kes mind Tartus külastasid ja intervjueerisid, kergitasid mu saba päris korralikult, kirjutades, et minu pool oli neil tunne, mis võis olla inimestel, kes kohtusid Voltaire’i või Stefan Zweigiga, ja et kui enne minu pool käimist nad veel kahtlesid, kas Eesti koht on Euroopa Liidus, siis pärast seda nad selles enam ei kahelnud.
Eurooplusega on mu vahekorrad tegelikult keerulised. Kui ma ei taha olla ainult, ennekõike ja muid eitavalt eestlane (või poolakas), siis miks peaksin olema samal kombel eurooplane, miks peaksin pidama omaks nimelt seda, mis on euroopalik, Euroopast pärit, ja vaatama viltu sellele, mis tuleb Aasiast või Ameerikast? Ma ei salli elus defineerimist, piiritõmbamist A ja B, oma ja võõra vahele. Elu ei ole matemaatiline teadus, kus peavad olema aksioomid ja definitsioonid.
Defineerima, piiritlema on eurooplased kaldunud läbi sajandite. Kuigi teiselt poolt on Euroopa olnud avatud mereline kontinent, kuhu on jõudnud kergesti mõjud igast ilmakaarest. Euroopa on Euraasia poolsaar, Euraasia sadamalinn ja nagu sadamalinnades kunagi, on ka siin palju võõramaalasi, palju keeli, palju kultuure. Pluralism, piiride hägusus kuulub
Euroopa juurde. Nagu vist vahel ka püüe neid piire kasvõi vägisi leida ja tõmmata.
Homme on jõululaupäev ja suurem osa perest koguneb siia Mutikule. Tavaliselt oleme jõulusid pidand Tartus, viimastel aastatel isegi Kallastel, nüüd aga on seal remont ja suur segadus, nii et otsustasime Mutiku kasuks. Esimesel pühal teeb Tiia lõuna, kuhu kogunevad kõik, kokku 16 inimest. Nii palju on meid praegu. Märt omadega on tavaliselt omaette, pole otse meie suurpere liige. Aga tema kaks poissi on ka sinu järeltulijad, sina elad ka Oliveris ja Markoses.
Kaplińskid on selkombel pudelikaelast läbi tulnud. Suguvõsa oleks äärepealt välja surnud, mina olen ju vanavanaisa Edwardi ja vist ka tema isa Jani ainuke järeltulija oma põlvkonnas. Kuigi Edwardil oli kaheksa last, olin mina ainus nende ellu jäänud lapselaps. Ma ei tea, miks selle põlvkonnaga nii läks. Nagu oleks inimestel elujõud otsa saanud, poleks enam olnud õiget tahtmist abielluda ja lapsi saada. Sinu onudest-tädidest jäid Helena, Jadwiga ja Edward Kaplińskid vallalisteks ja teistel oli vähe lapsi ja ei ühtki lapselast.
Siin on mingi paralleel emaema perekonnaga – Jäneste ja Schulzenbergidega. Vanavanaema Annal oli ka kaheksa last: Anna, Marie – minu vanaema, sinu ämm –, Marta, Ida, Johannes, Helene, Meta ja Helmi. Aga nendel ei olnud enam kuigi palju lapsi. Minu põlvkonnas on Johannes ja Anna Jänesel ainult viis järeltulijat. Vanaisa Jaanil ja vanaema Mariel oli neli last ja ainult üks lapselaps, mina1.
Kas mõjusid inimestele selkombel sajandivahetuse ja sajandi lõpu suured muutused ja heitlused? Vanavanavanemate, olgu siis Edwardi ja Ludwika või Johannese ja Anna eluaeg oli veel rahulik, asjad seisid kindlalt omal kohal, inimeste saatused tundusid ettemääratutena. Siis aga läks aeg liigestest lahti.
Jah, tahaksin väga kuskilt saada korralikku pilti vanaisa Zygmuntist, kes Żmichowska kirjade järgi olla olnd väga ilus laps. Mis fotod mul on, on kehvad amatöörfotokesed ja tema nägu on varjus. Üks foto on pärit juunist 1914 (sic!). Nad istuvad vanaema Janinaga liivaluitel, selja taga põõsad ja vist pilliroopuhmad. Ma usun, et pilt on pärit kuskilt Läänemere rannalt, Gdański, Gdynia või Sopoti kandist. Küllap ta on tehtud viimastel rahupäevadel või – nädalatel. Vanaisal-vanaemal on õlekübarad peas, vanaisal kindad käes, nende nägudel on veel rahu, kuigi nüüd tagantjärele vaates on see rahu juba nii habras. Juunis 1914 oli midagi sügiseselt leinalist. Enda teadmata võtsid suvitajad veel viimast. Mõneks aastaks oli Läänemere randadel muretu suvitamine läbi. Teie perele algasid segased ajad. Sinu elulookirjeldusest loen, et 1915 läksite Varssavist Moskvasse, siis, revolutsiooni ajal, olite Kiievis. Kuipalju sa üldse said Poolas olla ja koolis käia enne 1920. aastat? Koolis hakkasid ju käima alles Šveitsis Veveys. Imelik on, et sinu lapsepõlvest, vanaema Janina ja vanaisa Zygmunti elust tean ma palju vähem kui vanavanaisa Edwardi ja tema pere omast. Nendest ja nendele kirjutab nii palju Narcyssa Żmichowska – nii tean isegi vanavanaisa Edwardi kopsuhaigusest ja reumast. Aga vanaisa Zygmuntist ei tea ma suurt midagi. Tema tutvuskonnas vist ei olnud kirjanikke, kelle kirjad oleks hiljem avaldatud.
