mulle kirjutada. Kirjutage rahulikult ka ülejäänu. Ma rõõmustan iga teie rea üle!
Ma nimelt loen teid meelsasti, kallis Leo.
Emmi
Viis minutit hiljem
VS:
Kallis Emmi, kui te ei saa panna kirja 1), 2), 3) ja nii edasi, siis pole te teie ise, on nii? Homme rohkem. Ilusat õhtut.
Leo
Järgmisel päeval
Teemat pole
Kallis Emmi, kas teile on ka pähe tulnud, et me ei tea teineteisest absoluutselt midagi? Me loome teineteisest virtuaalseid fantaasiakujusid, valmistame illusoorseid fantoompilte. Me esitame küsimusi, mille võlu seisneb selles, et need ei saa vastuseid. Jah, me muudame selle spordiks: äratada teise uudishimu ja seda muudkui õhutada, samas kui me seda kategooriliselt ei rahulda. Me püüame lugeda ridade vahelt, sõnade vahelt, varsti juba tähtede vahelt. Me üritame kramplikult teist õigesti paika panna. Ja samal ajal peame hoolikalt meeles, et endast mitte midagi olulist reeta. Mida tähendab „mitte midagi olulist”? – Ei midagi, me pole veel midagi oma elust jutustanud, mitte midagi, millest koosneb argipäev, mis kummalegi meist oluline võib olla.
Me suhtleme õhutühjas ruumis. Me oleme viksilt tunnistanud, millise tööga tegeleme. Teoreetiliselt kujundaksite teie mulle ilusa kodulehekülje, mina koostaksin teile selle eest praktiliselt (halbu) keelepsühhogramme. See on kõik. Tänu ühele viletsale linnaajakirjale teame, et elutseme samas suurlinnas. Aga muidu? Ei midagi. Meie ümber pole ühtki teist inimest. Me ei ela kuskil. Meil pole vanust. Meil pole nägu. Me ei tee vahet ööl ja päeval. Me ei ela mingis ajas. Meil on mõlemal arvutiekraan, kummalgi rangelt omaette salajas, ja meil on ühine hobi: meid mõlemat huvitab üks täiesti võõras isik. Braavo!
Mis minusse puutub, siis jõuan siinkohal ülestunnistuseni: te huvitate mind meeletult, kallis Emmi! Ma ei tea küll, miks, aga ma tean, et sellel on olnud silmapaistev ajend. Kuid ma tean ka seda, kui absurdne säärane huvi on. See ei peaks iial kohtumisele vastu, ükskõik, kuidas te välja näete, kui vana te olete, kui palju te suudaksite oma märkimisväärsest meili-sarmist võimalikule kohtumisele kaasa võtta ja mis teie kirjutatud keelelisest huumorist väljenduks ka teie häälepaeltes, teie pupillides, teie suunurkades ja ninatiibades. Ma kahtlustan, et see „meeletu huvi” saab toitu ainuüksi meiliboksist. Iga katse see sealt välja lasta nurjuks ilmselt haledasti.
Nüüd minu võtmeküsimus, kallis Emmi: kas te tahate ikka veel, et ma teile meile kirjutaksin? (Sedapuhku oleks selge vastus vägagi vastutulelik.)
Kõike-kõike armast, Leo
21 minutit hiljem
RE:
Kallis Leo, seda tuli nüüd küll ühe korraga palju! Teil on päeval ilmselt korralikult vaba aega. Või läheb see tööna kirja? Saate selle eest ajahüvitust? Võite maksudest maha arvata? Ma tean, mul on terav keel. Kuid ainult kirjalikult. Ja ainult siis, kui ma tunnen ebakindlust. Leo, teie tekitate minus ebakindlust. Kindel on vaid üks: jah, ma tahan, et te kirjutaksite mulle meile edasi, kui see teile vaeva ei valmista. Kui see polnud veel piisavalt selge, siis proovin veel kord: JAH, MA TAHAN!!!!! MEILE LEOLT! MEILE LEOLT! MEILE LEOLT. PALUN! MA OLEN SÕLTUVUSES LEO MEILIDEST!
Ja nüüd peate mulle tingimata avaldama, miks pole sellel, et te minu vastu huvi tunnete, mingit põhjust, küll aga „on olnud silmapaistev ajend”. Ma nimelt ei mõista seda, kuid see kõlab põnevalt.
Kõike-kõike armast ja lisas veel üks „kõike”, Emmi
(PS: Teie viimane meil oli võimas! Absoluutselt huumorivaene, aga tõeliselt võimas!)
