muutuda päris hakkajaks ja leidlikuks. Mulle tuli idee: lähen Poola kirjanike liitu ja palun abi. Mida hommikul ka tegin. Leidsin telefoniraamatust kirjanike liidu aadressi, lasin pererahval endale teed juhatada ja jõudsingi oma kohvriga sinna. Kirjanike liit oli ja on päris restaureeritud kuningalossi vastas. Seal kurtsin oma häda: nad olid valmis mind ööks-paariks oma hotelikusse majutama, kuni sugulastega ühenduse saan. Hotellike oli sama maja ärklikorrusel. Seadsin end sisse ja sain viimaks ka helistada tädile. Kes siis saatis ühe oma sõbra poja, noore katoliku intellektuaali Romualdi mulle järele. Romualdiga oli hoopis lihtsam kontakti leida kui vanemate sugulastega. Asi ei olnud ainult kirjutamise raskustes, nagu peagi aru sain, vaid selles, et need inimesed, ka tädi Aniela, ei olnud dialoogi-inimesed. Nad ei kuuland teist, võtsid teise – see tähendab minu – jutust vaid selle, mis nende raamidesse sobis. See, et Eestist tulnud inimene võib olla hoopis teistsugune, mõelda ja tunda teistmoodi kui poolakas, oli neile arusaamatu, väga võimalikult ei tulnud nad selle pealegi. Romuald oli aga ka ise teistmoodi ja tänu temale hakkasin Poola ja tema kiriku asjadest paremini aru saama. Aga enne pidin käima Lublinis, Zakopanes ja Krakówis – niisuguse marsruudi oli tädi Aniela mulle korraldanud.
Romuald oskas korralikult prantsuse keelt ja oli valmis seda ka rääkima, tädi Anielaga, kes küll prantsuse keelt oskas, tuli rääkida poola keelt. Suhtlemine temaga oli perekondlik, tema pool tundsingi otsemaid, et olen pandud raamidesse, et minult oodatakse teatavat käitumist, teatavaid suhtumisi. Tädi Aniela elas koos ühe vana tädikesega, kes oli pärit Kaunasest. Ta oskas õige natuke leedu keelt, aga ei temal ega Anielal polnud mingit tõsist huvi Leedu ja leedu kultuuri vastu. Leedu oli neile, nagu vist enamikule vanema põlve poolakatele, lihtsalt emamaast ära lõigatud Poola osa. Leedulased – loomulikult ei öelnud seda keegi mulle otse – olid ja võibolla on osalt praegugi poolakatele arusaamatus.
„Kas sa tunned end ka natuke poolakana?“ küsis mult korra tädi Aniela ja tema küsimuses oli tungivat soovi, et vastaksin jaa. Aga minu eesti siirus ei luband jaa öelda. Ma ei mäleta, mida täpselt vastasin, aga mu vastuse mõte oli vist selles, et ligi 40 miljoni asukaga Poola ei vaja mind, miljoniline Eesti aga ehk vajab. Usun, et mul oli õigus. Tegelikult ma ei saa hästi aru sellise küsimuse mõttest. Kuidas saab TUNDA end poolakana, eestlasena, juudina? Ma ei julge öelda sedagi, et tunnen end eestlasena, kuigi kõige loomulikum on end eestlasena määratleda.
Ma saan aru, misasi on kodutunne, see, kui inimene tunneb end kuskil kodus, koduselt. Eestis on mu kodu, siin on mu lapsed, eesti keel on mu kodukeel. Mu lapsed on eestlased.
Kuigi ka siin on palju asju, mis ei lase mul päriselt tunda, et olen kodus. Nendestki pean sulle kirjutama. Ma ei tea, mis sulle omal ajal Eestis ja eestlaste käitumises vastu võis hakata, nii ma ei saa sinu ja enda tundmusi-suhtumisi võrrelda. Kas sina olid dialoogi-inimene või poolakeskne poola intellektuaal nagu nii paljud, keda olen kohanud? Kõik või peaaegu kõik, mis sa eesti lehtedes ja ajakirjades kirjutasid, puudutas poola kirjandust. Aga mingi arvamine pidi sul olema ka eesti kirjandusest, eestlastest, eesti haritlastest, eesti naistest …
Klassikaline poola kultuur on vormilt euroopalik, toetub kindlalt Euroopa kaanonitele, sisult on see kultuur aga väga rahvuslik, Poola-keskne, mõnikord tundub mulle, et lausa endasse-suletud, võrreldes näiteks tšehhi, läti või ka eesti kultuuriga. Kuigi poola aadlikud ja intellektuaalid (suurt osa neist, ka meie esivanemaid, võiks nimetada aadellikeks intellektuaalideks) oskasid prantsuse, saksa ja tihti ka inglise keelt, jäi Poola oma kultuuriga minu tundmise järgi üksi, pidas monoloogi iseendaga.
Siin me sinuga vaevalt ühise keele leiaksime, aga mulle on see rahvuslikkus tundund ülemäärasena, ülepaisutatuna, sobimatuna suurele rahvale, kes võiks olla avatum, rohkem suhelda teistega, anda ja võtta. Poola on muidugi palju annud ja võtnud, kuid läbi väga tugevate filtrite. Küllap seletab seda Poola ajalooline allakäik, mis viis riigi kadumiseni, jagamiseni Venemaa, Saksamaa ja Austria vahel. Nende kolme riigiga ja sealse kultuuriga olid poolakatel hoopis nõrgemad sidemed, kui võinuks arvata. Võõristus oli eriti suur Venemaa ja vene kultuuri vastu, millest on palju tunnistusi. Inglise keeles kirjutav poola aadlimees Joseph Conrad (Józef Konrad Korzeniowski) säilitas tema sõbra Bertrand Russelli järgi vaenu kõige veneliku vastu, keeldudes näiteks tunnistamast tema ajal Euroopas väga populaarset Dostojevskit suureks kirjanikuks.
