tume,” sõnas ta. „Aga talu eest saab kindlasti head raha. Ja siis ma kaon siit.”
„Kuhu?”
„Kõigepealt pakin kohvri. Siis magan korralikult välja. Ja hommikul ärgates otsustan.”
Nad läksid tallist välja ja astusid maja poole, kus olid Widéni elamine ja kontor. Tavaliselt valitses seal tõeline kaos. Kuid seekord nägi Wallander oma üllatuseks, et kõik on korras.
„Ma avastasin paar kuud tagasi, et koristamine on hea teraapia,” ütles Widén Wallanderi üllatunud näoilmet nähes.
„Minu puhul see ei toimi,” vastas Wallander. „Jumal ise teab, et ma olen proovinud.”
Sten Widén osutas lauale, kus olid pudelid. Wallander kõhkles. Seejärel ta noogutas. See Göranssoni nimeline arst ei kiidaks seda heaks. Ometi ei suutnud ta hetkel vastu panna.
Kesköö paiku hakkas Wallander tundma, et on purjus. Nad istusid maja taga aias. Lahtisest aknast voogas muusikat. Sten Widén istus kinnisilmi ja dirigeeris ühe käega „Don Juani” lõppu. Wallander mõtles Baiba peale. Üksik hobune seisis liikumatult aia taga koplis ja vaatas neid.
Muusika lõppes. Kõik jäi väga vaikseks.
„Noorpõlveunistused kaovad, aga muusika jääb,” ütles Widén. „Aga ma ei tahaks tänapäeval noor olla. Ma vaatan tüdrukuid, kes mul siin tallis töötavad. Mida on neil õieti unistada ja loota? Neil on vilets haridus, vilets enesehinnang. Kuhu neil minna, kui ma uksed kinni panen?”
„Rootsis on elu karmiks läinud,” ütles Wallander. „Karmiks ja jõhkraks.”
„Kurat, kuidas sa suudad politseis töötada?” küsis Widén.
„Ma ei tea,” vastas Wallander. „Aga ma pelgan väga ühiskonda, kus era valvearmeed võimu haaravad. Ja ma ei arva, et ma oleksin politseinike seas üks halvemaid.”
„Ega ma seda ei mõelnud.”
„Ma tean. Aga selline on minu vastus.”
Nad läksid sisse. Õues läks juba niiskeks. Nad olid kokku leppinud, et Widén toob järgmisel päeval Wallanderi auto ära. Ja sõidab ise taksoga tagasi. Ööseks jääda Wallander ei tahtnud.
„Mäletad seda korda, kui me Saksamaale Wagnerit kuulama sõitsime?” küsis Sten Widén. „Sellest on nüüd 25 aastat. Ma leidsin hiljuti mõned fotod. Tahad näha?”
„Hea meelega.”
„Ma hoian neid kui aardeid,” ütles Widén. „Need on mu salapeidikus.”
Wallander nägi, kuidas Widén ühe akna kõrvalt puitpaneeli eemaldas. Selle taga oli süvik. Widén võttis välja plekk-karbi ja ulatas siis mõned fotod Wallanderile, kes jahmus, kui pildil ennast nägi. Pilt oli tehtud kusagil Lübecki lähedal teeäärses puhkekohas. Wallanderil oli õllepudel käes. Ta oleks just nagu karjunud fotograafi peale. Teised pildid olid umbes samasugused. Ta vangutas pead ja ulatas pildid tagasi.
„Meil oli lõbus,” ütles Widén. „Nii lõbus pole meil vist rohkem olnudki.”
Wallander valas endale veel viskit. Widénil oli õigus. Nii lõbus polnud neil enam kunagi olnud.
Kell hakkas üks saama, kui nad Skurupisse helistasid ja takso tellisid. Wallanderil oli pea valutama hakanud. Süda läikis. Ja ta oli väga-väga väsinud.
„Peaksime veel ühe sellise Saksamaa-reisi tegema,” ütles Sten Widén, kui nad õues taksot ootasid.
„Mitte veel üht sellist,” ütles Wallander. „Me peaksime kuhugi mujale reisima. Ehkki minul pole talu, mida maha müüa.”
