võis olla sama viga kui Maarjal – spina bifida. Mis kujul täpselt, milline oli tema vaimne seisund, kas ta suutis käia – seda ta ei osanud öelda. Aga tuttav meedik ütles mulle ka seda, mida Maarja sündides 1964 ei teatud, nimelt et spina bifida on põhjustatud geeniveast, on pärilik. Hiljem kinnitas üks Ira Kõivu tuttav oma kirjas, mille sain pärast seda, kui see kirjaraamat sinule oli enamvähem valmis, et väikesel Zygmuntil ei olnud spina bifidat, vaid titapõlves põetud peaajupõletiku (või meningiidi) tulemusena tekkinud chorea ja üldine vaimne alaareng. Ta olla olnud füüsiliselt tugev, aga tugeva vaimse alaarenguga. Teda polevat saanud üksi jätta, tal olla olnud ka püromaani kalduvusi.
Võibolla sellest ajast ma telefoni kardangi, vähemalt rohkem kui varem. Külli oli läinud õhtul sünnitusmajja, ma helistasin sinna hommikul linnast, tookord meil oma telefoni loomulikult ei olnud, ja mulle öeldi, et sündis tütar, aga … Ja siis rääkis minuga juba arst. Muidugi ei teadnud ma tollal meditsiinist midagi, mul olid olnud teised huvid. Läksin viimase kursuse arstitudengi Ivari poole, kellega olin kord Kunda tsemendivabriku ehitusel koos töötand ja samas suures telgis elanud. Tema ei teadnud ka õieti, mis on „seljaajusong“, aga raamatute abiga saime asjale jälile. Maarjat opereeriti varsti pärast sündimist närvikliinikus. Vist ühena esimestest omasugustest, sest varem oli sellise veaga laps kiirele surmale määratud. Seljas olev ava pandi kinni, nii et vedelikku ei nõrgunud enam välja. Siis aga hakkas ülemäära kiiresti kasvama peaümbermõõt ja ajuvedeliku rõhk vajutas silmaterad alla, nii et kõige pahematel päevadel olid mu tütrel selgelt väljendunud „loojuva päikese silmad“. See fraas on ka ühes mu luuletuses, ühes kõige meeleheitlikumas luuletuses, mis olen kirjutanud:
Päike, päike päevatooja
päike, ära mine looja
minu lapse silmades.
Seda kõike pidime naisega abitult pealt vaatama, sest teha ei olnud midagi. Nende nädalate ja kuudega sain noorukist täiskasvanuks, midagi mu elus muutus pöördumatult. Jäin eemale sõpradest, kirjandus- ja kultuurielust, kuid lähenesin elule. Elule, mis on nii tihedalt seotud surma ja kannatusega. Võibolla neil aegadel kaotaski mõiste „igavene elu“ mulle oma tähenduse ja väärtuse. Ja Buddha sõnad kannatusest ja sellest, kuidas saab kannatusest vabaneda, said palju olulisemaks.
Teine kord helises telefon sedasi varahommikul 1996. aasta detsembris ja Michael ütles, et Lemmitul on olnud autoavarii, üks kaelalüli on paigast nihkunud, aga ta on teadvusel, saab käsi-jalgu liigutada ja rääkida. Nende nädalate jooksul, mis järgnesid, jäin ma vanaks.
Hakkasin kirjutama igavesest elust ja preestritest, kellega tädi Aniela mulle Lublinis kohtumisi korraldas. Kõige huvitavam isiksus nende hulgas oli kindlasti jesuiit isa Jerzy. Temaga sain kokku Lublini katoliiklikus ülikoolis, mis oli tutvumisväärsus omaette. Katoliiklik ülikool kommunistlik-rahvademokraatlikus Poolas! Tema olemasolu tõendas, et kuigi Poolas oli võimul kommunistlik partei ja seal asusid Nõukogude väed, oli Poola väga kaugel totalitarismist. Või õelalt öeldes koeksisteerisid seal rahulikult kaks totalitarismi – kommunistlik ja katoliiklik. Tädi Aniela kohta öeldi, et tema koht oleks muidugi olnud sessamas katoliiklikus ülikoolis, aga kuna seal ei õpitud-õpetatud geograafiat, oli ta erruminekuni Lublini riigiülikoolis geograafia professor (või dotsent?).
Isa Jerzy viis mind oma „mungakongi“, mis oli toake sealsamas ülikooli ühes tiivas – ülikool asus kunagises Austria kasarmus –, näitas oma suupillikollektsiooni ja mängis mõnda neist.
Minu meelest väga hästi. Muusika ja matemaatika käivad tihti koos, pean jälle tõdema. Ta oli matemaatika professor, erialaks funktsionaalanalüüs. Jesuiit ekskurseeris mind mööda ülikooli. Astusime sisse teoloogiateaduskonna dekanaati. Dekaan oli maavillases vestis keskealine mees, kes suitsetas pinutaguse lõhnaga sigarette. Ta küsis tõsise näoga mu käest, kas ma ei karda jesuiidiga liikuda: neil on ju mürgipudel ja pistoda põues. Mille peale kõik kohalolijad naeru kokutasid. Mina ka. Ühes auditooriumis demonstreeris isa Jerzy mulle, kuidas ta alustab oma funktsionaal-analüüsikursust. Tema esitus oli hästi formaalne, Bourbaki’lik, kui nii võib öelda, ja jättis mulle vähema mulje kui suupillimäng. Ja see, kui ta ühes auditooriumis osutas neitsi Maarja pildile ja ütles: „Tema on kõige kultuuri alus.“ Ma vaatasin pilti, siis mehe silmi, milles hetkeks sähvatas usu leek, ja korraga hakkas mul igav.
