sest uks oli lahti; ja isegi… oot-oot… jah, just nii, Danglars läks mööda parajasti sel hetkel, kui kapten andis mulle paki suurmarssali jaoks.”
“Hästi,” ütles abee, “oleme juba edasi jõudnud. Kas te võtsite kedagi kaasa, kui te Elba saarel maale läksite?”
“Mitte kedagi.”
“Teile anti seal kiri?”
“Jah, suurmarssal andis.”
“Mida te selle kirjaga tegite?”
“Panin rahataskusse.”
“Kas teil oli siis rahatasku kaasas? Kuidas üks rahatasku, milles on ametlik kiri, võiks mahtuda meremehe taskusse?”
“Teil on õigus, mu rahatasku oli laeval.”
“Järelikult panite te kirja alles laeval rahataskusse?”
“Jah.”
“Kus oli see kiri Portoferraiost laevale minnes?”
“Hoidsin seda käes.”
“Kui te “Pharaoni” pardale läksite, võis igaüks näha, et teil oli kiri käes?”
“Jah.”
“Nii Danglars kui ka teised?”
“Nii Danglars kui ka teised.”
“Nüüd kuulake hästi, tuletage kõik meelde: kas te mäletate, missuguste sõnadega oli kirjutatud kaebus?”
“Oo jaa! Ma lugesin seda kolm korda, ja iga sõna on mulle täpselt meelde jäänud.”
“Korrake seda mulle.”
Dantès mõtles natuke.
“Ta oli nii, sõna-sõnalt,” ütles ta siis.
“Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, kaubalaeva “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.
Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse, see kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”
Abee kehitas õlgu.
“Kõik on päevselge,” ütles ta, “te pidite olema küll väga naiivne ja heasüdamlik, et te kohe kõike ei taibanud.”
“Arvate?” hüüatas Dantès. “Milline alatus!”
“Milline oli Danglars’i tavaline käekiri?”
“Ilus kaldkiri.”
“Milline oli anonüümkirja käekiri?”
“Vasakule kaldu.”
Abee naeratas.
“Moonutatud, eks ole?”
“Liiga kindel, et olla moonutatud.”
“Oodake,” ütles ta.
Abee võttis sule, õigemini eseme, mida ta selleks nimetas, kastis tindi sisse ja kirjutas vasema käega selleks ettevalmistatud riidetükile kaebuse paar esimest rida.
Dantès astus sammu tagasi ja vaatas peaaegu kohkumusega abeed.
“Oo, see on üllatav!” hüüdis ta. “Kuidas see käekiri sarnaneb kaebuse omaga.”
“Ilmselt oli kaebus kirjutatud vasema käega. Ma olen ühte asja tähele pannud,” ütles abee.
“Mida?”
“Et kõik parema käega kirjutatud käekirjad on erinevad ja kõik vasema käega kirjutatud on sarnased.”
“Te olete siis kõike näinud, kõike tähele pannud?”
“Lähme edasi.”
“Jajah, muidugi.”
“Asume teise küsimuse juurde.”
“Ma kuulan.”
“Kas keegi oli huvitatud sellest, et teie ei abielluks Mercédèsiga?”
“Jah. Üks noormees, kes teda armastas.”
“Tema nimi?”
“Fernand.”
“See on hispaania nimi.”
“Ta on katalaan.”
“Kas te arvate, et tema oli võimeline seda kirja kirjutama?”
“Ei. Tema oleks mulle lihtsalt noaga virutanud.”
“Jaa, see on hispaanlaste moodi: tapmine küll, aga mitte alatus.”
“Pealegi ei teadnud ta neid üksikasju, millest oli kaebuses juttu.”
“Te ei rääkinud neist kellelegi?”
“Mitte kellelegi.”
“Isegi mitte oma armsamale?”
“Isegi mitte oma pruudile.”
“Siis on see Danglars.”
“Jah! Nüüd olen ma selles kindel.”
“Oodake… kas Danglars tundis Fernand’i?”
“Ei… jah… Nüüd mulle tuleb meelde…”
“Mis?”
“Kaks päeva enne abiellumist nägin neid koos laua taga papi Pamphile’i lehtlas. Danglars oli sõbralik ja rõõmus, Fernand oli kahvatu ja ärritatud.”
“Olid nad kahekesi?”
“Ei, neil oli veel kolmas kaaslane, mina tundsin toda meest hästi, tema nad ilmselt tuttavaks tegigi, see oli üks rätsep, ta nimi oli Caderousse. Aga tema oli juba purjus, oodake… oodake… Kuidas see mulle enne meelde ei tulnud? Laual, mille taga nad jõid, oli tindipott, paber ja suled.” Dantès tõstis käe laubale. “Oo alatud lurjused!”
“Kas te tahate veel midagi teada saada?”
“Jaa, sest teie oskate sügavale tungida, teie näete kõike nii selgesti; ma tahan teada, miks mind ainult üks kord üle kuulati, miks mind ei viidud kohtunike ette ja miks mind süüdi mõisteti ilma kohtuotsuseta?”
“Oo! See on märksa keerulisem,” ütles abee. “Õigusemõistmise käigud on tumedad ja salapärased, neisse on raske tungida. Mis me siin praegu teie kahe sõbra kohta kindlaks tegime, see oli lapsemäng. Selles teises küsimuses on mul vaja täpsemaid andmeid.”
“Küsige,
