naine ta on/oli? Kuidas ta välja näeb? Mis ta kinganumber on? Milliseid kingi ta kannab?)
Tund aega hiljem
VS:
Kallis Emmi, ärge olge mu peale pahane, aga mul pole tahtmist jutustada teile Marlene kingaeelistustest. Rannal käis ta enamasti paljajalu, nii palju võin teile küll öelda. Ma pean nüüd lõpetama, mulle tuleb külalisi.
Meeldivat päeva jätku, Leo
Kolm päeva hiljem
TEEMA: kriis
Kallis Leo, tegelikult olin kindlalt otsustanud, et järgmine meil peab tulema teilt – ja mitte ise kirjutama. Ma pole küll keelepsühholoogiat õppinud, kuid minu peas kõlavad kaks asja kokku. 1) Ma reetsin teile ridade vahelt, et ma pole mitte lihtsalt abielus, vaid isegi õnnelikult abielus. 2) Te reageerite sellele kõige ükskõiksema vastusega pärast nii paljutõotavat algust meie nüüd juba üle aasta kestnud virtuaalses kahekesiolekus. Ja seejärel ei anna te endast kohe üleüldse enam elumärki. Kas võib olla, et te olete kaotanud minu vastu huvi, kuna ma olen ära antud? Kas võib olla, et te olete kaotanud minu vastu huvi, kuna ma olen lisaks sellele „õnnelikult ära antud”? Kui asi on selles, siis olge vähemasti nii palju mees, et mulle seda öelda.
Sõbralike tervitustega, Emmi
Järgmisel päeval
Teemat pole
HÄRRA LEO?
Järgmisel päeval
Teemat pole
LEEEEEEEOOOOOOOO, UU-UHHUHHH-UUUUUUUU???????????
Järgmisel päeval
Teemat pole
Sitapea!
Kaks päeva hiljem
TEEMA: kenad kirjad Emmilt
Tere, Emmi! Milline suurepärane tunne: pöörduda koju pingutavalt seminarireisilt võludega mitte just rikkalikult õnnistatud ja värvidegi poolest pigem tagasihoidlikust Bukarestist, kus perverssel kombel valitses niinimetatud kevad (lumetormid, külmalained), viskuda otsekohe arvuti juurde, avada meiliboks, leida viiesaja armutu saatja ebaoluliste kuni haletsusväärsete teadete tihnikust neli meili oma keelelise andekuse, väljendusviisi ja punktiprogrammide tõttu kõrgelt hinnatud proua Rothnerilt, rõõmustada justkui arenevas sulamisprotsessis Rumeenia rahekaru selle üle, et saab lõpuks ometi lugeda paari kena, tundeküllast, humoorikat, südantsoojendavat lauset. Eufoorias avatakse esimene meil, ja millele satutakse mõlema silmaga samaaegselt? SITAPEA peale! Tänan selle tervituse eest!
Emmi, Emmi! Te olete taas kena pudru kokku keeranud. Kuid ma pean teile pettumuse valmistama: mind ei häiri see üleüldse, et te olete „õnnelikult ära antud”. Mul pole kunagi olnud kavatsust teid lähemalt tundma õppida, lähemalt kui elektroonilises kirjavahetuses võimalik. Ma pole ka kunagi tahtnud teada, kuidas te välja näete. Ma loon nendest tekstidest, mida te mulle kirjutate, teist endale ise pildi. Ma nikerdan endale oma isikliku Emmi Rothneri. Põhijoontes on ta ikka veel mu ees nii, nagu teda meie suhtluse algul kohtasin, ükskõik, on ta siis vahepeal kolm korda traagiliselt abiellunud, viis korda õnnelikult lahutanud või iga päev reipalt uuesti „veel vaba” ja laupäeva öösiti ohjeldamatult vallaline.
Siiski tõden ma kahetsusega, et minuga suhtlemine teda ilmselt kurnab. Ja pealegi paneb mind juba üks asi imestama: miks on õnnelikult abielus, meestes kõike muud kui pettunud, iroonilishumoorikale, kõigutamatult rahulikule, sarmikale, eneseteadlikule, kinganumbriga 37 (ja teatud vanuses) naisele nii oluline rääkida nii intensiivselt nii paljust isiklikust ühe võõra, mõnikord toriseva, suhetest räsitud, kriisidele vastuvõtliku, vähese huumorisoonega professoritüübiga? Mida õieti teie mees selle kohta ütleb?
