nii,” ütles haige. “Ma olen nõus. Tänan.”
Siis sirutas ta Dantèsile käe ja sõnas:
“Võib-olla teile tasutakse teie omakasupüüdmatu ustavuse eest. Aga et mina ei saa ja teie ei taha lahkuda, siis tuleb meil käik galerii all kinni panna: sõdur võib oma ringkäigul märgata, et jalgealune kajab õõnsalt vastu, võib mõne inspektori tähelepanu sellele juhtida, ja siis oleme avastatud ja meid lahutatakse.
Minge tehke see töö ära, kahjuks ei saa mina teid seejuures abistada; kasutage selleks kogu öö, kui vaja, ja tulge minu juurde alles hommikul, pärast valvuri ringkäiku, mul on teile midagi tähtsat öelda.”
Dantès surus abee kätt, kes talle rahustavalt naeratas, ja lahkus, kuulekalt ja aupaklikult – nii oli ta alati oma vanasse sõbrasse suhtunud.
XVIII
VARANDUS
Kui Dantès järgmisel hommikul oma kaaslase kongi jõudis, leidis ta abee rahuliku näoga istumas.
Tema vasakus käes – mäletatavasti sai ta ainult aeda liigutada – võis näha kongi kitsukesest aknast langevas valguskiires väikest silindrikujulist paberilehte, mis ilmselt tavaliselt rullis seisis ja nüüd kuidagi lahti ei tahtnud püsida.
Abee näitas paberit sõnalausumata Dantèsile.
“Mis see on?” küsis Edmond.
“Vaadake hoolega,” ütles Faria naeratades.
“Ma vaatan kõigest väest, aga ei näe muud kui poolpõlenud paberitükki, kuhu on mingi imeliku tindiga gooti tähtedes midagi kirjutatud.”
“See paber, kallis sõber,” ütles Faria, “ma võin teile seda nüüd tunnistada, sest olen teid proovile pannud see paber on minu varandus, millest tänasest peale pool kuulub teile.”
Külm higi tõusis Dantèsi laubale. Kuni tänase päevani – kui pikka aega! – oli ta vältinud Fariaga juttu varandusest, mille pärast vaest abeed hulluks peeti. Loomupärasest delikaatsusest oli Dantès hoidunud puudutamast seda valuliselt helisevat keelt ja ka Faria oli vaikinud. Dantès oli pidanud Faria vaikimist märgiks, et too on mõistuse tagasi saanud, aga täna näisid need paar pärast rasket kriisi poetatud sõna tähistavat Faria tõsist tagasilangemist nõdrameelsusesse.
“Teie varandus?” kogeles Dantès.
Faria naeratas.
“Te olete igas mõttes õilishing, Edmond,” sõnas abee, “teie kahvatusest ja värisemisest ma mõistan, mis teis praegusel hetkel toimub. Ei, olge rahulik, ma ei ole hull. See varandus on olemas, Dantès, ja kui mina pole seda enda kätte saanud, siis teie, Dantès, saate. Ükski inimene ei tahtnud mind kuulda võtta ega uskuda, sest mind peeti hulluks; aga teie peaksite teadma, et ma seda ei ole. Kuulake mind nüüd ära ja siis võite mind uskuda või mitte, nii nagu soovite.”
“Oh issand, ta on sellesse tagasi langenud,” pomises Edmond. “See õnnetus mul veel puudus!”
Ja ütles siis valjusti:
“Kallis sõber, atakk on teid võib-olla väsitanud, kas te ei tahaks natuke puhata. Homme, kui te soovite, kuulan ma teie loo ära, aga täna ma lihtsalt hoolitsen teie eest. Pealegi,” lisas ta naeratades, “ons meil siis varandusega nii kiire?”