Vaen oli mõlemapoolne – tasub vaid lugeda, mida kirjutasid poolakatest toosama Dostojevski ja Tolstoi. Või enne neid Puškin, kes pidas Mickiewicziga maha päris poeetilise duelli. Poolas valitses prantsuse keel ja meel ning Poola emigratsiooni peamine keskus XIX sajandil oli Pariis. Seal elasid-töötasid Mickiewicz ja Leon Kapliński, meie onu Leon. See kõik on minevik, Välis-Poola keskus nihkus vähehaaval anglosaksi maadele ja on nüüd vist kindlalt Ameerikas. Nii mõtlen vahel Poolast ja tema kultuurist, mida tegelikult tunnen nii halvasti. See, et sind ei olnud, tähendas, et kasvasin eestlasena ja esimene Poolas-käik oli mulle lausa kultuurišokk. Kas sulle oli Eesti samamoodi kultuurišokk?
Lublinis pani tädi Aniela mind elama mingisse õpetajate täiendusinstituudi internaati, söömas käisin tema pool, tema pisikeses korteris, kus nad vana tädikesega kahekesi elasid. Seal õppisin natuke poola söögikombeid, sain teada, et teed juuakse söögi peale, mitte kõrvale, nagu olen ise harjund tegema. Jutus mainisin, et mind huvitab religioon, katoliku kirik. See ilmselt oli tädi Anielale meeltmööda ja ta korraldas mulle kohtumisi mitmete preestritega ja andis lugeda väikese virna katoliiklikku kirjandust. Ausalt öeldes olid enamik preestreid igavad inimesed, nagu oli igav ka enamik katoliiklikku kirjandust. Väike vaga maailm, mis on õppind end hästi kaitsma ja esinema ka rahvuse, moraali ja kõige hea ja ilusa kaitsjana. Kardan, et selles viimases hindab ka katoliku kirik end kõvasti üle. Ilma temata ei läheks maailm kiiremini hukka kui muidu. Hukka ta minu meelest läheb nagunii. Aga mitte sellepärast, et tüdrukud võtavad beebipille ja teevad aborti.
Paistis, et tädi Aniela oli preestrite hulgas populaarne. Nad tulid meeleldi tema poole, suudlesid tal kätt, jõid teed ja kuulasid tädi arvamusi pühapäevase jutluse kohta. Üks noor ksionds rääkis nördinult, kuidas julgeolekuteenistus oli teinud katse teda koostööle värvata, tema aga kaevanud piiskopile ja piiskop teinud julgeolekumeestele säru. Tädi Aniela vangutas pead ja kordas „Coś podobnego …“ – midagi niisugust … Mina ei saand pärast suud pidada ja ütlesin, et Poola KGB tundub lasteaiana Nõukogude oma kõrval. Nüüd mõtlen, et tollane Nõukogude KGB võis tunduda lasteaiana neile, kellel oli kogemus mõne Ladina-Ameerika maa salapolitseiga. Sinu ajast peale oli Vene riigis palju muutunud. Oleksid sina seda näha saanud … 1975, kui Poolas käisin, oleksid sa saanud parajasti 74-aastaseks.
Teine preester oli „verbist“, s.t. ta kuulus SVD-sse – Jumalasõna Ühingusse (Societas Verbi Divini). Tema rabas mind oma aritmeetilise avaldusega, et teha on palju, x/y-ndikku maailmast on veel ristimata. Mõtlesin, et hea oleks, kui jääkski nii.
Olen allergiline misjonäride vastu ja loodan, et neid elus enam ei kohta. Tegelikult on mul vedanud: olen vist kohand ainult viit misjonäri, kellest kaks, toosama SVD preester ja Senegalis töötav soomerootslane, kellega sattusin rongis koos sõitma ühele oma paljudest esinemistest Soomes, ei püüdnud mind pöörata. Kolmas oli üks Elu Sõna aktivist, kes leidis, et ta tahaks minuga paradiisi minna. Ma arvasin, et ma ei taha paradiisi (jättes lisamata, et vähemalt mitte koos temaga). Neljas ja viies olid mormoonid, kes Tartus meie ukse taga helistasid. Ma ütlesin, et olen juut, ja panin ukse kinni.
Proovireisijate suhtes, kes käivad vahel isegi siin maal minitolmuimejaid ja seljasügamise aparaate pakkumas, olen olnud leebem, kuigi ka nendelt pole midagi ostnud. Ma tean, mida teha tolmuimejaga või seljasügamise aparaadiga, kuid mida hakkaksin peale igavese eluga? Loodan, et saan enne surma veel mõne aasta, vahest isegi paarteist aastat elada, nooremad lapsed kindlalt jalule aidata, paar raamatut kirjutada, elada siin Mutikul koos Tiiaga, vaadata oma istutatud puid kasvamas, sööta talvel linde ja surra ilma suure vaevata endale ja teistele.
