minna. Aga kui jääb minemata, pole ka midagi katki. Olen tegelikult olnud õnnelik inimene, vist esimene Kaplinski kahesaja aasta jooksul, kes võib öelda, et tal on elus õnne olnud. Mis paraku ei tähenda, et oleksin end enamasti ka ise õnnelikuna tunnud. Elan liiga kaasa kõigile ja kõigele, inimeste ja loomade saatustele maailmas, kus õnne on nii õnnetult vähe. Aga õnnega on midagi paradoksaalset: inimene saab olla õnnelik õnnetu ja õnnetu õnnelik. Ja ma tean, et kõigele mu pessimismile ja maailmamurele vaatamata elab õnn ometi kuskil minus ja virgub vahel ootamatult. Ta on siiski olemas. Õnn on olemas ja seegi teadmine võib vahel olla lohutav, sellest võib olla küll, et olemist talutavaks muuta.
Sina seda elu lõpul kindlasti öelda ei saanud. Kahtlen, kas seda sai öelda ka vanaisa Zygmunt, aga temast tean nii vähe. Üks tema lastest suri kaheksa-aastaselt, teine, see tähendab sina, olid kaugel Eestis, sul oli eestlannaga (sinu esimese naise Ira Kõivuga) poeg, ka nimega Zygmunt, aga see oli vigane. Vanaisa õnn oli selles, mida ta ise ei teadnud – et ta suri enne suurt sõda, mis võttis talt poja ja perekonnalt vara. Vanavanaisa Edward suri noore mehena tiisikusse, jättes maha naise kaheksa lapsega.
Barbara oli leidnud oma vanemate paberite hulgast paar vanavanaema Ludwika kirja. Ühes nendest kirjutab vanavanaema oma mehe haigusest, mis oligi vist surmahaiguse eelmäng. Minu vanaisa vanaisa Jan suri samuti päris noorelt, vist neljakümne kolmeselt ja perel läks raskeks. Jani isast ei tea ma aga midagi. Siin on kõige hämaram koht meie perekonnaloos, mida vaevalt keegi paremini teab kui mina. Pole enam kelleltki küsida, tuleb uurida raamatutest, võibolla ka arhiividest, kui õnnestub Poolas arhiivides käia. Usun, et sina teadsid ja küllap teadsid ka tädid Irena ja Halina, kas nende vanavanaisa isa oli Elias (või Eliasz) Adam või ei. Kõik viitab sellele, et oli. Aga millegipärast ei ole selle kohta kuskilt midagi lugeda. Kõige varasem meesliini esivanem, kelle nime leiab leksikonidest, on Jan, Edwardi, Leoni ja Zofia isa, minu vanavanavanaisa. Tema naise Julia, vanavanavanaema Julia portree ripub Varssavis Rahvusgaleriis ja foto sellest nüüd ka meil Tartus, nii meie juures kui Kallastel laste pool.
Eliasz Adam, meie tõenäoline esivanem, oli üks viimaseid aktiivseid frankiste. Tema siis ilmselt uskus, et Jakob Frank, kes oma pooldajatega 1759. aastal katoliku usku astus, oli Messias ja tema tütar Ewa tõeline „Püha Ema“. Gershom Scholem kirjutab, et ta korraldand Karlsbadis frankistide kongressi, kokkutulnuid olnud aga vähe. Kust Scholem need andmed saab? Ma ei tea. Kõiki raamatuid frankistidest ei ole mulle kätte sattunud. Niisama ka kõiki perioodilisi väljaandeid, kus neist kirjutatakse. Vahel tundub, nagu oleks see lausa vandenõu, nagu tahaks nüüdki veel mingi jõud mind neist perekonnasaladustest eemal hoida. Käisin suvel Oxfordi juudi uuringute keskuse raamatukogus, lootsin sealt leida ühe Jewish Social Studies numbri, kus on artikkel frankismi kestmisest Poolas. Võibolla on seal midagi ka Eliasz Adamast ja tema ettevõtmistest. Aga nagu kiuste ei olnud seda ajakirja numbrit nende raamatukogus, mis on kindlasti üks paremaid Euroopas. Nagu kiuste ei vastanud dr. Łukasz Krzywka rohkem kui korra mu kirjadele. Tema teadis üht-teist, tema on kirjutand ainsa korraliku raamatu vanaonu Leonist. Raamatu, kust ma saingi esimesest korda mustvalgel lugeda, et meie perekond, nii Kaplinskid kui Grabowskid on pärit frankistidest. Tädide Irena ja Halina arhiivid on kadunud, võibolla lihtsalt ära visatud pärast nende surma.
Mis rääkida esivanematest, kui ma ei tea kuigipalju isegi vanaisa Zygmuntist ja vanaema Janinast ning tema vanematest. Vanaema sugulasi, Dziadulewiczeid on nii Poolas kui Ameerikas ja olen ühega neist ka mõned sõnumid ja pildid vahetand, tema nimi on Neil Dziadulewicz. Ta elab USA-s ja näib olevat perekonnaloost ja Poola asjadest huvitatud, vähemalt on ta tantsinud poola rahvatantse. Huvitav, kas tants ja rahvariided on viimane, mis inimestele eelmisest etnosest jääb?