Nüüd saatis Joanna mulle koopiaid Żmichowska kirjadest, kus on juttu meie perest. Żmichowska kirjutab, et väikesel Zygmuśil on inglipilk ja väikese kuradikese grimassid. Edasi kohtan vanaisa juba „suure industrialistina“. Nagu ma juba nimetasin, ei ole temast korralikku fotot (vanavanaisa Edwardist on neid mitu), ei ole ühtki kirja ega muud dokumenti. Ainult üks pühendus portsigaril:
Многоуважаемому Начальнику Сигисмунду Эдвардовичу на добрую память отъ служащихъ С.П.Б. конторы oбщества „Продамета“
Midagi jälle ei klapi. Żmichowska kirjade kommentaaris on öeldud, et Z. K. oli üks nn. Putilovi tehaste direktoritest. Prodameta aga, nagu mulle seletas üks Vene ajaloolane, oli omaette firma. Prodameta asjus ei ole aga vähemalt mingit kahtlust. See on kirjas, graveeritud hõbedasse. Prodameta olla olnud kompanii, mis müüs välismaale metalli ja metallitooteid. Minuaegsetes kooliõpikutes nimetati Prodametat näitena sellest, kuidas Venemaal arenes monopolistlik kapitalism, suured kontsernid. Mul pole aimugi sellest, mis vanaisa Zygmunt seal Prodametas tegi. Żmichowska kirjade kommentaaris seisab, et suurema osa ajast viibis ta Euroopa ja Aasia Venemaal, muuhulgas Irkutskis. Ju siis Prodametal oli Irkutskis mingi tehas. Ilmselt oli ta peamine elupaik siiski Peterburi ja ilmselt elasite teie suure osa ajast seal, nagu ühest su elulookirjeldusest lugeda. Aga mingi elamine oli teil ju ka Varssavis, kui olen õigesti aru saanud.
Vanaisa pidi olema jõukas inimene. Nagu mu teine vanaisagi. Nii ta võis pidada mitut korterit, palgata lastele koduõpetajad ja pärast Halusia surma 1912. aastal viia pere Šveitsi kaotusest kosuma. Sellest loost rääkis tädi Aniela. Vanaema oli olnud kohutavalt õnnetu, puhkenud ikka ja jälle nutma, kui tütrele mõtles. Kaplińskitel olnud perekonnasõber, vasakpoolne inimene ja ateist – tema oli vanaemale midagi tõredat-kurja öelnud. Olnud selline karmivõitu inimene. Mõtlen ise, et võibolla oli ta lihtsalt hea psühholoog – teadis, et mingil hetkel tuleb leinaja kasvõi jõhkralt elu juurde tagasi tuua, tuua välja meelehaledusest, mis teda mõnikord lahti ei lase. Selle vasakpoolse tegelase nime tädi nimetas, aga olen ta unustand ja vaevalt enam kunagi teada saan. Sellest on kahju, sest väga võimalikult oli see inimene see, kes Kaplińskitele tutvustas Vladimir Iljitš Uljanovit.
Vanaisa Zygmunt, kelle eriala pidi olema metallurgia, oli kindlasti haritud ja suurte huvidega inimene. Teisiti see olla ei saandki: ta oli ju perekonnast, kus tegeldi muusikaga (Żmichowska mainib mitu korda Edwardi suurt muusikahuvi ja musikaalsust), kirjandusega, tunti huvi kõige maailmas toimuva vastu. Küllap oli vanaisal vanaemaga, kes oli olnud lauljanna ja näitleja, ühiseid huvisid. Mis ringkondades vanaisa küll liikuda võis? Kui elasite Peterburis, puutusite seal kindlasti kokku kultuuriinimestega, käisite teatris ja kontsertidel.
Elada Peterburis enne Esimest ilmasõda pidi vaimuinimesele olema tõeline õnn – see oli ju üks maailma kultuuripealinnadest, linn, kus sündis nii palju olulisi mõtteid, olgu kunsti, teaduse või filosoofia vallas. Tollest Peterburist tulid Pitirim Sorokin, Igor Sikorski, Thaddeus Dobrzhansky, Igor Stravinski, Andrei Belõi, Ossip Mandelstam, Nikolai Vavilov ja kes kõik veel. Ja Eesti poolt vaadates Johannes Semper, Peeter Tarvel, Jüri Uluots, August Rei. Esimest kahte sa kindlasti tundsid. Tuleb meelde, et sa olid kahest Tartu teadlasest väga lugu pidanud, öelnud, et need on tõelised teadlased. Üks oli Harri Moora ja teine Johannes Piiper.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Septembri lõpus 2003 sain Saksamaalt meili härra Berthold Fuldilt, kes teatab, et tema koos oma õe Dagmariga on vanaema Marie õe Meta tütrepoeg… Meta oli ema lemmiktädi, kelle peres (Meta mees Karl Seltin oli lätlane) Saksamaal ema nooruses mõne aja elas. Hiljem siirdusid Seltinid Mandžuuriasse, kus Karl töötas mingi Euroopa firma esinduses. Pärast sõda, kui Punaarmee vallutas Mandžuuria, kaotasime nendega ühenduse ja arvasime, et nad on hukka saanud. Nüüd aga selgub, et Seltinid pääsid pärast sõja lõppu Saksamaale, nende tütar Sigrid küll üle GULAGi. Sigridi järeltulijad on minu sugupõlvest, nii on meid koos Bertholdi ja Dagmariga kokku seitse. Kui hea meel oleks emal olnud, teadnuks ta, et tädi Meta ja onu Karl (keda millegipärast kutsuti Sašaks) pääsid eluga Kaug-Idast Euroopasse ja et neil olid ka järeltulijad. Aga ema ei saanudki seda teada.
