poleks ime, sest vigu on seal palju. Ema nimeks on pandud näiteks Nora Raudsepa asemel Nora Randsepühi … Aga Tetmajerid nagu Żeleńskidki on meile küllalt kaugelt sugulased, nii ei ole oodata, et nemad Kaplińskitest kõike täpselt teaksid.
Ka onu Henryk on nüüd surnud; kui tädi Jadwiga veel elab, on ta väga vana; kui temaga viimati telefonis rääkisin, oli see üsna raske. Ta ei kuulnud mind hästi ja kordas ikka, et oli sind tunnud, et sa olid olnud tore inimene, võibolla ütles isegi tema, et džentelmen. Tema tütar Barbara Izdebska, Basia, ei teadnud tädi Mariast midagi. Kazimierz Tetmajeri monograafia järgi olla tema mees olnud kindral Halleri adjutant. Sinu surmakohaks antakse seal Rjazani kubermang. Veel üks versioon sinu surmast. Rjazan on Vjatkast väga kaugel…
Otsekui oleks mingi jõud hoidnud mind eemal esivanematest, laskmata mul neist kuigipalju teada saada … Oleksin ebausklik, usuksin sellesse salajõusse kindlasti. Aga on realistlikumaid seletusi. Kui Frank ja Ewa olid surnud ja liikumine vaibumas, korjasid viimased aktivistid perekondadest kokku käsikirjad ja isegi Ewa pildid. Ilmselt kardeti, et materjalid võivad edaspidi avalikuks saada ja suurt avalikkust on frankistid alati vältinud. Tegu oli ju salasektiga: teistmoodi ei oleks frankistid ja Türgi dönmed, formaalselt muhamedlasteks hakand Sabbatai Zvi pooldajad, üldse eksisteerida saanud. Nad pidid väliselt olema kristlased või muslimid, oma usku tuli neil hoida salajas. Eriti katoliiklikus Poolas, kus frankistidel veel mitu põlve hiljem silm peal peeti ja neile mõnel hetkel nende päritolu meelde tuletati. Nii ei tahtnud endised frankistid enamasti oma esivanematest palju rääkida ja võibolla teadagi.
Siin on kokkusattumus mu eesti suguvõsaga: meie rahva mälus on üks suur murrukoht. Enamasti ei mäletata-teata inimesi ja sündmusi varasemast ajast kui XIX sajandi keskpaik. Nii tean ma üht-teist oma vanavanaisast, Juhan Raudsepast, ei tea aga midagi tema isast, oma vanaisa vanaisast, kelle nimi pidi olema Jaan nagu minulgi. Ainult seda, et tema vend Ants olla abiellunud Jakob Hurda tädiga. Aga Hurtadega on Raudsepad abiellund vist mitu korda, oleme natuke sugulased. Himmaste Hurdad olevat seda teadnud, mina olen puutund kokku ainult Liina Orlovaga, kes on ema poolt Himmaste Hurtasid.
Nüüd kirjutan küll vist inimestest ja paikadest, mida sa võib-olla ei teadnudki. Kas käisite emaga kunagi Eostes, Soodlas? Ma usun, et ikka. Seda oleks tädi Aino teadnud, aga teda enam ei ole. Ema rääkis sulle kindlasti oma lapsepõlve suvedest Soodlas ja sealsetest naabritest ning sugulastest. Mida sa teadsid Jakob Hurdast? Kuipalju võis Hurt ja meie ärkamisaeg sind huvitada? Poola ja eesti ajalugu ning kultuur on nii erinevad. Ühel pool rahvas, kellel kunagi oli oma impeerium Läänemerest Musta mereni, kes vallutasid Moskva ja valitsesid Liivimaad, teisel pool rahvas, kes virgus ja end rahvaks kujundas alles saja viiekümne aasta eest, just XIX sajandi keskpaigast peale.
Pole ime, et varasemat aega, pärisorjuse ja teoorjuse aega nii väga ei tahetagi mäletada. Nagu algaks meie kultuurilugu laulupidudega, ühe kõige suurejoonelisema kultuurilaenuga sakslastelt. Poolakatel – tahtsin kirjutada „teil poolakatel“, aga lõin kõhklema: olen ju ise ka natuke poolakas, olen sinu poeg ja pärija – on mida mäletada. On kuulsaid kuningaid, väepealikuid, süngeid sündmusi suure ajaloo näitelavalt. Kirjanikkudel on, kellest kirjutada, ja kunstnikkudel, keda maalida. Onu Leoni (või peaksin teda vanaonuks nimetama?) piltidelgi leiab kujusid ja stseene sellest kuulsusrikkast ja vahel traagilisest ajaloost. Seal on hetman Chodkiewicz, kes võitis rootslasi Tartu ja Paide all, valitses Liivimaad ja vahepeal isegi Moskvat, ja vana ukrainlane Wernyhora, kes ennustanud Poola riigile hukku.
Midagi, mida ma ei saa omaks võtta. Poola kuningad, hetmanid ja ülestõusuromantika, mille taga oli pigem aristokraatide suurriigi-nostalgia kui soov rahva huvisid kaitsta, ei meeldi mulle. Imelik on lugeda Mickiewiczi ja teiste halamisi kadunud riigi järele, kui neil samas puudus igasugune arusaamine Poola vähemuste, ukrainlaste, leedulaste ja juutide pürgimustest. Poola patriotismis on minu jaoks liiga palju imperialismi ja see segu on ebameeldiv.