Takso saabus. Wallander puges autosse ja ütles, kuhu sõita. Sten Widén vaatas õuel seistes autole järele. Wallander istus tagaistmel. Ta keris end nurka ja sulges silmad. Uinus ja hakkas otsekohe und nägema.
Ent just siis, kui nad Rydsgårdi teeotsast möödusid, raputas miski ta jälle ärkvele. Alguses ta ei saanud aru, mis see oli. Miski oli unes mööda vilksatanud. Siis talle meenus: Sten Widén seisis akna juures ja võttis puitpaneeli ära.
Hetkega oli Wallander täiesti ärkvel. Svedberg oli aastaid saladust hoidnud. Naist nimega Louise. Tema kirjutuslaua sahtleid läbi otsides ei olnud Wallander leidnud midagi peale mõne Svedbergi vanemate saadetud kirja.
Svedbergil on salapeidik, mõtles Wallander. Täpselt nagu Sten Widénil.
Ta kummardus ette ja palus Mariagatani asemel hoopis Stortorgetile sõita. Täpselt kell pool kaks astus ta taksost välja. Svedbergi korteri võtmed olid tal taskus. Talle meenus, et oli Svedbergi vannitoakapis peavalutablette näinud.
Ta keeras korteriukse lukust lahti. Hoidis hinge kinni ja kuulatas. Siis lahustas ta peavalutabletid klaasis vees. Väljast kostis noorukite lärmamist. Seejärel jäi jälle vaikseks. Ta pani klaasi köögikapile ja asus Svedbergi salapeidikut otsima. Kolmveerand kolm leidis ta selle üles. Magamistoa kummuti all tuli lahti tükike plastvaipa. Wallander suunas voodilambi augu poole. Seal oli üks pruun ümbrik. Ta võttis ümbriku ja läks kööki. See polnud kinni liimitud. Ta tegi selle lahti.
Täpselt nagu Sten Widén, hoidis ka Svedberg fotosid kui aardeid.
Ümbrikus oli kaks pilti. Ühel oli naise nägu. Portreepilt, ilmselt ateljees tehtud.
Teisel fotol istus seltskond noori puu varjus ja tõstis veiniklaasi tundmatu fotograafi poole.
Kõik tundus väga idülliline. Üks asi äratas siiski foto juures tähelepanu.
Noored olid kostümeeritud. Nagu toimunuks pidu mingil ammusel ajal.
Wallander pani prillid ette.
Kõhus oli hakanud millegipärast pitsitama.
Talle meenus, et oli Svedbergi kirjutuslaua sahtlis suurendusklaasi näinud. Ta tõi selle ja uuris pilti hoolega.
Noored olid kuidagi tuttavad. Õieti see kõige parempoolne tüdruk.
Siis tundis Wallander tüdruku ära. Ta oli just hiljuti tema pilti näinud. Ainult et siis ta ei olnud kostümeeritud.
Foto paremal serval olev tüdruk oli Astrid Hillström.
Wallander asetas foto aeglaselt lauale.
Kusagil lõi kell kolm.
9
Laupäeva, 10. augusti hommikul kell kuus ei pidanud Wallander enam vastu. Ta oli käinud oma korteris edasi-tagasi, liiga närvis, et mõelda, liiga rahutu, et voodisse heita. Köögilaual lebas kaks fotot, mis ta mõne tunni eest Svedbergi korterist oli leidnud. Need olid põletanud ta taskut, kui ta läbi öise tühja linna koju Mariagatanile astus. Alles siis, kui ta oli jaki nagisse riputanud, märkas ta, et väljas pidi olema tibutanud, ehkki tema polnud midagi märganud.
Svedbergi korterist leitud fotod olid otsustava tähtsusega, kuigi ta ei teadnud veel, miks. Rahutus ja hirm, mida ta siiani oli tajunud pigem vormitu aimusena, võttis nüüd täielikult võimust. Pealtnäha tähtsusetu juhtum, kus kolm noort kaovad kuhugi Euroopasse reisima, oli korraga osa seni kõige rängemast mõrvaloost Ystadi politsei ajaloos. Mõrvatud oli üks nende endi seast.