Ira Kõivu piltide hulgas oli üks, kus sa oled ohvitserimundris. Pildi taha on kirjutatud väikesele Zygmuntile poola keeles:
Kallile pojakesele mälestuseks, et issi oli sõjamees. Ja sina saad kord selleks. Tartu, 21.9.36.
See pilt tunnistab, et sul pidi olema vähemalt mingi lootus, et pojast ei saa santi, eluaegset invaliidi, miks muidu sa kirjutasid temale need sõnad. Lootust peab ikka olema ja mõnel hetkel on meil seda nii väga vaja. Mida sa tundsid, mida mõtlesid, kui selgus, et su esimene laps on parandamatult vigane? Kas ka sinu maailmanägemine muutus, kas said äkitselt täisealisemaks nagu mina? Kas vigane laps aitas karile ajada ka sinu abielu, nagu juhtus minuga? Usun, et minu esimene abielu oli tüüpiline ülepeakaela-abielu ja sellest ei oleks nagunii midagi head tulnud, aga võibolla oleks ta kestnud kauem. Mis oleks saand, kui meil Külliga oleks olnud terve laps?
Kummaline, et meie saatused siin on sarnased ja see sarnasus on väga selgelt kirjutatud meie geenidesse. See on üks põhjus, mis viis mind perekonnalooga tegelema, ajas uurima genealoogiat ja vanemate-esivanemate elulugusid. Liiga hilja muidugi. Noor inimene vaatab ettepoole, ei hooli sugulusest, vanematest, hakkab neile vastu, kisub end nende mõju alt lahti. Nii tegin mina, aga minul oli see veidi teistmoodi kui noormeestel muidu. Tavaliselt ju tekib konflikt isade ja poegade vahel, minul aga ei olnud isa, kelle vastu mässata. Vanaisa oli liiga vana. Olin siis konfliktis koduga, emaga, kelle arusaamad kultuurist ja kultuursusest mulle ei meeldinud.
Tegelikult oli minu mässul mitmeid põhjusi. Üks peamisi oli vist lihtsalt see, mida nüüd eesti keeli nimetatakse tiheliolekuks, see, et pidin kasvama ja elama kahetoalises kesklinna korteris, kus mul ei olnud mingit privaatsust, mingit võimalust omaette olla. Kui kena ja tähendusrikas sõna on see eesti omaette! Meie ema ja tädiga elasime esimeses, suures ja külmas toas, vanaisa, vanaema ja tädi Eva tagapool väikses toas. Ja vanaisal-vanaemal oli iga päev külalisi. Kes tuli juttu ajama, kes aega bussini-rongini parajaks tegema (meie kesklinna korterisse oli nii lihtne tulla). Kõik jõid kohvi ja rääkisid, muudkui rääkisid, ja meie emaga ei pääsnud seda otsatut jutuvada kuulamast.
Mina sain sellest targemaks, mõned vanaisa külalised olid targad inimesed ja rääkisid huvitavalt, enamasti olid need aga tavalised valge laeva ootamise jutud. Ja jutud vanadest tuttavatest, halvemal juhul veel ka kaotatud ja ära võetud varandustest. Mis oli eriti igav. Võibolla nende juttude kuulamine tegigi minust vasakpoolse, sünnitas vastumeelsuse äri, varanduse ja ettevõtluse vastu. On lausa kergendustunne, et seda varandust, neid vabrikuid, aktsiaid ja muud enam pole. Kallaste maja ja aed küll jälle on, aga ma ei ole sugugi kindel, et meie pere sellest õnnelikumaks on saanud. Eks näe.
Olengi mõelnud ja kirjutanud, et mõnes mõttes oli perekonna õnnetus mulle õnn. Oleks kõik läinud ilusti, oleksin olnud kahe jõuka perekonna võsu, ülikooli lektori poeg, kellele oleks kindlasti antud kõik, mida heaks ja õigeks peeti. Ema rääkis kord, et te olite arutand, et panete mind Oxfordi ülikooli, kui suureks saan. Olin veel tita, ei osand õieti roomatagi, ja juba olid mulle plaanid valmis – Oxford, võibolla Sorbonne … Ega Oxfordist kindlasti kahju poleks olnud. Aga kodune kasvatus oleks võibolla pannud mulle jäigad raamid.
Kultuur on ju kultuurne asi, võibolla oleks minusse kasvatatud liiga palju head maitset, häid kombeid, häid arusaamu, oleksin lugend häid raamatuid, käinud heas koolis … Ja saanud heaks haritlaseks, kes oleks elus liikund selle kultuurse kasvatuse pandud rööbastel, kellel
