “Kas te pidasite mind tõesti selleks võimeliseks?”
“Nüüd ma näen, et ma eksisin,” ütles haige. “Oh ma olen nii nõrk, kurnatud, täiesti läbi.”
“Ärge laske pead norgu! Teie jõud tuleb tagasi,” ütles Dantès, istus Faria voodi juurde ja haaras ta käed oma pihku.
Abee raputas pead.
“Eelmisel korral kestis hoog pool tundi,” ütles ta. “Pärast seda oli mul nälg ja ma tõusin omal jõul püsti. Täna ma ei suuda liigutada ei paremat kätt ega jalga; mu pea on raske, järelikult on verevalum ajus. Kolmandal korral saan ma täieliku halvatust või suren kohe.”
“Ei, ei, rahustuge, te ei sure. Kui see kolmas hoog peaks tulema, siis olete juba vaba. Me päästame teid nagu selgi korral, isegi paremini kui sel korral, sest siis on meil vajalik abi käepärast.
“Kallis sõber,” ütles rauk, “ärge petke ennast, atakk, mis praegu oli, mõistis mind eluaegsesse vangistusse: selleks et põgeneda, реab inimene suutma kõndida.”
“Me ootame, nädal aega, kuu, kaks kuud, kui vaja. Selle aja sees saate oma jõu tagasi. Põgenemiseks on kõik valmis, see on meie enda teha, mis hetke ja tunni me selleks valime. Sellel päeval, kui teil on juba küllalt jõudu ujumiseks, viimegi oma plaani ellu.”
“Mina enam ei uju,” ütles Faria, “mu käsi on halvatud ja mitte üheks päevaks, vaid jäädavalt. Tõstke ta üles, vaadake ise, mis ta kaalub.”
Noormees tõstis abee käe, mis langes elutult alla. Ta ohkas.
“Olete nüüd veendunud, Edmond, eks ole?” ütles Faria. “Uskuge mind, ma tean, mida ma räägin: haiguse esimesest atakist peale olen lakkamatult sellele mõelnud. Ma ootasin seda, sest olen selle pärinud perekonnalt, minu isa suri kolmanda ataki tagajärjel, vanaisa nõndasamuti. Arst, kes mulle selle vedeliku valmistas ja kes polnud keegi muu kui kuulus Cabanis ise, ennustas mulle sama saatust.”
“Arst võib eksida,” hüüdis Dantès. “Teie halvatus mind ei sega, ma võtan teid oma turjale ja ujun niiviisi.”
“Kulla laps,” ütles abee, “te olete meremees, olete ujuja, järelikult teate väga hästi, et säärase koormaga ei uju inimene viitkümmend tõmmetki. Ärge laske ennast petta illusioonidest, millesse isegi teie suuremeelne süda ei usu: mina jään niikauaks siia, kuni lööb minu vabadusetund, mis nüüdsest peale võib olla ainult surmatund. Teie aga põgenege, lahkuge! Te olete noor, osav ja tugev, ärge minu pärast muretsege, ma annan teile teie sõna tagasi.”
“Hüva!” sõnas Dantès. “Sellisel juhul jään ka mina siia.”
Ta tõusis püsti, sirutas käe pidulikult rauga kohale ja ütles:
“Ma