“Väga kiire, Edmond!” vastas rauk. “Kes teab, võib-olla homme või ülehomme tuleb kolmas atakk? Mõelge sellele, siis on kõik läbi! Jaa, nii see on! Olen tihtipeale mõelnud kibeda mõnuga sellele varandusele, mis teeks rikkaks kümme perekonda. Nendele, kes mind jälitasid, on ta kadunud: see mõte oli mulle kättemaksu eest ja ma nautisin seda pikalt oma kongi pimeduses ja vangipõlve ahastuses. Aga nüüd, kus ma olen armastusest teie vastu maailmale andeks andnud, nüüd, kus ma näen, et teie olete noor ja tulevik on teil alles ees, nüüd, kui ma mõtlen sellele, millist õnne võib teile tuua minu saladuse avaldamine, nüüd on mul hirm viivitamise pärast, ma värisen mõtte juures, et ei suuda kindlustada teile kui igas mõttes väärikale omanikule seda määratut sala-aaret.”
Edmond pööras pea ohates kõrvale.
“Te ei taha mind ikka veel uskuda, Edmond,” jätkas Faria, “kas minu hääl ei veennud teid? Ma näen, et teil on vaja tõendeid. Lugege siis seda paberit, mida ma ei ole näidanud ühelegi inimesele.”
“Homme, kallis sõber,” sõnas Edmond, kellele rauga hullusega kohanemine oli vastumeelt. “Me ju leppisime kokku, et räägime sellest homme.”
“Me räägime sellest homme, aga paber lugege läbi täna.”
Ei maksa teda ärritada,” mõtles Dantès.
Ja võtnud paberi, millest pool oli puudu, ilmselt oli see mingi õnnetuse tõttu ära põlenud, Dantès luges sealt:
kahe miljoni rooma skuudoni ja mil
tab eest kahekümnenda rah
Idaabajast otsejoones. Kaks
koobastesse: varandus on teis
nurgas; selle vara parandan ma
ainukesele pärijale.
25. aprillil 1498 Ces
Noh?” küsis Faria, kui noormees oli lugemise lõpetanud.
“Ma näen siin ainult poolikuid ridu, sõnadel pole mingit mõtet,” ütles Dantès. Tuli on poole kirjast hävitanud ja see on täiesti arusaamatu.”
“Teile küll, mu sõber, kes te seda esimest korda loete, aga mitte mulle, kes ma olen selle kallal pead murdnud ööde kaupa olen rekonstrueerinud iga lause, täiendanud iga mõtet.”
“Ja te arvate, et olete leidnud selle pooleli jäänud mõtte?”
“Olen selles päris kindel, te võite selle üle ise otsustada: aga kõigepealt kuulake ära selle paberi ajalugu.”
“Tasa!” hüüdis Dantès. “Sammud! …Keegi tuleb… Ma lähen… Hüvasti.”
Ja Dantès, õnnelik, et pääses paberi ajaloost ja selgitusest, millest ta ilmselt oleks leidnud kinnitust sõbra õnnetule haigusele, libistas ennast nagu madu läbi kitsa käigu, kuna Faria, kellele hirm oli liikumisvõime osaliselt tagasi andnud, lükkas põrandakivi jalaga paika ja viskas mati sinna peale, et peita pilkude eest pragu, mida ta ei jõudnud kaotada.
Tuli vanglaülem, kes oli valvuri käest kuulnud Faria haigushoost ja tahtis nüüd ise kindlaks teha, kui tõsine see oli.
Faria võttis ta vastu istudes, püüdes vältida iga kompromiteerivat liigutust, ja tal õnnestuski vanglaülema eest varjata halvatust, mis oli tema poolt keha tabanud. Ta kartis, et vanglaülemal võiks temast hale hakata ja ta lastakse üle viia tervislikumasse vanglasse ning lahutatakse nõndaviisi oma noorest kaaslasest. Aga õnneks see nii ei olnud ja vanglaülem lahkus veendumusega, et tema vaesel hullul, kelle vastu ta südamepõhjas kerget poolehoidu tundis, oli vaid tühine tervisehäire.
Sedaaegu istus Dantès, pea käte vahel, oma voodil ja püüdis mõtteid koguda. Sest ajast peale, kui ta Fariat tundis, oli ta näinud abee mõtlemisviisis säärast arukust, laiahaardelisust,
