protsess.”
„Svedbergi süüdistati siis varguses?”
„Lohakuses. Aga kui midagi on kadunud, on alati ka varguse kahtlus.”
„Mis edasi sai?”
„Svedberg solvus ja peksis oma kabineti segi.”
„Kas ikoonid leiti üles?”
„Ei. Ja midagi ei suudetud tõestada. Kraami varjaja pandi sellegipoolest kinni.”
„Aga Svedberg oli solvunud?”
„Jah.”
„See ei vii meid kuhugi. Oletame, et Svedberg märatseb oma korteris. Ja siis lastakse ta maha.”
„Me ei tea, mis siin toimus, ja miks,” ütles Wallander.
„Aga äkki oli siin rohkem kui üks inimene?” küsis Ann-Britt järsku.
„Me võime mõelda, mida tahes,” vastas Wallander. „Sellepärast see nii keeruline ongi. Me ei tea, kas kurjategija oli üksi või oli neid mitu. Miski ei reeda seda.”
Nad läksid elutoast ära.
„Oled sa kuulnud, kas Svedbergi on keegi kunagi ähvardanud?” küsis Wallander esikus.
„Ei.”
„Kas mõnda teist politseinikku on ähvardatud?”
„Vahel ikka tuleb mõni imelik kiri või telefonikõne,” vastas Ann-Britt. „Need on kõik registreeritud.”
„Kontrolli neid, mis viimasel ajal on tulnud,” ütles Wallander. „Ja palun räägi postiljoniga. Võib-olla tema on midagi märganud.”
Ann-Britt pani selle märkmikusse kirja.
„Kus see neetud teleskoop küll on?” pomises Wallander.
„Kuidas me selle Louise’i üles leiame?” küsis Ann-Britt.
„Ma saan varsti Ylva Brinkiga kokku,” ütles Wallander. „Seekord pean sügavamalt puurima.”
Ta avas ukse.
„Kindel on see, et relv ei olnud Svedbergi oma,” ütles Ann-Britt. „Tema nimel pole registreeritud ühtegi relva.”
„Vähemalt see on siis teada.”
Ann-Britt läks trepist alla. Wallander sulges ukse ja läks kööki. Jõi klaasitäie vett. Mõtles, et varsti peaks midagi sööma.
Väsimus vaevas. Ta istus toolile, toetas pea vastu seina ja uinus.
Ta oli kõrgel tundrul, mis sätendas ereda päikese käes. Ta suusatas. Suusad olid samasugused nagu need, mis olid Svedbergi keldris. Kiirus aina kasvas. Ta laskus mäest alla. Tiheda udu sisse. Korraga avanes ta ees kuristik.
Ta ärkas võpatades. Köögikell näitas, et ta oli maganud üksteist minutit.
Ta istus liikumatult ja kuulatas vaikust.
Siis kõlises telefon. Ta tõstis toru. Helistas Martinsson.
„Ma arvasingi, et sa oled seal,” ütles ta.
„Juhtus midagi?”
„Eva Hillström käis jälle siin.”
„Mida ta tahtis?”
„Kui me midagi ei tee, läheb ta ajalehetoimetusse. Ta ei kõhkleks hetkegi.”
Wallander mõtles järele.
„Ma vist langetasin täna vale otsuse,” ütles ta. „Tahtsin seda homme koosolekul muuta.”
„Mida?”
„Svedberg on muidugi prioriteet. Aga me ei saa neid kadunud noori maha kriipsutada. Peame ka nende jaoks aega leidma.”
„Kust me selle aja võtame?”
„Vaat seda ma ei tea. Aga see pole esimene kord, kui oleme tööga üle koormatud.”
„Lubasin Hillströmile tagasi helistada, kui olen sinuga rääkinud.”
„Helista. Katsu ta maha rahustada. Me tegeleme sellega.”
„Tuled sa jaoskonda?”
„Kohe. Mul on seal Ylva Brinkiga kohtumine.”
„Kas me suudame Svedbergi loo ära lahendada?”
Wallander mõistis Martinssoni muret.
„Jah,” ütles ta. „Suudame. Aga mu sisetunne ütleb, et see ei kujune kergeks.”
Nad lõpetasid kõne. Paar tuvi lendas aknast mööda. Wallanderil oli tulnud üks mõte.
Ann-Britt oli öelnud, et haavlipüss ei olnud Svedbergi nimel. Loogiline järeldus oleks, et Svedbergil polnud relva. Aga tegelikkus oli harva loogiline. Rootsis oli palju registreerimata relvi ringluses. See tegi politseile pidevalt peavalu. Miks ei võinud üks politseinik illegaalset relva omada?
Mida see sel juhul tähendas?
Kui relv oli siiski Svedbergi oma?
Wallander istus tardunult toolil. Varasem tunne tuli tagasi. Et millegagi on kiire.
Ta kargas püsti ja lahkus Svedbergi korterist.
8
István Kecskeméti oli tulnud Rootsi täpselt nelikümmend aastat tagasi. Ta oli saabunud koos põgenikevooluga pärast ülestõusu mahasurumist Ungaris. Rootsi jõudes oli ta olnud neljateistaastane. Ta sattus koos vanemate ja kolme noorema õe-vennaga Trelleborgi. Isa oli olnud insener ja kunagi 1920ndate lõpus oli ta käinud külaskäigul Stockholmi lähedal Separatori vabrikus. Ta oli lootnud seal taas tööd saada. Ent Trelleborgist kaugemale ta ei jõudnudki. Laevaterminali trepil sai ta rabanduse. Tema teine kokkupuude Rootsimaaga piirdus sellega, et ta kukkus vastu märga asfalti. Ta maeti Trelleborgi surnuaeda, pere jäi Skånesse. István oli nüüd viiekümne nelja aastane ja juba ammust aega Ystadis Hamngatanil asuva pitsabaari omanik.
Wallander oli Istváni elulugu kuulnud mitu aastat tagasi. Aeg-ajalt käis ta tema juures söömas. Kui juhtus olema vähe rahvast, istus István meeleldi maha ja jutustas oma elust.
Kell oli pool seitse, kui Wallander uksest sisse astus. Ylva Brinkiga kohtumiseni oli pool tundi aega. Pitsabaaris ei olnud ühtegi inimest, nagu Wallander oligi arvanud. Köögis mängis raadio ja keegi tagus liha. István rääkis parajasti baarileti taga telefoniga ja viipas talle tervituseks. Wallander istus nurgalauda. Kõne lõppes. István tuli tema juurde. Tema näoilme oli tõsine.
„Mida ma kuulen? Politseinik on tapetud?”
„Kahjuks jah,” ütles Wallander. „Karl Evert Svedberg. Ma ei tea, kas sa tundsid teda.”
„Ta vist ei käinud kordagi siin,” ütles István tõsiselt. „Kas sa õlut tahad? Ma teen välja.”
Wallander
