Ehk tegi tedagi suureks kirjanikuks Poolast, tervest Ida-Euroopast üle käind sõda, mis lõhkus ja liigutas kõik paigast, nii et ei saand enam vana moodi elada, kultuurne olla ja kirjutada?
Mis mulle Poolas vastu hakkas, oligi see suure osa haritlaste ja muidugi vaimulikkude püüd vana moodi kultuurne olla, mõelda ja asjadesse suhtuda. Muidugi ei saadud enam vanamoodi elada ja ka kirjutada. Vähemalt poola kirjanduse ja ka poola kino paremik tegeleb 1939–1945 aasta katastroofi kirjeldamise ja selle valgel paljude asjade ümberhindamisega.
Pärast Westerplattet, Varssavi hävingut ja Auschwitzi (ma kirjutan jonnakalt nii, sest seda linnakest ei teinud kurikuulsaks mitte poolakate, vaid sakslaste teod) ei saand enam kirjutada patriootlikke sõjaseiklusromaane à la Sienkiewicz, heroiline patriotism ei kõlvanud enam. Wajda ja teiste deheroiseerivad filmid vahest ei olnud niipalju vanade arusaamade kõigutajad kui märk sellest, et need arusaamad on kõikuma löönud. Aga suur osa poola haritlaste, eriti kirikuinimeste energiast kulus siiski kinnihoidmisele vanast. Nagu Romuald mulle seletas – see oli 70ndatel aastatel – suhtunud kiriku juhtkond eesotsas kardinal priimas Wyszyńskiga sotsialismi nagu mingisse ajutisse arusaamatusse, käitudes-esinedes nii, nagu ei oleks maailmas midagi oluliselt muutunud.
Tema meelest ei olnud see õige: tema oli mõne aja eland ja õppind Prantsusmaal ja jõudnud leppimisele katoliku kirikuga tänu sealsetele töölispreestritele. Ta ei saand jätta ka tunnistamata, et Poolas on mõni asi parem kui Prantsusmaal, et vaesevõitu sotsialistlik (või pseudosotsialistlik) ühiskond on ehk õiglasem kui rikas kapitalistlik ühiskond. Nii kuulus ta Poolas ühte vasakkatoliiklikku rühmitusse, kes püüdsid pidada dialoogi kommunistidega ja luua kiriku raamides algkoguduste-taolisi väiksemaid usu- ja mõttekaaslaste rühmi.
See meenutab mulle midagi, mida rääkis ema. Pärast Poola kokkukukkumist olid sa öelnud, et oleks ikka pidand sotsialistidega minema. Olid vist eluaja olnd mõõdukalt vasakpoolne. Nagu su ülekuulamisprotokoll räägib, tunnistasid, et olid Poola sotsialistliku üliõpilasliidu liige. Ülekuulaja küsib selle organisatsiooni poliitilist iseloomustust. Sa ütled, et organisatsiooni eesmärk oli kehtestada Poolas sotsialism. Selles oli kaks tiiba, vasak, revolutsiooniline tiib, kes leidis, et sotsialismi saab kehtestada ainult revolutsioonilisel teel, ja parem tiib, kuhu ka sina kuulusid, kes uskus, et seda saab teha parlamentaarsel teel. Mille peale ülekuulaja kostab, et sinu seletustest ilmneb, et sa olid sotsialistliku revolutsiooni vastu Poolas.
Dialoog sinu ja ülekuulaja Ševtšuki vahel on väärt seda, et see kirja panna. Tüüpiline näide NKVDistide mõtlemisest. Kes tegelikult ei olnud originaalsed. Sama mõtlemise – kes ei ole absoluutselt, jäägitult, andunult meiega, on meie vastu – tüüpnäiteid leiame ka inkvisitsiooniprotokollidest. Protokollis on naljakas see, et tegelikult räägitakse seal väga abstraktses vormis poliitikast, isegi poliitilisest filosoofiast. Jutuajamine, mis sobinuks kuskile ülikooli kohvikusse või õllepoodi. On nimetatud – seda tegi esimesena vist Bertrand Russell –, et Nõukogude Venemaa rajasid filosoofid. Ma ütleksin, et pigem teoloogid, pseudo- või kvaasiteoloogid, kellele usk, truudus oma ideedele, ustavus oma kirikule (parteile) oli olulisem kui arutlemine, tõe otsimine.
Filosoof ei tea tõde, otsib tõde, teoloog teab tõde. Nõukogude filosoofid akadeemikutest julgeolekuseersantideni teadsid tõde, teadsid seda paremini kui kodanlikust vaimust rikutud doktorid. Nii et kuigi sinu ülekuulamisel ei suudeta tuvastada ühtegi konkreetset kuritegu, on sinu süügi kvaasiteoloogiline – sa ei tea tõde, oled vale usku. Seda sa tahestahtmata ka tunnistad. Ja sellest ülekuulajale aitab.
Aga vasakpoolne sa olid – seda näitab ehk ka vanaisa tutvus härra Uljanoviga. Ema rääkis, et Uljanov, siis tunti teda vist juba rohkem Lenini nime all, oli Kaplińskite pool Zürichis isegi külas käind, kaasas kommid poisile. Sa võisid siis olla paariteistaastane. 1940. aastal olevat sa mõelnud, et võiksid äkki kirjutada oma mälestused Leninist, aga leidnud, et mõjuks liiga pugejalikult.