Kaks tundi hiljem
RE:
Kõige tähtsam kohe alguses: rahekaru Leo is back from Bukarest! Tere tulemast! Andestage see „sitapea”, see tuli lihtsalt iseenesest. Kuidas võin ma teada, et mul on tegemist ebamaise soodumusega mehega, kes pole pettunud, kui saab teada, et tema truu ja aupaklikult käsutav sarkastiline kirjasõbranna on juba ära antud? Et mul on tegemist mehega, kes pigem „nikerdab oma isikliku Emmi Rothneri”, kui et tahab ehtsat tundma õppida. Kui ma tohiksin teid selles suhtes vähemalt natukene provotseerida: nii hästi kui te ka oma uljamates fantaasiates nikerdate, kallis Leo Keelepsühholoog, ehtsale Emmi Rothnerile ei saa te sellega ligilähedalegi.
Kas te tunnete end provotseerituna? Ei? Nii ma arvasin. Ma kardan, et asi on pigem vastupidi: teie provotseerite mind, Leo. Teil on mingi ebaortodoksne, ent vägagi sihikindel moodus ennast mulle aina põnevamaks muuta: te ühekorraga tahate minust kõike teada ja ei taha midagi teada. Olenevalt päevameeleolust teatate oma „meeletust huvist” või peaaegu juba patoloogilisest huvipuudusest minu vastu. Ja see kruvib mind vaheldumisi üles ja alla. Hetkel parajasti jälle alla. Ma tunnistan seda. Aga võib-olla oletegi selline üksildane, pärsitud, ringiuitav, hall (Rumeenia) rahehunt, kes ei suuda naisele silma vaadata. Selline, kellel on tõeliste kohtumiste ees üüratu hirm. Kes peab pidevalt endale oma fantaasiamaailmu looma, kuna ei orienteeru asises, elatavas, käegahaaratavas, reaalses ümbruses. Võib-olla on teil pesuehtne naistekompleks. Ah, seda küsiksin ma praegu meelsasti Marlenelt. On teil äkki juhtuslikult tema kehtiv telefoninumber – või selle Hispaania piloodi oma? (See oli nali, palun mitte jälle kolm päeva solvunud olla.)
Ei, Leo, ma olen teist hullupööra sisse võetud. Te meeldite mulle. Isegi väga! Väga-väga-väga! Ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et te ei taha mind näha. See ei tähenda, et ma peaksime päriselt kohtuma. Loomulikult ei pea! Aga mina näiteks tahaksin meeleldi teada, kuidas teie välja näete. See seletaks paljutki. Ma pean silmas, see seletaks, miks te kirjutate nii, nagu te kirjutate. Kuna siis te nimelt näeksite välja nii, nagu näeb välja keegi, kes kirjutab nagu teie. Ja ma tahaksin neetult meeleldi teada, kuidas näeb välja keegi, kes kirjutab nii nagu teie. See oleks siis selgitatud.
À propos: selgitamine. Ma ei taha siin õigupoolest oma mehest rääkida. Teie võite igatahes oma naistest rääkida (kui neid on ka mujal kui meiliboksis). Ma võin teile ka häid nõuandeid jagada, ma suudan end suurepäraselt teiste naiste asemele mõelda, ma ju nimelt olen naine. Aga minu mees … Heakene küll, ma ütlen teile: meil on imeline, harmooniline suhe koos kahe lapsega (need tõi ta sõbralikul kombel kaasa, et säästa mind rasedustest). Meil pole teineteise ees saladusi. Ma olen talle jutustanud, et vestlen sageli meili teel ühe „kena keelepsühholoogiga”. Tema küsis: kas sa ei taha temaga tutvuda? Mina vastasin: ei. Tema küsib siis: mis see siis on? Mina: ei midagi. Tema: ahsoo. – Oligi kõik. Rohkem ei tahtnud ta minult teada, rohkem ei tahtnud ma talle öelda. Rohkem ei taha ma temast rääkida. Okei?
Nii, kallis rahekaru, nüüd teist: kuidas te välja näete? Öelge mulle. Palun!!!
Kõike kaunist, teie Emmi
Järgmisel päeval
TEEMA: test
Kallis Emmi, mul on teie külm-soe-duššidest ka väga raske hoiduda. Kes õigupoolest maksab meile kinni aja, mille siin koos (ilma teineteiseta) istudes raiskame? Ja kuidas te sobitate selle oma töö ja oma perekonnaga? Oletatavasti on mõlemal teie kahest lapsest veel vähemalt kolm vöötoravat või midagi taolist. Kust te leiate vaba aega, et tegelda nii intensiivselt ja põhjalikult võõra rahekaruga?
Te tahate niisiis tingimata teada, kuidas ma välja