Ma pean sulle siiski tunnistama, et mingi aja lapsepõlves olin natuke uhke, et olen (pooleldi) poolakas, aga hiljem see mulle suurt rõõmu ei teinud. Rõõmu tegi aga see, kui Romualdi käest saadud raamatust lugesin, et meie perekond on frankistlik. Juudi juured, mis kasvavad läbi slaavi pinnase. Need tähendavad mulle praegu väga palju. Annavad teise vaatenurga, teise arusaamise ka perekonnaloost. Ka sellest, miks minuni oli jõudnud nii vähe infot esivanemate kohta.
Tädi Anielalt ma küsisin ühes kirjas seda juudi juurte asja. Ta vastas, et ta oleks nagu kuulnud, et Grabowskite kaudu oleme juudi päritolu. Antisemiidid ja usufanaatikud (Poolas on nüüdki paljud katoliiklased mõlemat) teadsid selliseid asju paremini. Onu Tadeuszi, s.t. Tadeusz Boy-Żeleński kirjutistes, kes oli ema poolt Grabowski, leidnud keegi klerikaal Morawski Przegląd Katolickist, „semiidi eituse vaimu“ ja „elu ja tunnete künismi“, heitnud talle ette ka seda, et ta on olnud avatud kõigile Euroopa tuultele. Boy raamatu Mickiewiczist, kogumiku tema esseid, ostsin ma Krakówis ja see raamat (loomulikult ei ole ma teda läbi lugend, lugesin vaid neid osi, mis mind tõsiselt huvitasid) pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, kas ei ole meie suguvõsa geenides midagi püsivat.
Boy püüd näidata Mickiewiczit inimesena, kuigi erakordse inimesena, mis viis ta ränka konflikti nendega, kellele Mickiewicz oli „pronkskuju“, meenutas mulle mu enda paari aasta tagust konflikti nendega, kellele minu artiklid Uku Masingust olid skandaal ja jõledus. Mina tahtsin Masingust kirjutada samamoodi kui Boy, onu Tadeusz, Mickiewiczist, näidata, et temagi ei olnud pühamees ja ületamatu geenius, kelle pildi ja kõikevõitvate ideede ees kord või paar aastas tuleb viirukit suitsetada. Masingut sa tundsid küll, ta mäletas sind ja rääkis sinust. Tema oli ka esimene, kes osutas sellele, et meie perekonnanimi peaks olema juudi päritolu. Aga tema seletus oli vildak: Kaplińskid ei olnud mitte kirikumaadele, kaplanite maadele elama asund juudid, vaid juudid, kes lugesid end põlvnevaks preestrisoost, kohenitest.
Üks Masingule lähedasi inimesi, kelle käest oma artiklite eest hurjutada sain, oli Isidor Levin. Ta oli olnud ka sinu õpilane ja ütles, et austusest sinu vastu ei avaldand ta seda, mis Masing minu kohta oli kirjutand. Oh jaa, selles asi oligi, et Masing ja eriti tema proua Eha oskasid väga paljude kohta mitmesuguseid õelusi öelda. Levin oli enda teadmata üks neist. Niisugune Masing oli, mis ei vähenda tema geniaalsust. Minu meelest alandavad teda pigem need viirukisuitsetajad, kes ei taha näha tema veidrusi ja nõrkusi, tema puhutist uskumatut väiklust. Sama kehtib onu Tadeuszi ja Mickiewiczi kohta.
Olen saanud sarjata Masingu kohta kirjutatu eest, aga ka muu eest, patriotismipuuduse eest, kui leidsin, et eestlased ei vaja Ivangorodi, või sellest, et mõned eestlased teenisid Saksa okupante timukatena. Ühe mu kolleegi meelest tõendas minu väide, et eestlased olevat tapnud juute, seda, et ma ise ei ole õige eestlane. Seesama kolleeg oli kord ühele meie ühisele tuttavale öelnud, et kõik juudid ja venelased tuleks seina äärde panna. Meie tuttav küsind, et kas ka Lotman. „Jah, ka Lotman,“ vastanud minu kolleeg, kes kindlasti on õige eestlane. Eks umbes sama ütlesid Poolas need, kes nägid onu Tadeuszis „sarmaatluse ja getto hübriidi Poola Krakówiga“. Fašist Laszowski olla PEN-klubi koosolekul teinud ettepaneku puua üles Boy, Słonimski ja Krzywicka … Seda, et üks soovitab võõrast rassist või võõraste vaadetega vaimuinimesed maha lasta ja teine üles puua, annab ehk seletada kultuurierinevustega.
Onu Tadeusz oli väga teistmoodi inimene kui mina – teda huvitas teater (ja näitlejannad), ta tõlkis innukalt prantsuse kirjandust ja oli huvitatud Balzacist. Mina olen teatrikauge inimene, kuigi olen ka teatrile proovind kirjutada, erilise eduta küll. Prantsuse kirjandust olen veidi tõlkinud – Gide’i, St-Exupéry’d ja Alain-Fournier’d –, aga üsna vastu tahtmist. Ainult hiina keelest tõlkimine on mind tõsiselt huvitand ja sellega loodan elus veel tegelda. Balzaciga on mul halvad vahekorrad – pidin neljateist- viieteistaastase poisina lugema läbi ema Balzaci-tõlked. Ema, kes oli käind rohkem vene- kui eestikeelses koolis, ei olnud oma keeletundele kindel, ja nii tuli minul, esimesel inimesel suguvõsas, kes oli kasvanud täiesti eestikeelses keskkonnas, tema teksti parandada. See töö oli mulle üsna vastumeelt ja see vastumeelsus kandus üle Balzacilegi, keda ma ei ole täiskasvanuna üldse lugenud.