Sellest, et sa olid korra enne Eestis abielus olnud, kuulsin alles siis, kui hakkasime Külliga 1964 abielluma – minule oli see esimene kord. Kui ema kuulis, et Külli on enne abielus olnud, ütles ta, otsekui lohutuseks (ma ei tea, kas mulle, meile või endale), et sinagi olid olnud. Et sul oli eelmisest abielust olnud isegi poeg, minu poolvend. Kui seda kuulsin, käis mul läbi pea mõte, et kui tore on, kui mul on kuskil poolvend, et püüan ta üles otsida. Siis aga ütles ema, et sellel pojal, kelle nimi olnud ka Zygmunt, olnud midagi viga ja ta olevat nüüd surnud. Ega ta palju rohkem ei rääkindki. Ütles ainult, et korra või paar olite temaga, sinu esimese naisega kohtunud. Et sa käinud ikka oma poega vaatamas ja arvanud, et minu ema ja Zygmunti ema võiksid sõbralikult läbi saada, aga see teine naine oli minu emale niisuguse pilguga otsa vaadand, et …
Hiljem olen ühe ja teise inimese käest püüdnud midagi tema kohta teada saada. Tädi Aino imestas natuke selle üle, ütles, et see naine oli mulle ju võõras inimene. Aga sinule ta võõras ei olnud, ja teie laps oleks ju olnud – isegi oli mingit aega – minu poolvend. Kui ma teaksin teie armastuse, abielu ja lahkumineku lugu, teaksin rohkem ka sinust. Tädi Siina vist natuke tundis seda naist, ütles, et oli hoopis teine tüüp, et teie abielust ei saandki midagi tulla. Küllap see nii oligi. Hiljem olen veel üht-teist teada saand tema kohta. Tiiu R. kaudu jõudsid minuni mõned pildid, mis temast olid järele jäänud, kui ta Ameerikas suri. Mõned pildid sinust, temast ja teie lapsest. Ja pilt kolmest balletti tantsivast tüdrukust, mille taha on kirjutatud vene tähtedega paar nime, teiste hulgas Иpa Kыыйв …
Enne seda oli Arvo Valton mulle öelnud, et minu isa eelmine naine – tema nimetas nagu nime Helene Kaplinski – olla tahtnud Kanadas välja anda Eesti näitemängukogumikku ja selles ka minu Neljakuningapäeva. Ja spordiveteran Ruudi Toomsalu, kellega koos me 1992 saime Mart Laarilt medalid teenete eest Eesti ees, küsis minult, kas minu ema oli see odaviskaja … Ma ei saand algul aru, siis taipasin aga, et ta mõtles sinu eelmist naist. Nüüd võtsin kätte – see on alati suur pingutus, sest ma kardan telefoniga helistada, mul on peaaegu telefonofoobia – ja helistasin spordiajaloolasele Eugen Piisangule, kes kinnitas, et Ira Kõivu nimeline naine on tõesti 1925–1930 võitnud Eesti meistrivõistlustel odaviskes teisi ja kolmandaid kohti.
Mis viis teid kokku Ira Kõivuga? Kas Ira Kõiv on ikka seesama inimene, kes tegeles vanas põlves näidendite väljaandmisega? Sport sind vaevalt huvitas, aga pilt noorest baleriinist seletab ehk midagi. Ira Kõiv tantsis, ka sina olevat armastand tantsida. Ehk siis sattusitegi kokku kuskil ülikooli ballil. Ira Kõiv käis ülikoolis, tädi Siina nimetas, et ta oli olnud korporant. Arvo Mägi ütles, et olnud Indias. Seda võib muidugi uurida. Ira Kõiv olla õppinud inglise filoloogiat, nagu mulle kirjutas üks tema korpikaaslane. Siis oli teil muidki võimalusi kokku puutuda. Kas tema oli hakkajam pool, otsustas sind ära võtta? Tädi vihjetest võis nagu nii aru saada. Kujutan ette, et ta oli suur tugev naine, ikkagi odaviskaja. Niisiis vaevalt mingi kurtisaan või vamp, vaevalt mingi hasartne meestevõrgutaja. Kujutlen, et tollal, kahekümnendate lõpul tegelesid naised üldse vähe spordiga, eriti veel selliste puhast jõudu nõudvate aladega nagu odavise või kettaheide. Nii et sinu esimene naine pidi olema mingis mõttes eriline. Võibolla oli ta liiga tugev, eestipäraselt tugev ja iseseisev naine sinu jaoks: sa olid ju harjunud teistsuguste naistega. Poolas, võibolla Venemaal ja Ukrainaski.
Millised olid sinu esimesed kogemused naistega? Kas sattusid noorena ka bordelli? Olid ju sõjaväes, võitlesid punaste vastu Vislal. Sõjavägi on initsiatsioon, sageli mitmes mõttes. Sõja ajal kaovad mõnedki tabud, surm ja seks on üksteisele lähedal. Mäletan Kuuba raketikriisi aega 1962, kui seisime suure sõja lävel: siis oli mul vist üle kõige hirm, et midagi juhtub, et hukkun, enne kui saan esimese seks-kogemuse. Sellal võis veel noormees kahekümne üheselt olla kogenematu. Minu tüdruk ei suhtund aga tookord minu hirmusse ja himusse mõistvalt. Nüüdsel ajal on vist kõik palju lihtsam, kogemused saadakse varakult ja ilma suure vaeva ja veenmiseta. Kas noored on seeläbi õnnelikumad kui meie? Ma ei tea, aga vaevalt küll.
Kas sul oli Eestis teisigi suhteid peale Ira ja Nora? Indro järgi küll. Võibolla elab veel kuskil keegi, kellele oled armastust avaldand, kellega oled mõne öögi veetnud. Äkki on sul isegi veel kellegagi olnud lapsi? Äkki on mul kusagil mõni poolvend või poolõde … Raske uskuda, kui oleks, oleks nad ehk minuga ühendust võtnud. Aga mine tea, kuidas on Poolas, võibolla seal on suhtumised teised.
Kui