Vahest oleksid sa siis arreteerimata jäänud. Aga mis oleks sind siis oodanud? Korra sa sakslaste käest juba pääsid, võibolla ei oleks nad teine kord sinuga nii lahked olnud. Ja tutvus Leniniga oleks võinud sulle uute okupantide tulekul saatuslikuks saada. Inimesi nabiti kinni, lasti maha ja pandi vangi väiksemategi asjade pärast. Mida muud oli teinud professor Kliimann kui esinenud „punaste“ sõnavõttudega. Kliimanni assistent Lang ja selle vend lasti maha ainult sellepärast, et üks oli Kliimanni assistent ja teine tema vend ja komnoor … Kliimanni olevat kinni võtnud mingid „korporandid“. Ma usun, et paljud inimesed teadsid, kes need kinnivõtjad olid, võibolla teavad praegugi. Võibolla oleks siis sindki kinni võetud ja … Aga punased, NKVD, jõudsid ette.
Ma tahaksin teada, mida sa mõtlesid ja rääkisid nendel päevadel, siis kui tuli uudis, et sõda on alanud ja sakslased liiguvad Idarindel edasi. Sina ju sakslasi ei oodanud, ema ka mitte. Aga ma ei oleks saand emalt seda küsida. Mina tahaksin teada üksikasju, aga neid ta just rääkida ei tahtnud. Sellest saan ma aru. Üksikasjad elustavad mineviku, ka selle osa temast, mida ei tahaks elustada. Ma tean vaid, et oli tuldud, ja kui kuuldi, et sind ei ole, öeldud, et kui tuleb, jäägu ootama. Öeldud, et mobilisatsioon. Vaevalt emagi nii võhik oli, et ei teadnud, et välismaa kodanikke ei saa mobiliseerida.
Sa tulid ja jäid ootama ja siis nad tulid uuesti ja võtsid sind kaasa. See oli vist teie Tiigi tänava korteris. Kui see ikka oli Tiigi tänav. Ma mõtlen, kas need, kes sulle järele tulid, andsid tegelikult sulle võimaluse kaduda, peitu minna, nagu läksid paljud mehed. Kes mopi, kes arreteerimise eest. Oleksid sinagi ehk saanud minna. Oli linnas ja linna ääres kohti, vahest oleks kuidagi ka maale pääsnud, meie sugulaste juurde või mujale. Sa tundsid relvi, oleksid metsavendade juurdegi võinud minna, aidata Tartut punaste käest ära võtta. Aga sa olid poolakas, pealegi, nagu sa kindlasti teadsid, juudi perekonnanimega, sa olid korra sakslaste käest pääsnud ja sul ei olnud nendest ja nende liitlastest midagi head oodata. Eestlased ei teadnud, mida tähendab Saksa okupatsioon. Sina teadsid.
Ema teadis ka. Sõja algusest ta mulle natuke rääkis. Sina olid olnud siis juba Poolas ja ema teel sinu juurde: te pidite Varssavis kokku saama. Vilniuses – ema rääkis ikka Wilnost – ei osand ta midagi ette võtta: linn oli pime ja ta ei teadnud, millal ja kust läheb rong Varssavi. Siis oli pimedusest ilmund keegi juudi noormees, kes sai aru, et tegu on võõraga, võtnud ema lausa käekõrvale ja juhatand, kuhu vaja. Seda noormeest ta meenutas ikka tänutundes ja mõtles, mis temast hiljem sai, kas ta pääses sakslaste käest või ei. Kui ema Varssavisse jõudis, olid sina läinud oma väeüksuse juurde kuskil tagalas, aga nagu hiljem selgus, pidid seal juba Punaarmee küüsi sattuma. Rändasid siis mööda maad, purustatud armee ohvitser, kes ei tea, kus on ta üksus ja kus on ta omaksed. Ema jäi Varssavis sakslaste piiramisrõngasse. Ta pidi hoolitsema ämma eest, kes oli juba vana ja haige, liitus mingi naiste ühendusega, kes aitasid inimestel üksteist leida, vahest ka majutasid neid, kes olid pommirünnakutes kodu kaotanud. Nagu ma aru sain, istus ta palju aega varjendites, sest Saksa pommirünnakud olid pikad ja ägedad.
Kui Varssavi kapituleerus, saite jälle kokku. Olite veel paar kuud Poolas ja nägite, mis Saksa võimu all toimuma hakkas. Jah, ametlikult olite Kindralkubermangus, Poolat enam ei olnud, oli ainult Generalgouvernement. Nägite juutide väljaajamist korteritest, saite teada pantvangide mahalaskmisest. Ema rääkis, kuidas juutide asju aknast alla loobiti. Ma ei mäleta hästi, kas ta rääkis, et ka inimesi aknast alla visati. Mulle tundub, et rääkis.
Kui ma lugesin Roman Polański filmi Pianist arvustust, siis seal oli juttu nimelt sellest: mõned vanad ja haiged oli aknast alla visatud koos nende kompsudega … Filmi ennast ma algusest kaugemale vaadata ei suutnud: oli mulle liiga ränk …
Ema oigas ja karjus unes tihti tasakesi, siis oli hea, kui keegi läks ja teda natuke raputas, korraks äratas. Ta ei julgend maal üksinda olla, ütles, et kardab kummitusi – eks need olid õudusuned, košmaarid või siis mingid nägemused une ja ärkveloleku piiril. Ma uurisin, mida ta näeb, aga ta ei tahtnud või ei osand seda hästi rääkida. Keegi nagu pidi tulema sisse, keegi võõras