Ülejärgmisel päeval
TEEMA: rõõmsaid jõule
Kas teate, kallis Emmi, ma rikun meie tavasid ja jutustan teile täna midagi oma elust. Ta nimi oli Marlene. Veel kolme kuu eest oleksin kirjutanud: ta nimi on Marlene. Täna oli ta nimi nii. Pärast viit aastat olevikku ilma tulevikuta olen lõpuks leidnud mineviku. Ma säästan teid meie suhte üksikasjadest. Kõige ilusam oli selles alati uus algus. Kuna meile mõlemale meeldis nii kirglikult uuesti alustada, tegime seda iga paari kuu tagant. Kumbki meist oli „elu suur armastus”, aga mitte iial siis, kui me olime koos, vaid ainult siis, kui taas kord pingutasime, et kokku saada.
Jah, ja sügisel oli siis asi lõpuks nii kaugel: temal oli teine, keegi, kellega ta kujutles end mitte ainult kokku saavat, vaid ka koos olevat. (Kuigi mees oli ühe Hispaania lennufirma piloot, palun väga.) Kui ma sellest teada sain, olin äkitselt nii kindel nagu ei iial enne, et Marlene on „minu elu naine” ja ma peaksin tegema kõik, et teda mitte alatiseks kaotada.
Ma tegin nädalaid kõik ja natuke enamgi veel. (Ka siinkohal säästan teid parem detailidest.) Ja tema oleks tõesti juba peaaegu andnud mulle ja seega meile mõlemale viimse võimaluse: jõulud Pariisis. Mul oli kavas – naerge mind rahulikult välja, Emmi – teha talle seal abieluettepanek, täielik idioot, nagu ma olen. Tema ootas veel vaid „hispaanlase” tagasilendu, et rääkida talle tõtt minust ja Pariisist – selle ta oma sõnul võlgnes mehele. Mul hakkas kõhus keerama, mis tähendab „keerama” – mul oli hispaanlaste Airbus kõhus, kui ma mõtlesin Marlene ja tolle piloodi peale. Oli 19. detsember.
Pärastlõunal teatas ta – ei, isegi mitte telefonis – katastrofaalselt meili teel: „Leo, see ei lähe mitte, ma ei suuda, Pariis oleks taas uus vale. Palun andesta mulle!” Või midagi sarnast. (Ei, mitte midagi sarnast, vaid sõna-sõnalt.) Ma kirjutasin otsekohe vastu: „Marlene, ma tahan sinuga abielluda! Ma olen kindlalt otsustanud. Ma tahan alati olla sinuga koos. Ma tean nüüd, et suudan seda. Me kuulume kokku. Usalda mind veel viimast korda. Palun, räägime kõigest Pariisis. Palun ütle jah Pariisile.”
Nõndaks, ja siis ootasin ma vastust, ühe tunni, kaks tundi, kolm tundi. Vahepeal vestlesin iga paarikümne minuti tagant tema kurttumma kõnepostiga, lugesin arvutisse salvestatud vanu armastuskirju, vaatasin meie digitaalseid armastusfotosid, mis kõik olid tehtud meie loendamatute leppimisreiside ajal. Ja siis põrnitsesin ma jälle nagu kurjast vaimust vaevatu ekraani. Sellest üürikesest südametust helisignaalist, mis kõlab uue sõnumi saabudes, sellest väikesest naeruväärsest ümbrikukesest teateribal sõltus minu elu koos Marlenega ehk toonasest vaatepunktist minu edasine elu.
Määrasin iseendale kannatamise tähtaja kuni kella 21-ni. Kui selleks ajaks Marlene endast märku ei anna, siis oli Pariisiga ja seega minu ilmselt viimase võimalusega kõik läbi. Kell oli 20.57. Ja äkki: helisignaal, ümbrikuke (elektrilöök, südameseiskumine), teade. Ma sulen paariks hetkeks silmad, kraabin kokku oma positiivse mõtlemise kõik haledad jäänused, keskendun igatsetud teadaandele, Marlene nõustumisele, Pariisile kahekesi, elule koos temaga igaveseks. Ma ajan silmad pärani, avan kirja. Ja ma loen, loen, loen: „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat soovib Emmi Rothner”.
Nii palju minu „väljakujunenud hulgimeili-jõulutervituse-psühhoosi” kohta.
Kena õhtut, Leo
Kaks tundi hiljem
RE:
Kallis Leo, see oli eriti hea lugu. Eelkõige vaimustas mind puänt. Ma olen peaaegu uhke, et sain seal nii saatuslikult mängu tulla. Loodetavasti te mõistate, et olete mulle, oma „virtuaalsele fantaasiakujule”, oma „illusoorsele fantoompildile” endast midagi erakordset reetnud. See oli nüüd tõeliselt „isiklik elu stiilis: Leo, keelepsühholoog”. Ma olen täna juba liiga väsinud, et selle kohta
