on Svedbergi ja Astrid Hillströmi vahel. Esialgu ei midagi enamat.”
Ann-Britt noogutas.
„Sul on õigus. Svedberg ja Astrid Hillström. Kelle ema kõige rohkem muretseb.”
„Mida sa veel näed?”
„Et Svedberg polnud selline, nagu me arvasime.”
Wallander haaras sõnal sabast.
„Mida me temast arvasime?”
Ann-Britt mõtles järele, enne kui vastas.
„Et ta oligi selline, nagu paistis olevat.”
„Ja milline ta paistis olevat?”
„Sõbralik, siiras. Usaldusväärne.”
„Ja ta oli hoopis ebasõbralik, ebasiiras ja ebausaldusväärne? Nii või?”
„Mitte päris. Aga osaliselt.”
„Tal oli salasuhe ühe naisega. Kelle nimi võib olla Louise. Me teame, kuidas ta välja näeb.”
Wallander tõusis, lülitas projektori sisse ja osutas naise pildile.
„Minu meelest on tema näos midagi imelikku. Aga ma ei saa aru, mis.”
Ann-Britt Höglund kõhkles. Kuid Wallanderile jäi mulje, et tema väide ei olnud Ann-Briti jaoks päris ootamatu.
„Midagi on tema juustega,” ütles Ann-Britt kõheldes. „Ma ei tea, mis täpselt.”
„Me peame ta üles leidma,” lausus Wallander. „Ja me leiame.”
Ta pani projektorisse teise foto ja vaatas Ann-Briti poole. Ann-Britt oli ebalev.
„Ma olen üsna kindel, et niisuguseid riideid kanti 16. sajandil. Mul on kodus raamat eri ajastu moodidest. Aga ma võin ka eksida.”
„Mida sa veel näed?”
„Noored, pealtnäha rõõmsad. Elevil ja purjus.”
Wallanderile meenusid Sten Widéni juures nähtud pildid nende kunagisest reisist Saksamaale. Kus Wallander seisis, õllepudel käes, ja oli väga purjus.
Teatud sarnasus oli olemas.
„Mida sa veel näed?”
„Poiss, vasakult teine, hüüaks nagu midagi fotograafile.”
„Kus nad võiksid olla?”
„Vasakult langeb vari. Pilt on tehtud õues. Kaugemal on põõsad, võib-olla ka mõned puud.”
„Nad istuvad linal, millel on rohkesti sööki. Ja nad on kostümeeritud. Mida see tähendab?”
„Maskeraad. Pidu.”
„Oletame, et see on mingi suvine pidu,” ütles Wallander. „Ilm paistab soe olevat. Võib-olla on see jaanipidu. Aga mitte selle aasta oma. Sest Normanit pole, kuigi Astrid Hillström on kohal.”
„Ta paistab siin pisut noorem.”
Wallander oli nõus.
„Mulle tundub ka nii. See pilt võib olla tehtud aasta või paar tagasi.”
„Pildi meeleolu on helge,” ütles Ann-Britt. „Selles vanuses ollaksegi nii rõõmsad. Elu tundub lõputu, mured tühised.”
„Mul on tunne, et meid ootab ees midagi enneolematut,” ütles Wallander. „Raskuspunkt on muidugi Svedbergil. Aga ma ei tea, kus suunas tegutseda. Kompassinõel käib ringi.”
„Muidugi on jube mõelda, et Svedberg võis olla segatud millessegi, mida me parema meelega ettegi kujutada ei tahaks,” lausus Ann-Britt.
„Ylva Brink ütles ühe imeliku asja, kui ma temaga eile rääkisin. Svedberg olevat öelnud, et mina olin ta parim sõber.”
Ann-Britt vaatas talle küsivalt otsa.
„Kas sa imestad?”
„Loomulikult imestan.”
„Pealegi ta imetles sind väga. Kõik teadsid seda.”
Wallander lülitas projektori välja ja pistis pildid ümbrikku tagasi.
„Kui nüüd selgub, et Svedberg ei olnud see, kelleks me teda pidasime, siis võis ta ka minusse hoopis teistmoodi suhtuda.”
„Mis tähendaks, et tegelikult ta vihkas sind.”
Wallander tegi grimassi.
„Seda ma nüüd küll ei usu. Aga ei või iial teada.”
Nad lahkusid koosolekuruumist. Ann-Britt Höglund võttis ümbriku fotodega, et need sõrmejälgede leidmise lootuses Nybergi kätte viia. Kõigepealt pidi ta neist aga koopiad tegema.
Wallander läks tualetti ja pissis kaua värvitut pissi. Siis jõi ta söögitoas peaaegu liitri vett.
Nad olid tööülesanded omavahel ära jaotanud. Wallander pidi küsitlema Eva Hillströmi ja käima veel kord Hedeskogas Sture Björklundi juures. Ta istus oma töölaua taha ja pani käe telefonitorule. Ta otsustas alustada Eva Hillströmist. Eelnevalt ette helistamata. Ann-Britt Höglund koputas uksele ja tõi fotode koopiad. Ta oli noorte fotot suurendanud, nii et nende näod olid nüüd märksa selgemini näha.
Kell oli kaksteist, kui Wallander politseimajast lahkus. Valvelauas kuulis ta kedagi ütlemas, et väljas on kakskümmend kolm kraadi sooja. Enne autosse istumist võttis ta jaki seljast.
Eva Hillström elas Körlingsvägenil, linna idaservas. Wallander parkis auto värava ette. Maja oli väga suur, ehitatud millalgi sajandi alguses, maja ümber oli hoolitsetud aed. Wallander läks ukse juurde ja vajutas kellanuppu. Eva Hillström tuli avama. Ta ehmus, kui Wallanderi ära tundis.
„Midagi ei ole juhtunud,” ütles Wallander, et naine ei arvaks halvimat. „Mul on veel mõned küsimused.”
Eva Hillström lasi ta suurde esikusse. Seal lõhnas tugevasti puhastusvahendi järele. Eva Hillströmil olid seljas treeningriided. Ta oli paljajalu. Ta vaatas Wallanderile närviliselt vilavate silmadega otsa.
„Loodetavasti ma ei tulnud ebasobival ajal,” ütles Wallander.
Naine pomises midagi arusaamatut. Wallander järgnes talle avarasse elutuppa. Mööbel ja pildid näisid olevat kallihinnalised. Perekond Hillström oli ilmselt heal järjel. Wallander istus kuulekalt talle osutatud kohale diivanil.
„Kas võin teile midagi pakkuda?” küsis naine.
Wallander raputas pead. Tal oli janu. Aga miskipärast ta ei tahtnud klaasi vett küsida.
Eva Hillström toetus tooliservale. Wallanderil tekkis veider tunne, et naine oli nagu stardijoonel pauku ootav jooksja. Wallander võttis taskust fotode koopiad ja sirutas portreepildi ette. Naine heitis sellele kiire pilgu ja vaatas siis talle küsivalt otsa.
„Kes see on?”
„Te
